Noa laevapäevik – kas sel on meie jaoks mingit tähtsust?

KUI Jeesus andis prohvetiennustuse oma juuresoleku ja maailmaajastu lõpetuse tunnuse kohta, ütles ta: „Nõnda nagu Noa päevad olid, nõnda peab olema Inimese Poja tulemine” (Matteuse 24:3, 37). Ilmselgelt kuulutas Jeesus ette, et sellel, mis toimub meie päevil, on paralleel Noa ajaga. Usaldusväärne ja täpne kirjeldus Noa päevade sündmustest võib osutuda hindamatuks aardeks.

Kas Noa laevapäevik on selline aare? Kas on tõendeid, et see on ehtne ajaloodokument? Kas me saame tõesti kindlaks teha, millal veeuputus toimus?

Millal veeuputus toimus?

Piibel pakub kronoloogilist informatsiooni, mis võimaldab hoolikalt aega tahapoole arvestada kuni inimajaloo alguseni. Kirjakohast 1. Moosese 5:1–29 leiame põlvnemisandmed alates esimese inimese Aadama loomisest kuni Noa sünnini. Veeuputus algas „sel aastal, mil Noa kuussada aastat vanaks sai” (1. Moosese 7:11).

Et veeuputuse aega kindlaks teha, on meil kõigepealt vaja võtmedaatumit. See tähendab, et me peame alustama daatumiga, mida tunnustab ilmalik ajalugu ja mis vastab mõnele Piiblisse kirja pandud sündmusele. Sellest kindlaksmääratud punktist võime hakata aega arvestama ja siis täpselt teada saada, millal veeuputus toimus vastavalt praegu üldkasutatavale Gregoriuse kalendrile.

Üks võtmedaatumeid on aasta 539 e.m.a, mil Pärsia kuningas Kyros Babüloni vallutas. Ilmalikud allikad, mis räägivad tema valitsusajast, on babüloonia savitahvlid ning Diodorose, Africanuse, Eusebiose ja Ptolemaiose dokumendid. Tänu Kyrose antud määrusele lahkusid järelejäänud juudid Babülonist ja jõudsid oma kodumaale aastal 537 e.m.a. Sellega lõppes Juuda 70 aasta pikkune laastatuse periood, mis vastavalt Piibli ülestähendusele oli alanud aastal 607 e.m.a. Võttes arvesse kohtumõistjate aja ja Iisraeli kuningate valitsusajad, võime kindlaks teha, et iisraellaste väljumine Egiptusest toimus aastal 1513 e.m.a. Piiblil põhinev kronoloogia viib meid veel 430 aastat tahapoole, lepingu sõlmimiseni Aabrahamiga aastal 1943 e.m.a. Järgnevalt tuleb meil arvestada sellega, millal sündisid ja kui kaua elasid Terah, Naahor, Serug, Reu, Peleg, Eeber ja Selah, samuti Arpaksad, kes sündis „kaks aastat pärast veeuputust” (1. Moosese 11:10–32). Kõige selle põhjal võime veeuputuse alguseks lugeda aastat 2370 e.m.a.a

Sadu algab

Enne kui hakkame üle vaatama Noa päevade sündmusi, võiksid läbi lugeda Esimese Moosese raamatu 7. peatüki alates salmist 11 kuni 8. peatüki salmini 4. Vihmavalingu kohta öeldakse meile: „Sel aastal, mil Noa kuussada aastat vanaks sai [2370 e.m.a], teise kuu seitsmeteistkümnendal päeval, otse selsamal päeval puhkesid kõik suure sügavuse allikad ja taeva luugid tehti lahti” (1. Moosese 7:11).

Noa jagas aasta 12 kuuks, igaühes 30 päeva. Muistsel ajal algas esimene kuu meie kalendri järgi septembri keskpaiku. Sadu algas „teise kuu seitsmeteistkümnendal päeval” ja kestis 40 päeva ja 40 ööd novembri ja detsembri vältel aastal 2370 e.m.a.

