kui Jehoova ’hävitab õelad maa pealt ja pühib truudusemurdjad ära’ (Õpetussõnad 2:21, 22). Siis ollakse hoopis rõõmsad selle üle, et neid pole enam. Mida saab aga öelda meie kohta? Oleks hea mõtiskleda, kas meie käitumine toob teistele rõõmu.

’Linn kerkib’

Vastandades veelgi õiglaste ja õelate mõju ühiskonnale, ütleb Saalomon: „Õigete õnnistusest kerkib linn, aga õelate suu kisub selle maha!” (Õpetussõnad 11:11).

Linnaelanikud, kes järgivad õiglasi teid, edendavad rahu ja heaolu ning mõjuvad teistele ülesehitavalt. Seega linn õitseb ehk võib öelda, et see „kerkib”. Need, kes laimavad, räägivad halvustavalt ja valetavad, põhjustavad rahutust, õnnetust, killustatust ja häda. Eriti peab see paika siis, kui neil isikutel on mõjuvõimu. Selline linn on korratu, korruptsiooni küüsis ning seal toimub moraalne ja võib-olla ka majanduslik allakäik.

Õpetussõnad 11:11 toodud põhimõte käib ka Jehoova rahva kohta, kui nad tulevad kokku oma kogudustesse, mis on otsekui linnad. Kogudus, kus mõjuvõim on vaimsetel inimestel ehk õiglastel, keda juhib nende laitmatus, on rühm õnnelikke, tegusaid ja abivalmis inimesi, kes toovad au Jumalale. Jehoova õnnistab sellist kogudust ja seal on vaimne õitseng. Vahetevahel võivad need vähesed, kes torisevad, pole rahul, kritiseerivad ja räägivad kibedusega sellest, kuidas miski on tehtud, olla otsekui „mürgiseks juureks”, mis võib levida mujale ja mürgitada teisigi, kes algul olid sellest puutumata (Heebrealastele 12:15, UM). Sellised isikud võivad sageli tahta rohkem mõjuvõimu ja silmapaistvust. Nad lasevad liikvele kuulujutte, et koguduseliikmed või kogudusevanemad toimivad ebaõiglaselt, on etniliste eelarvamustega või midagi sellesarnast. Nende suu võib tekitada koguduses tõepoolest lõhesid. Kas ei me peaks mitte keelduma neid kuulamast ning püüdma olla vaimsed inimesed, kes edendavad koguduses rahu ja ühtsust?

Saalomon ütleb veel: „Meeletu on, kes halvustab oma ligimest, aga mõistlik mees on vait! Kes käib keelekandjana, ilmutab saladusi, aga kes on ustava vaimuga, varjab neid!” (Õpetussõnad 11:12, 13).

Kui suurt kahju võib küll teha inimene, kel pole head vahetegemisvõimet või kes on „meeletu”! Ta jätkab oma ohjeldamatut juttu, kuni see muutub laimuks või teotuseks. Ametissemääratud vanemad peaksid kiiresti tegema lõpu sellisele kahjulikule mõjule. Erinevalt „meeletust” teab mõistlik inimene, millal ta peab vaikima. Selle asemel et usaldust reeta, hoiab ta asja enda teada. Kuna vahetegemisvõimeline inimene teab, et vaoshoidmata kõne võib palju halba teha, on ta „ustava vaimuga”. Ta on kaasusklikele lojaalne ega avalikusta konfidentsiaalset infot, mis võib neid ohtu seada. Milliseks õnnistuseks on küll sellised laitmatuse säilitajad kogudusele!

Aitamaks meil käia vagade teel, annab Jehoova rohkesti vaimset toitu, mida valmistatakse „ustava ja mõistliku sulase” juhtimisel (Matteuse 24:45). Me saame ka ohtralt isiklikku abi kristlike kogudusevanemate käest oma linnasarnastes kogudustes (Efeslastele 4:11–13). Me oleme neile tõesti tänulikud, sest „kus ei ole juhtimist, seal langeb rahvas, aga kus on palju nõuandjaid, seal on abi” (Õpetussõnad 11:14). Juhtugu mis tahes, püüdkem otsusekindlalt ’elada laitmatuses’ (Laul 26:1).

