Kannatused

Definitsioon: See, mida kogeb inimene, kes tunneb valu või ahastust. Kannatused võivad olla füüsilised, vaimsed või emotsionaalsed. Kannatuste põhjusi võib olla palju, näiteks sõja ja ärialase ahnuse poolt tekitatud kahjud, ebasoodsad geneetilised tegurid, haigused, õnnetusjuhtumid, loodusõnnetused, teiste inimeste hoolimatud sõnad või teod, deemonite surve, eelseisvate raskuste aim või omaenda rumalus. Siin vaadeldakse nendest mitmesugustest teguritest tingitud kannatusi. Kuid kannatusi võib valmistada ka see, kui inimene võtab südamesse teiste hädad või ta kurvastab, nähes jumalakartmatut käitumist.

Miks Jumal lubab kannatusi?

Kes on nendes tegelikult süüdi?

Paljudes kannatustes on süüdi inimesed. Inimesed sõdivad, panevad toime kuritegusid, saastavad keskkonda, ajavad äriasju sageli ahnetel ajenditel ega hooli oma kaasinimestest ning omandavad mõnikord harjumused, mille kohta nad ise teavad, et need võivad tervist kahjustada. Seda tehes toovad nad teistele ja ka iseendile kahju. Kas saaks loota, et inimeste tegude halvad tagajärjed ei too neile kahju? (Gal. 6:7; Õpet. 1:30—33) Kas on arukas süüdistada Jumalat selle pärast, mida inimesed ise teevad?

Kannatustes on süüdi ka Saatan ja tema deemonid. Piibel teatab meile, et paljud kannatused on põhjustatud kurjade vaimude mõjust. Kannatused, mille pärast väga paljud inimesed Jumalat süüdistavad, ei tule üldsegi temalt. — Ilm. 12:12; Ap. t. 10:38; vaata ka lk. 190 peateema „Kurat-Saatan” alt.

Kuidas kannatused alguse said? Selle põhjuste väljaselgitamiseks tuleb pöörata tähelepanu meie esivanematele Aadamale ja Eevale. Jehoova Jumal lõi nad täiuslikuks ja pani nad elama paradiislikku keskkonda. Kui nad oleksid Jumalale kuuletunud, siis ei oleks nad kunagi haigeks jäänud ega surnud. Nad oleksid võinud igavesti nautida täiuslikku inimelu. Kannatamine ei olnud osa Jehoova eesmärgist inimkonnaga. Aga Jehoova ütles Aadamale selgesti, et kui nad tahavad kõigest sellest, mis Ta neile on andnud, jäädavalt rõõmu tunda, peavad nad olema sõnakuulelikud. On enesestmõistetav, et nad pidid eluspüsimiseks hingama, sööma, jooma ja magama. Ning selleks, et elust täielikku rõõmu tunda ja Jumalalt igavene elu saada, pidid nad täitma tema antud moraalinõudeid. Kuid nad otsustasid minna oma teed ja määrata ise, mis on hea ja mis on halb, ning niiviisi nad pöördusid ära Jumalast, kes on Eluandja. (1. Moos. 2:16, 17; 3:1—6) Patt viis surma. Aadamale ja Eevale sündisid lapsed siis, kui nad juba patused olid, ja nad ei saanud oma lastele edasi anda seda, mida neil endil enam polnud. Kõik sündisid patustena ja kalduvustega valesti käituda; nõrkustega, mis võisid põhjustada haigusi; patuse pärandiga, mille lõpptulemuseks on surm. Kuna kõik tänapäeval maa peal elavad inimesed on sündinud patustena, kogeme kõik mitmesuguseid kannatusi. — 1. Moos. 8:21; Rooml. 5:12.

Koguja 9:11 (NW) ütleb, et „aeg ja juhus” mõjutab meie elu. Me võime saada viga mitte sellepärast, et Kurat või keegi inimene seda otseselt põhjustab, vaid seepärast, et me oleme juhuslikult valel ajal vales kohas.

Miks Jumal ei tee midagi selleks, et inimkonnale kergendust tuua? Miks me kõik peame Aadama tegude pärast kannatama?