Veeuputusest antakse meile veel teada: „Vesi võimutses maa peal sada viiskümmend päeva. ... Ja vesi taganes maa pealt, taganes üha, ja saja viiekümne päeva pärast oli vesi vähenenud. Ja seitsmenda kuu seitsmeteistkümnendal päeval peatus laev Ararati mägede kohal” (1. Moosese 7:24–8:4). Niisiis, vesi kattis maad, enne kui hakkas vähenema, 150 päeva ehk viis kuud. Järelikult peatus laev Ararati mägede kohal aprillis aastal 2369 e.m.a.

Nüüd võiksid lugeda 1. Moosese 8:5–17. Mägede tipud ilmusid vee alt välja peaaegu kaks ja pool kuud (73 päeva) hiljem, „kümnenda kuu esimesel päeval [juunis]” (1. Moosese 8:5).b Kolm kuud (90 päeva) hiljem – Noa „kuuesaja esimesel aastal, esimese kuu esimesel päeval” ehk septembri keskel aastal 2369 e.m.a – võttis Noa ära laeva katuse. Ta nägi siis, et „maapind oli tahenenud” (1. Moosese 8:13). Üks kuu ja 27 päeva (57 päeva) hiljem, „teise kuu kahekümne seitsmendal päeval [novembri keskpaiku 2369 e.m.a] oli maa täiesti kuiv”. Noa ja tema perekond tulid seejärel laevast välja kuivale maale. Seega, Noa ja teised veetsid laevas ühe kuuaasta ja kümme päeva ehk 370 päeva (1. Moosese 8:14).

Mida selline sündmuste, üksikasjade ja aja täpne ülestähendus tõestab? Lihtsalt seda, et heebrea prohvet Mooses, kes Esimese Moosese raamatu kirjutamisel tugines ilmselt talle kättesaadavatele ülestähendustele, andis edasi tõestisündinud, mitte väljamõeldud loo. Veeuputusel on seega meie jaoks tänapäeval suur tähtsus.

Kuidas teised piiblikirjutajad suhtusid veeuputusse?

Lisaks Esimese Moosese raamatu aruandele on Piiblis palju viiteid Noale ja veeuputusele. Näiteks:

1) Uurija Esra luges Noa ja tema pojad (Seemi, Haami ja Jaafeti) Iisraeli rahva sugupuu hulka (1. Ajaraamat 1:4–17).

2) Arst ja evangeeliumikirjutaja Luukas nimetab Noad, kui loetleb Jeesus Kristuse esivanemaid (Luuka 3:36).

3) Apostel Peetrus mainib kaaskristlastele kirjutades mitu korda veeuputuse lugu (2. Peetruse 2:5; 3:5, 6).

4) Apostel Paulus räägib Noa tugevast usust, mida ta ilmutas, kui ehitas oma perekonna päästmiseks laeva (Heebrealastele 11:7).

Kas on üldse mingit kahtlust selles, et need inspireeritud piiblikirjutajad tunnustasid Esimese Moosese raamatu veeuputuse aruannet? Nad pidasid seda vaieldamatult tõestisündinud looks.

Jeesus ja veeuputus

Jeesus Kristus oli olemas enne inimeseks saamist (Õpetussõnad 8:30, 31). Ta oli vaimolend taevas, kui veeuputus toimus. Pealtnägijana annab Jeesus seepärast suurima piiblilise kinnituse Noa ja veeuputuse kohta. Jeesus ütles: „Nõnda nagu Noa päevad olid, nõnda peab olema Inimese Poja tulemine [„juuresolek”, UM]. Sest nõnda nagu inimesed olid neil päevil enne veeuputust: sõid ja jõid, võtsid naisi ja läksid mehele selle päevani, mil Noa läks laeva, ega saanud aru, enne kui tuli veeuputus ja võttis nad puha ära; nõnda on ka Inimese Poja tulemine” (Matteuse 24:37–39).

