Aadam ja Eeva
Definitsioon: Aadam oli esimene inimloodu. Heebreakeelset sõna ’a·damʹ on sobivalt tõlgitud ka vastetega „inimene”, „maine inimene” ja „inimsugu”. Eeva, esimene naine, oli Aadama abikaasa.
Kas Aadam ja Eeva olid ainult allegoorilised (väljamõeldud) isikud?
Kas on alusetu uskuda, et me kõik põlvneme samadest esivanematest?
„Teadus kinnitab nüüd sedasama, mida enamik suuremaid religioone on juba kaua aega kuulutanud: kõigist rassidest inimolevused ... põlvnevad ühest ja samast esimesest inimesest.” — Heredity in Humans (Philadelphia ja New York, 1972), Amram Scheinfeld, lk. 238.
„Piibli jutustuses Aadamast ja Eevast, kogu inimsoo isast ja emast, on sajandeid tagasi esitatud sama tõde, millele teadus on tänapäeval osutanud: kõik maakeral elavad inimesed kuuluvad ühte perre ja neil on ühine päritolu.” — The Races of Mankind (New York, 1978), Ruth Benedict ja Gene Weltfish, lk. 3.
Ap. t. 17:26: „[Jumal] on ühest ainsast teinud kogu inimkonna kõige maa peale elama.”
Kas Piiblis kujutatakse Aadamat lihtsalt kogu algset inimkonda esindava allegoorilise kujuna?
Juuda 14: „Eenok, seitsmes Aadamast, [on] ennustanud.” (Eenok ei olnud seitsmes algsest inimkonnast.)
Luuka 3:23—38: „Jeesus oli oma tegevust alates umbes kolmkümmend aastat vana ja oli ... Taaveti, ... see oli Aabrahami, ... see oli Aadama ... poeg.” (Taavet ja Aabraham on tuntud ajaloolised isikud. Kas ei ole siis loogiline järeldada, et ka Aadam oli reaalne isik?)
1. Moos. 5:3: „Kui Aadam oli elanud sada kolmkümmend aastat, siis sündis temale poeg, kes oli tema sarnane, tema nägu, ja ta pani sellele nimeks Sett.” (Kindlasti ei sündinud Sett kõigist tolleaegsetest meestest ega saanud ka kõik tolleaegsed mehed isaks 130 aasta vanuselt.)
Kas teadaanne, et madu rääkis Eevaga, tähendab, et see jutustus on allegooriline?
1. Moos. 3:1—4: „Aga madu oli kavalam kõigist loomadest väljal, kelle Jehoova Jumal oli teinud, ja ta ütles naisele: ’Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?’ Ja naine vastas maole: ’. . . Jumal [on] öelnud: Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!’ Ja madu ütles naisele: ’Te ei sure kummatigi mitte.’ ”
Joh. 8:44: ’[Jeesus ütles: „Kurat] ... on valetaja ja vale isa!” ’ (Meie kursiiv.) (Niisiis oli Kurat Eedenis esitatud esimese vale esitaja. Ta kasutas madu oma nähtava eesträäkijana. 1. Moosese raamatu jutustuses ei kasutata väljamõeldud olevusi, et meile midagi selgeks teha. Vaata ka Ilmutuse 12:9.)
Näide: Selles ei ole midagi ebatavalist, kui kõhurääkija jätab mulje, et tema hääl tuleb kusagilt mujalt. Võrdle 4. Moosese 22:26—31, kus räägitakse, et Jehoova pani Bileami emaeesli rääkima.
Kui „esimene inimene Aadam” oli kõigest allegooriline isik, siis kuidas on lugu „viimse Aadama”, Jeesuse Kristusega?
1. Kor. 15:45, 47: „Nõnda on ka kirjutatud: ’Esimene inimene Aadam sai elavaks hingeks.’ Viimne Aadam sai vaimuks, kes elustab. Esimene inimene oli maast, muldne, teine inimene on taevast.” (Niisiis, kui öelda, et Aadam ei olnud reaalne isik, kes Jumala vastu patustas, tähendab see kahtlemist ka selles, kas Jeesus Kristus oli tõeline isik. See omakorda viib selle põhjuse eitamiseni, miks Jeesus pidi inimkonna eest oma elu andma. Selline eitamine tähendab aga kristliku usu hülgamist.)
Kuidas Jeesus ise loomisaruandesse suhtus?
Matt. 19:4, 5: „[Jeesus] ütles: ’Kas te ei ole lugenud [1. Moosese raamatust 1:27; 2:24], et Looja nad [Aadama ja Eeva] algusest lõi meheks ja naiseks, ja ütles: seepärast inimene jätab maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja need kaks on üks liha!?’ ” (Kuna Jeesus uskus, et loomisaruanne vastab tõele, kas ei peaks seda uskuma ka meie?)
Kui keegi ütleb:
„Aadama patt oli Jumala tahe, see oli Jumala kava.”
Sa võiksid vastata: „Seda on öelnud paljud inimesed. Aga kui ma teeksin midagi, mida te mul paluksite teha, kas te mõistaksite mind siis selle eest hukka? ... Kui Aadama patt oli Jumala tahe, mispärast siis Aadam patustamise pärast Eedenist välja aeti? (1. Moos. 3:17—19, 23, 24)”
Või siis võiksid öelda: „See on huvitav seisukoht, ja vastus puudutab tegelikult seda, missugune isik Jumal on. Kas oleks õiglane või armastav mõista inimene hukka millegi sellise tegemise eest, mida te tal palusitegi teha?” Seejärel võid ehk lisada: 1) „Jehoova on armastuse Jumal. (1. Joh. 4:8) Kõik tema teed on õiglased. (Laul 37:28; 5. Moos. 32:4) See, et Aadam patustas, ei olnud Jumala tahe; ta hoiatas Aadamat selle eest. (1. Moos. 2:17)” 2) „Jumal andis Aadamale nagu meilegi valikuvabaduse otsustada ise, mida teha. Täiuslikkus ei välistanud võimalust, et ta vabast tahtest sõnakuulmatuse valib. Aadam valis Jumalale vastuhaku, hoolimata Jumala hoiatusest, et selle tagajärjeks on surm.” (Vaata ka lehekülge 333.)