Lugejate küsimusi

Kas tõelisel kristlasel oleks mõistlik viibida matuse- või pulmatalitusel, mis toimub kirikus?

Mis tahes valereligiooni kombetalituses osalemine on Jehoovale vastumeelne ja meil tuleb sellest hoiduda (2. Korintlastele 6:14–17; Ilmutuse 18:4). Kiriklik matusetalitus on teatud laadi jumalateenistus, mille käigus toimub tõenäoliselt ka jutlus, milles toetatakse selliseid pühakirjavastaseid õpetusi nagu hinge surematus ja kõigi heade inimeste taevasseminek. Matusekommete hulka võivad kuuluda ka ristimärgi tegemine ja koos kirikuõpetajaga palvetamine. Niisamuti võivad kirikus või mujal toimuva laulatuse juurde kuuluda palved või teised usulised toimingud, mis ei ole kooskõlas Piibli õpetusega. Olles inimeste keskel, kes kõik vääras usulises toimingus osalevad, võib kristlasel olla raske käituda teistmoodi. Oleks väga arutu ennast ise sellisesse raskesse olukorda panna.

Mida teha aga siis, kui kristlane tunneb, et ta on kohustatud kirikus peetaval matusel või laulatusel viibima? Näiteks võib uskmatu abielumees nõuda, et tema kristlik kaasa oleks koos temaga sellisel sündmusel. Kas naine võiks temaga kaasa minna lihtsalt vaikse kõrvaltvaatajana? Abikaasa soovile vastu tulles võib naine otsustada mehega kaasa minna, kuid mitte võtta osa ühestki religioossest kombetalitusest. Ta võib ka otsustada mitte minna, lähtudes sellest, et olukorraga kaasnev emotsionaalne surve võib olla tema jaoks liiga tugev ja panna teda ehk jumalakartlike põhimõtetega kompromissi tegema. Otsus tuleb langetada temal endal. Kindlasti tahab ta jääda oma südames kindlaks ja säilitada puhta südametunnistuse (1. Timoteosele 1:19).

Igal juhul oleks tal kasulik selgitada oma abikaasale, et südametunnistus ei luba tal osaleda üheski religioosses kombetalituses, laulda koos teistega kirikulaule ega langetada palve ajal pead. Naise selgituse põhjal teeb mees ehk järelduse, et tema naise kohalolek võib põhjustada olukorra, mis tekitaks mehele ebameeldivusi. Armastusest oma naise vastu, lugupidamisest tema tõekspidamiste suhtes või soovist vältida piinlikku olukorda võib mees otsustada kirikusse minna üksi. Kui ta aga nõuab, et naine läheks koos temaga, võib naine kaasa minna lihtsalt kõrvaltvaatajana.

Arvestamata ei saa jätta ka seda, millist mõju võiks asjaolu, et viibime religioosses ehitises usutalitusel, avaldada meie usukaaslastele. Kas see võiks kahjustada kellegi südametunnistust või nõrgendada kellegi otsustavust hoiduda ebajumalateenistuses osalemast? Apostel Paulus manitses: „Vaadake ainult, et see teie vabadus ei saaks nõtradele komistuseks” (1. Korintlastele 8:9–13).

Kui üritus puudutab kristlase lähisugulast, võib perekonna surve olla veelgi suurem. Igal juhul peab kristlane kaaluma hoolikalt kõiki asjaga seotud tegureid. Mõnel juhul võib ta jõuda järeldusele, et ei juhtu midagi halba, kui ta läheb kiriklikule matuse- või pulmatalitusele kõrvaltvaatajana. Asjaolud võivad olla aga sellised, et tõenäoline kahju, mida ta enda või teiste südametunnistusele tekitab, kaalub üles võimaliku kasu, mida tema kohalviibimine võiks tuua. Milline olukord ka poleks, peaks kristlane hoolitsema selle eest, et otsus ei rikuks tema head südametunnistust Jumala ja inimeste ees.