Kas Jeesus oleks kasutanud rahvapärimust, et meid selle maailmaajastu eelseisva lõpu eest hoiatada? Vaevalt küll! Me oleme veendunud, et ta kasutas tõepärast näidet Jumala kohtumõistmisest kurjade üle. Jah, inimesed kaotasid elu, kuid meid võib lohutada teadmine, et Noa ja tema perekond päästeti veeuputusest.

„Noa päevad” on ülimalt olulised neile, kes elavad tänapäeval, Jeesus Kristuse ehk „Inimese Poja juuresoleku” ajal. Kui me loeme ülemaailmse veeuputuse üksikasjalikku aruannet, mis on säilinud tänu Noa kirjapandule, võime olla kindlad, et see on ehtne ajaloodokument. Jumalikult inspireeritud ülestähendusel veeuputusest Esimeses Moosese raamatus on meie jaoks suur tähtsus. Samamoodi nagu Noa, tema pojad ja nende naised uskusid Jumala päästeabinõusse, võime meie tänapäeval tulla Jehoova kaitse alla oma usu alusel Jeesuse lunastusohvrisse (Matteuse 20:28). Veelgi enam, me võime loota, et oleme nende seas, kes jäävad ellu selle kurja maailmaajastu lõpus, sest nii nagu Noa laevapäevik näitab, tema ja ta perekond jäid ellu veeuputuses, mis tõi tolle aja jumalatule maailmale lõpu.

[Allmärkused]

[Kast lk 5]

Kas nad elasid nii kaua?

„KÕIKI Noa elupäevi oli üheksasada viiskümmend aastat; siis ta suri,” ütleb Piibel (1. Moosese 9:29). Noa vanaisa Metuusala elas 969 aastat, mis on teadaolevalt pikim inimese eluiga. Kümnel põlvkonnal, Aadamast Noani, oli keskmine eluiga pikem kui 850 aastat (1. Moosese 5:5–31). Kas inimesed tol ajal elasid nii kaua?

Jumala esialgne eesmärk oli, et inimene elaks igavesti. Esimene inimene Aadam loodi nii, et tema eluiga ei pidanud kunagi lõppema, kui ta on Jumalale sõnakuulelik (1. Moosese 2:15–17). Kuid Aadam ei olnud kuulekas ja ta kaotas selle võimaluse. Pärast 930 aasta pikkust elu, mis viis teda aeglaselt surma poole, sai Aadam jälle mullaks, millest ta oli võetud (1. Moosese 3:19; 5:5). Esimene inimene andis patu ja surma pärandi edasi kõigile järeltulijatele (Roomlastele 5:12).

Inimesed, kes tol ajal elasid, olid lähemal Aadama algsele täiuslikkusele ja ilmselt sel põhjusel oli nende eluiga pikem kui neil, kes hiljem sündisid. Sellepärast ulatus inimese eluiga veeuputuse-eelsel ajal ligi tuhande aastani, aga pärast seda langes järsult. Näiteks Aabraham elas kõigest 175 aastat (1. Moosese 25:7). Umbes 400 aastat pärast selle ustava patriarhi surma, kirjutas prohvet Mooses: „Meie elupäevi on seitsekümmend aastat, ja kui keegi on tugev, kaheksakümmend aastat, ja parimal puhul on need ometi vaev ja häda” (Laul 90:10). Tänapäeval on olukord üsna samasugune.

[Teabegraafika/pildid lk 6, 7]

Aja arvestamine tahapoole alates Kyrose määrusest, mis võimaldas juutidel pagendusest naasta, kuni Noa päevade veeuputuseni

537 Kyrose määrusc

539 Pärslane Kyros vallutab Babüloni

68 aastat

607 Algab Juuda 70 aasta pikkune laastatuse periood

1513 Iisraeli väljumine Egiptusest

1943 Jõustub leping Aabrahamiga

205 aastat

2148 Terahi sünd

222 aastat

2370 Veeuputuse algus

[Allmärkus]