Enamik nimesid muutub ühest keelest teise toomisel mõningal määral. Jeesus sündis juudina ja ilmselt hääldati tema nime heebrea keeles Je·šuʹa‛, aga Kristlike Kirjade inspireeritud kirjutajad ei kõhelnud kasutada selle nime kreekapärast vormi I·ē·sousʹ. Enamikus teistes keeltes hääldatakse seda pisut erinevalt, aga me kasutame julgelt seda vormi, mis on meie keeles levinud. Seesama kehtib ka teiste Piiblis esinevate nimede kohta. Ent kuidas me saame ilmutada õiget lugupidamist Tema vastu, kellele kuulub kõikidest nimedest tähtsaim? Kas nii, et me mitte kunagi tema nime ei kõnes ega kirjas ei kasuta, sest me ei tea täpselt, kuidas seda algselt hääldati? Või hoopis nii, et me kasutame sellist hääldust ja kirjaviisi, mis on meie keeles levinud, kui räägime head selle nime Kandjast ja käitume tema kummardajatena nii, et see talle austust toob?

Miks on tähtis Jumala isikunime teada ja kasutada?

Kas sul on mõni lähedane sõber, kelle nime sa ei tea? Inimestele, kes Jumala nime ei tea, on Jumal sageli ainult mingi isikustamata jõud, mitte selline reaalne isik, keda nad tunnevad ja armastavad ning kellega nad võivad palves avameelselt rääkida. Kui nad ka palvetavad, siis on nende palved ainult rituaal, päheõpitud väljendite formaalne kordamine.

Jeesus Kristus andis tõelistele kristlastele ülesande teha jüngriteks inimesi kõikidest rahvastest. Kuidas oleks neid inimesi õpetades võimalik teha vahet tõelise Jumala ja rahvaste ebajumalate vahel? Ainult Tema isikunime kasutamisega, nagu ka Piibel seda teeb. — Matt. 28:19, 20; 1. Kor. 8:5, 6.

2. Moos. 3:15: „Jumal ütles Moosesele . . . : ’Ütle Iisraeli lastele nõnda: Jehoova, teie vanemate Jumal, ... on mind läkitanud teie juurde; see on igavesti mu nimi ja nõnda peab mind hüütama põlvest põlve!’ ”

Jes. 12:4: „Tänage Jehoovat, kuulutage tema nime, tehke teatavaks rahvaste seas tema teod, tunnistage, et tema nimi on kõrge!”

Hes. 38:17, 23: „Nõnda ütleb Issand Jehoova: ... Nõnda näitan ma oma suurust ja pühadust ning teen ennast tuttavaks paljude paganate silme ees. Ja nad peavad tundma, et mina olen Jehoova!”

Mal. 3:16: „Siis rääkisid isekeskis need, kes kartsid Jehoovat; ja Jehoova pani tähele ning kuulis ja tema palge ees kirjutati mälestusraamat nende heaks, kes kardavad Jehoovat ja austavad tema nime!” (Meie kursiiv.)

Joh. 17:26: „[Jeesus palus oma Isa:] Ma olen neile [oma järelkäijatele] andnud teada sinu nime ja annan seda teada selleks, et armastus, millega sa mind oled armastanud, oleks nendes ja mina oleksin nendes!”

Ap. t. 15:14: „Siimon on seletanud, kuidas Jumal esiti võttis eesmärgiks võita oma nimele rahvas paganate seast.” (Meie kursiiv.)

Kas „Vana Testamendi” Jehoova on „Uue Testamendi” Jeesus Kristus?

Matt. 4:10: „Jeesus ütles temale: ’Tagane minust, saatan! Sest on kirjutatud: sina pead Issandat [„Jehoovat”, NW], oma Jumalat kummardama ja ükspäinis teda teenima!’ ” (Kindlasti ei öelnud Jeesus, et teda ennast tuleb kummardada.)

Joh. 8:54: „Jeesus vastas [juutidele]: ’Kui mina iseenesele annan austust, siis ei ole mu austus midagi; minu Isa on, kes mulle annab austuse, keda te ütlete oma Jumala olevat.’ ” (Heebrea Kirjad näitavad selgesti, et Jehoova on Jumal, keda juudid väitsid kummardavat. Jeesus ei öelnud, et Jehoova on tema ise, vaid et Jehoova on tema Isa. Seega ütles Jeesus siin väga selgesti, et tema ja ta Isa on kaks eri isikut.)

Laul 110:1: „Jehoova ütles minu [Taaveti] Issandale: ’Istu mu paremale käele, kuni ma panen su vaenlased su jalgealuseks järiks!’ ” (Tekstis Matteuse 22:41—45 selgitas Jeesus, et ta ise on Taaveti „Issand”, kellele selles Laulus viidatakse. Järelikult ei ole Jeesus Jehoova, vaid ta on see, kellele Jehoova sõnad on siin suunatud.)

Fil. 2:9—11: „Sellepärast ongi Jumal tema [Jeesuse Kristuse] ülendanud kõrgele ja andnud temale nime üle kõigi nimede, et Jeesuse nimes nõtkuksid kõik põlved, niihästi taevaliste kui maapealsete kui ka maa-aluste omad, ja iga keel tunnistaks, et Jeesus Kristus on Issand, Jumala Isa auks.” (Pane tähele, et Jeesust Kristust on siin näidatud Isast Jumalast eraldioleva isikuna ja Jumalale alluvana.)

Kuidas saab inimene Jehoovat armastada, kui ta peab Teda ka kartma?

Piibel räägib meile, et me peaksime Jehoovat nii armastama (Luuka 10:27) kui ka kartma. (1. Peetr. 2:17; Õpet. 1:7; 2:1—5; 16:6) Kohane jumalakartus teeb meid väga hoolsaks, et me ei kutsuks esile tema meelepaha. Meie armastus Jehoova vastu ajendab meid tahtma teha seda, mis on temale meelepärane; näitama, et me hindame tema loendamatuid armastuse ja ärateenimata headuse väljendusi.

Näiteid: On normaalne, et poeg kardab oma isale meelepaha valmistada, kuid kõige selle hindamine, mida isa tema heaks teeb, peaks ajendama poega isa vastu ka ehtsat armastust väljendama. Akvalangist võib öelda, et ta armastab merd, aga kohane kartus mere ees ei lase tal unustada, et on asju, mida ta ei tohi teha. Samuti peame meie lisaks sellele, et me Jumalat armastame, ilmutama kohast kartust, et me ei teeks midagi, mis kutsub esile tema meelepaha.

Jehoova tunnistajad

Definitsioon: Ülemaailmne kristlik ühing, kuhu kuuluvad inimesed, kes annavad aktiivselt tunnistust Jehoova Jumalast ja tema eesmärkidest seoses inimkonnaga. Nende uskumused toetuvad ainult Piiblile.

Millised Jehoova tunnistajate uskumused eristavad neid teistest religioonidest?

1) Piibel: Jehoova tunnistajad usuvad, et kogu Piibel on