Jumal räägib meile Piiblis, kuidas me võime paljusid kannatusi vältida. Ta on andnud elamiseks kõige paremad nõuanded. Nende rakendamine teeb meie elu mõttekaks, muudab perekonnaelu õnnelikuks, aitab meil luua lähedased suhted inimestega, kes tõeliselt üksteist armastavad, ja hoiab meid tegude eest, mis võivad tuua palju mõttetuid füüsilisi kannatusi. Kui me selle abi ise tagasi lükkame, kas on siis aus süüdistada Jumalat hädades, mida me ise oleme endale ja teistele põhjustanud? — 2. Tim. 3:16, 17; Laul 119:97—105.

Jehoova on teinud korralduse, mille kaudu lõpetatakse kõik kannatused. Ta lõi esimese inimpaari täiuslikuna ja hoolitses armastavalt kõige vajaliku eest, mis nende elu meeldivaks muutis. Kui nad Jumalale tahtlikult selja pöörasid, siis kas oli Jumal kohustatud vahele segama ja kaitsma nende lapsi tagajärgede eest, milles olid süüdi nende vanemad? (5. Moos. 32:4, 5; Iiob 14:4) Nagu me hästi teame, toob laste saamine abielupaaridele rõõmu, kuid sellega kaasnevad ka kohustused. Vanemate hoiakud ja teod mõjutavad nende lapsi. Sellest hoolimata saatis Jehoova oma imepärase ärateenimata headuse väljendusena maa peale oma väga kalli Poja, et see annaks oma elu lunahinnaks, millega tuua vabastus neile Aadama järglastele, kes sellesse korraldusse tänulikult usku üles näitavad. (Joh. 3:16) Tänu sellele on tänapäeval elavatele inimestele avanenud võimalus saada see, mille Aadam kaotas — kannatustest vaba täiuslik inimelu paradiislikul maal. Milline suuremeelne korraldus!

Vaata samuti lk. 203, 204 peateema „Luna” alt.

Aga miks lubab armastuse Jumal kannatustel nii kaua kesta?

Kas see, et ta on lubanud kannatustel siiamaani kesta, on meile kasu toonud? „Issand ei viivita tõotust täitmast, nõnda nagu mõned peavad seda viivituseks, vaid tema on pika meelega teie vastu; sest ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik tuleksid meeleparandusele!” (2. Peetr. 3:9) Kui Jumal oleks Aadama ja Eeva kohe pärast nende patustamist ära hävitanud, siis ei oleks kedagi meist tänapäeval olemaski. Seda me kindlasti ei tahaks. Ja kui Jumal oleks mõni aeg pärast seda hävitanud ära kõik, kes patustavad, siis ei oleks meid sündinud. Tõsiasi, et Jumal on lubanud sel patusel maailmal praeguse ajani eksisteerida, on andnud meile võimaluse elada ja õppida tundma tema teid, teha oma elus vajalikke muudatusi ja saada kasu tema armastavatest korraldustest, mille kaudu ta võimaldab meil igavese elu saada. See, et Jehoova on meile sellise võimaluse andnud, näitab tema suurt armastust. Piibel selgitab, et Jumal on seadnud aja, mil ta selle kurja süsteemi hävitab, ja et see aeg on varsti käes. — Hab. 2:3; Sef. 1:14.

Jumal suudab kaotada ja ka kaotab ära kõik hädad, mis võivad tema sulaseid selles asjadesüsteemis tabada. Jumal ei põhjusta kannatusi. Aga Jeesuse Kristuse kaudu äratab Jumal üles surnud, parandab ära kõik sõnakuulelike inimeste haigused, kõrvaldab täielikult kõik patu mõjud ja ka kustutab kogetud kurbuse ja südamevalu meie mälust. — Joh. 5:28, 29; Ilm. 21:4; Jes. 65:17.

Möödunud aega on olnud vaja selleks, et lahendada Eedenis kerkinud vaidlusküsimused. Üksikasju selle kohta vaata lk. 190 ja ka 194—196.

Igaüks meist igatseb vabastust. Aga kui Jumal hakkab tegutsema, ei pea see tooma kasu mitte ainult vähestele, vaid kõigile, kes armastavad õiglust. Jumal ei ole erapoolik. — Ap. t. 10:34, UT.

Näiteid: Kas pole tõsi, et armastav lapsevanem võib lasta oma lapsele teha raske operatsiooni, kui see häid tulemusi toob? Ja kas pole tõsi ka see, et raskete haiguste „kiirmeetodil” ravi on tihti vaid pinnapealne? Haiguse põhjuse kõrvaldamiseks on sageli vaja rohkem aega.

Miks ei andnud Jumal Aadamale andeks, et niiviisi säästa inimkonda kohutavatest kannatustest?

