mis ulatub elu algusaegadeni välja. Tõendid näitavad, et see on siiski midagi enamat kui vaid ajalugu. Piibli eksimatud prohvetiennustused ja põhjatu tarkus tõendab, et see on tõesti Jumala sõnum inimkonnale. Erinevalt müütidest sisaldavad Piibli ajaloolised jutustused nimesid ja kuupäevi ning ka genealoogilisi ja geograafilisi üksikasju. Selles maalitakse meile pilt veeuputuse-eelsest elust ning antakse ka teada, miks tabas kogu maailma äkiline lõpp.

Mis läks veeuputuse-eelses ühiskonnas valesti? Sellest räägib järgmine artikkel. See küsimus on tähtis kõigile, keda huvitab, kui kindel on meie praeguse tsivilisatsiooni tulevik.

Miks muistne maailm hävis?

ÜLEMAAILMNE veeuputus polnud looduskatastroof, vaid Jumala kohtuotsus. Inimesi hoiatati, kuid enamik ei hoolinud sellest. Miks? Jeesus selgitas: „Neil päevil enne veeuputust: [inimesed] sõid ja jõid, võtsid naisi ja läksid mehele selle päevani, mil Noa läks laeva, ega saanud aru [„pööranud tähelepanu”, UM], enne kui tuli veeuputus ja võttis nad puha ära” (Matteuse 24:38, 39).

Arenenud tsivilisatsioon

Mõnes mõttes oli veeuputuse-eelsel tsivilisatsioonil eeliseid, mida meil tänapäeval pole. Näiteks rääkis kogu inimkond ühist keelt (1. Moosese 11:1). See võis kaasa aidata kunsti ja teaduse saavutustele, milleks on vaja paljude mitmekülgsete oskustega inimeste ühiseid pingutusi. Ka enamiku tolleaegsete inimeste pikk eluiga tähendas seda, et nad said toetuda sajandite jooksul omandatud teadmistele.

Mõned väidavad, et inimeste eluiga polnud minevikus tegelikult nii pikk ja et Piibli jutustuses mainitud aastad tähendavad hoopis kuid. Kas see aga vastab tõele? Mõelgem korraks Mahalaleli peale. Piibel räägib: „Kui Mahalalel oli elanud kuuskümmend viis aastat, siis sündis temale Jered. ... Nõnda oli kõiki Mahalaleli elupäevi kaheksasada üheksakümmend viis aastat; siis ta suri” (1. Moosese 5:15–17). Kui üks aasta tähendaks ühte kuud, sai Mahalalel isaks juba viieaastaselt! See ei saanud aga nii olla. Tegelikult olid tolleaegsed inimesed lihtsalt lähemal täiuslikule eluvõimele, mis oli antud esimesele inimesele Aadamale. Nad tõepoolest elasid sajandeid. Mida nad korda saatsid?

Sajandeid enne veeuputust oli maa rahvastik kasvanud nii jõudsalt, et Aadama poeg Kain suutis ehitada linna, mille ta nimetas Hanokiks (1. Moosese 4:17). Enne veeuputust oli välja arenenud mitmesuguseid tööstusharusid. Olid olemas sepikojad, kus tehti igasugust „vask- ja raudsepa tööd” (1. Moosese 4:22). Kahtlemata kasutati valmistatud tööriistu ehitustel, puu- ja rätsepatöödel ning põllumajanduses. Kõigile nendele oskustele on viiteid jutustustes maa esimestest elanikest.

Talletatud teadmised oleksid võimaldanud järgnevatel põlvkondadel arendada selliseid valdkondi nagu metallurgia, agronoomia, lammaste ja veiste kasvatamine, kirjandus ja kaunid kunstid. Näiteks Juubalist „sai kõigi kandlelööjate ja vilepuhujate isa” (1. Moosese 4:21). Tsiviliseeritud maailm arenes jõudsalt. Kuid ühtäkki leidis see kõik oma otsa. Mis juhtus?

Mis läks valesti?

Hoolimata kõigist oma eelistest oli veeuputuse-eelsel ühiskonnal vilets algus. Selle rajaja Aadam hakkas Jumala vastu mässama. Esimese teadaoleva linna ehitaja Kain tappis oma venna. Pole midagi imestada, et kurjus aina kasvas! Aadam jättis oma järglastele rikutud pärandi, mis avaldas üha suuremat mõju (Roomlastele 5:12).

Kurjus oli ilmselt oma haripunkti jõudmas, kui Jehoova otsustas, et ta ei lase niisugusel olukorral kesta enam kauem kui 120 aastat (1. Moosese 6:3). Piibel ütleb: „Inimese kurjus maa peal oli suur ja kõik ta südame mõtlemised iga päev üksnes kurjad ... ja vägivald täitis maad” (1. Moosese 6:5, 11).

Mingil ajal öeldi Noale, et Jumal hävitab veeuputusega kõik liha (1. Moosese 6:13, 17). Kuigi Noast sai „õigusekuulutaja”, oli inimestel ilmselt raske uskuda, et kõigele neid ümbritsevale saabub lõpp (2. Peetruse 2:5). Ainult kaheksa inimest võttis hoiatust kuulda ja pääses (1. Peetruse 3:20). Miks see on meile tänapäeval tähtis?

Mis tähendus on sellel meile?

Meie aeg sarnaneb Noa päevadega. Me saame pidevalt kuulda õudsetest terroriaktidest, genotsiididest, ilma mingi ilmse põhjuseta korraldatud massimõrvadest ja šokeerivalt lokkavast perevägivallast. Maa on taas täis vägivalda ja nagu muistegi, on maailma hoiatatud tulevase kohtumõistmise eest. Jeesus ütles, et ta tuleb kui Jumala määratud Kohtumõistja ja eraldab inimesed, nagu karjane eraldab lambad sikkudest. Nende kohta, kes pole elu väärilised, ütles Jeesus, et „need lähevad igavesse äralõikamisse” (Matteuse 25:31–33; 25:46, UM). Piibli sõnade kohaselt jääb aga seekord ellu palju inimesi – suur rahvahulk, kes teenib ainust tõelist Jumalat. Tulevases maailmas tunnevad nad rõõmu sellisest püsivast rahust ja julgeolekust nagu ei iialgi varem (Miika 4:3, 4; Ilmutuse 7:9–17).

Paljud pilkavad neid Piibli ennustusi ja hoiatusi tulevasest kohtumõistmisest, mis kinnitab nende ennustuste õigsust. Apostel Peetrus aga selgitas, et sellised küünikud lihtsalt ignoreerivad fakte. Ta kirjutas: „Viimseil päevil tuleb pilkesõnadega pilkajaid, kes ... ütlevad: „Kus on tema tulemise tõotus?” ... Sest neil, kes seda tahavad, on teadmata, et taevad olid vanasti olemas ja maa koosnes veest ja vee läbi Jumala sõna väe tõttu ja et nende läbi tookordne maailm hukkus veeuputuses. Ent praegused taevad ja maa säilitatakse sama sõna läbi ning hoitakse alal tule jaoks jumalatute inimeste