Kas tegelikult oleks see inimesi kannatustest säästnud või oleks Jumal siis hoopis nende kannatustes süüdi jäänud? Mis juhtub, kui isa oma laste tahtlikud pahateod kindlakäelise distsiplineerimise asemel lihtsalt tähele panemata jätab? Tavaliselt järgneb siis üks pahategu teisele ja selles on suuresti süüdi ka isa.

Samamoodi oleks Jehoova siis, kui ta oleks Aadamale tema tahtliku patu andestanud, selles patustamises tegelikult osaline. See ei oleks maa peal valitsevaid olukordi kaugeltki mitte parandanud. (Võrdle Koguja 8:11.) Pealegi ei oleks Jumala inglitest pojad temast enam lugu pidanud, ja see oleks tähendanud, et ei ole enam mingit tegelikku alust loota, et midagi paraneb. Aga midagi sellist ei saaks iialgi juhtuda, sest õiglus on Jehoova valitsuse vankumatu alus. — Laul 89:15.

Miks Jumal laseb sündida tõsiste füüsiliste ja vaimsete puuetega lapsi?

Selliseid puudeid ei põhjusta Jumal. Tema lõi esimese inimpaari täiuslikuks, võimega sünnitada endasarnaseid täiuslikke lapsi. — 1. Moos. 1:27, 28.

Patu oleme pärinud Aadamalt. See pärand sisaldab ka füüsiliste ja vaimsete puuete võimalust. (Rooml. 5:12; täiendavaid üksikasju vaata leheküljelt 142.) See patu pärand on meiega kaasas alates sellest ajast, mil me emaihus eostusime. Just sellepärast kirjutas kuningas Taavet: „Patus on mu ema mind saanud!” (Laul 51:7) Kui Aadam ei oleks patustanud, siis oleksid lastele edasi kandunud vaid head omadused. (Selgitusi teksti Johannese 9:1, 2 kohta vaata leheküljelt 306.)

Ka vanemad võivad oma sündimata lapsele kahju teha — näiteks narkootikumide kuritarvitamisega või suitsetamisega raseduse ajal. Muidugi ei ole lapse kaasasündinud puuetes või kehvas tervises alati süüdi ema või isa.

Jehoova annab lastele armastavalt võimaluse saada kasu Kristuse lunastusohvrist. Hoolitsusest vanemate vastu, kes ustavalt Jumalat teenivad, peab ta nende väikseid lapsi pühaks. (1. Kor. 7:14) Kuna jumalakartlikud vanemad oma laste eest armastavalt hoolitsevad, ajendab see neid olema valvsad selles suhtes, milline on nende endi seisund Jumala ees. Lastele, kes on juba küllalt vanad selleks, et näidata üles usku ja kuuletuda Jumala käskudele, annab Jehoova eesõiguse olla tema heakskiidetud sulased. (Laul 119:9; 148:12, 13; Ap. t. 16:1—3) On märkimisväärne, et Jeesus, kes oli oma Isa täiuslik peegeldus, oli laste heaolust eriti huvitatud ning äratas ühe lapse isegi surnuist üles. Kindlasti teeb ta seda Messias-Kuningana ka tulevikus. — Matt. 19:13—15; Luuka 8:41, 42, 49—56.

Miks Jumal lubab loodusõnnetusi, mis tekitavad väga suurt ainelist kahju ja nõuavad inimelusid?

Jumal ei põhjusta maavärisemisi, orkaane, üleujutusi, põudasid ega vulkaanipurskeid, millest nüüdisaja uudistes nii sageli räägitakse. Ta ei kasuta neid mõne rahva karistamiseks. Suurel määral on need põhjustatud loodusjõudude poolt, mis on maa loomisest alates tegutsenud. Piibel kuulutas meie ajaks ette suuri maavärisemisi ja toidupuudust, aga see ei tähenda, et Jumal või Jeesus nendes süüdi oleksid, nagu ka meteoroloog ei ole süüdi selles, milline on tema ennustatud ilm. Kuna need toimuvad kõrvuti kõige muuga, mida on selle asjadesüsteemi lõpetuse koondtundemärgina ennustatud, on need osaks tõenditest, mis näitavad, et Jumala Kuningriigi õnnistused on lähedal. — Luuka 21:11, 31.

Tekitatud kahjus on inimesed tihti ise tõsiselt süüdi. Kuidas nii? Isegi siis, kui inimesi on küllalt hoiatatud, keelduvad paljud neist ohupiirkonnast lahkumast või ei võta tarvitusele vajalikke ettevaatusabinõusid. — Õpet. 22:3; võrdle Matteuse 24:37—39.

Jumal suudab selliseid loodusjõude ohjeldada. Ta andis Jeesusele Kristusele võime vaigistada tormi Galilea järvel, mis on ettetähendus sellest, mida Ta inimkonna heaks oma Messia-Kuningriigi kaudu teeb. (Mark. 4:37—41) Jumalale selja pööramisega kaotas Aadam võimaluse, et Jumal loodusjõude ohjeldades teda ja tema järeltulijaid kaitseks. Neile, kes tohivad elada Kristuse messia-valitsuse all, saab osaks selline armastav hool — hool, mida võib pakkuda ainult Jumala kehtestatud valitsus. — Jes. 11:9.

Kas inimeste õnnetused on tingitud sellest, et Jumal neid kurjuse pärast karistab?

Need, kes rikuvad Jumala antud elunorme, kogevad kindlasti halbu tagajärgi. (Gal. 6:7) Mõnikord maitsevad nad kibedaid vilju peagi. Teistel juhtudel näib, et nende heaolu kestab pikka aega. Kuid samas sai ränk kohtlemine ja surmamõist osaks Jeesusele Kristusele, kes ei olnud teinud ühtegi pattu. Niisiis ei saa heaolu selles asjadesüsteemis pidada tõendiks Jumala õnnistusest ega õnnetusi tõendiks tema hukkamõistust.

Kui Iiob kaotas oma varanduse ja kui teda piinas vastik haigus, siis ei olnud see tingitud Jumala hukkamõistust. Piibel ütleb selgesti, et selles oli süüdi Saatan. (Iiob 2:3, 7, 8) Kuid Iiobit vaatama tulnud kaaslased väitsid, et Iiobi ränk olukord tõestab kindlasti, et ta on teinud midagi kurja. (Iiob 4:7—9; 15:6, 20—24) Jehoova noomis neid, öeldes: „Mu viha on süttinud põlema . . . , sest teie ei ole rääkinud minu kohta tõtt, nagu mu sulane Iiob!” — Iiob 42:7.

Õelate heaolu võib tõesti mõnda aega kesta. Aasaf kirjutas: „Ma kadestasin hooplejaid, kui ma nägin õelate head käekäiku! Nemad ei ole vaevas nagu muud surelikud ja neid ei lööda nagu muid inimesi! Oma kurjuses nad irvitavad ja kõnelevad valet, nad räägivad kõrgilt! Vaata, niisugused on õelad; nad elavad alati rahulikult ja koguvad jõukust!” — Laul 73:3, 5, 8, 12.

Päev, mil igaüks peab Jumala ees aru andma, on lähedal. Siis karistab ta õelaid, hävitades nad igaveseks. Õpetussõnad 2:21, 22 ütleb: „Õiglased tohivad elada maa peal ja vagad sinna järele jääda, aga õelad hävitatakse maa pealt ja truudusemurdjad pühitakse ära!” Siis saavad õiglased, kelle hulgast paljusid on tabanud õnnetused, tunda rõõmu täiuslikust tervisest ja nad saavad külluslikult osa maa rikkalikust saagist.

Kui keegi ütleb:

„Miks Jumal lubab kõiki neid kannatusi?”

Sa võiksid vastata: „See valmistab meile kõigile sügavat muret. Kas ma tohin küsida, mis ajendas teid täna seda küsima?” Seejärel võid ehk lisada: 1) „(Kasuta materjali lehekülgedelt 141—144.)” 2) „(Loe teisi kirjakohti, mis pakuvad kergendust konkreetses olukorras, mis on sellele inimesele kannatusi toonud.)”

Või siis võiksid öelda (kui neile valmistab muret maailmas valitsev ülekohus): „Piibel näitab, miks need olukorrad tänapäeval on sellised. (Kog. 4:1; 8:9) Kas te teate, et Piibel näitab ka seda, mida Jumal teeb selleks, et meile kergendust tuua? (Laul 72:12, 14; Taan. 2:44)”

Kolmas võimalus: „Ilmselt te usute Jumalat. Kas te usute, et Jumal on armastus? ... Kas te usute, et ta on tark ja et ta on kõikvõimas? ... Siis on tal kannatuste lubamiseks kindlasti tõsised põhjused. Piibel räägib, mis põhjused need on. (Vaata lk. 141—144.)”