ning ülejäänud summade kasutamise kohta ei antud mingit selgitust. Sellised ebameeldivad teated on pannud mõned annetajad põhjendatult kaaluma, kui palju ja kellele nad annetavad.

Anda või mitte anda

Oleks siiski äärmiselt kahetsusväärne lasta mõne inimese või organisatsiooni tegevusel kahandada meie siirast muret teiste pärast ja kaastunnet nende vastu. Piibel ütleb: „Puhas ja laitmatu jumalateenistus Jumala ja Isa ees on see: vaestelaste ja lesknaiste eest hoolitseda nende viletsuses” (Jakoobuse 1:27). Tegutsemine selle nimel, et aidata vaeseid ja kehvemaid, on tõesti kristluse oluline osa.

Siiski võivad tekkida küsimused: „Kas jätkata annetamist heategevuslikul eesmärgil või püüda ise üksikisikuid aidata? Missugust andmist ootab Jumal?” Järgmine artikkel arutab neid küsimusi.

Andmine, mis meeldib Jumalale

JEESUS nautis koos oma jüngritega maitsvat einet Betaanias, kus olid ka mõned lähedased sõbrad, kelle hulgas olid Maarja, Marta ja hiljuti ülesäratatud Laatsarus. Kui Maarja võttis naela kallist õli ja võidis sellega Jeesuse jalgu, sai Juudas Iskariot pahaseks ja ütles, mis ta sellest arvas. „Mispärast ei ole see salv ära müüdud kolmesaja teenari [umbes aastapalk] eest ja raha antud vaestele?” protesteeris ta. Teised hakkasid kohe samamoodi kaebama. (Johannese 12:1–6; Markuse 14:3–5.)

Jeesus aga vastas: „Jätke ta rahule! ... Sest vaeseid on ikka teie juures ja, kui te tahate, võite neile head teha; aga mind ei ole teil mitte alati” (Markuse 14:6–9). Juudi usujuhid õpetasid, et almuse andmine pole lihtsalt voorus, vaid et see võib isegi patte lunastada. Jeesus aga ütles selgelt, et selline andmine, mis meeldib Jumalale, ei piirdu heategevusliku annetamisega vaestele.

Põgus pilguheit sellesse, kuidas annetati algkristlikus koguduses, tõstab esile mõned praktilised viisid, kuidas meie saame näidata oma hoolt ja rõõmustada Jumalat oma andidega. See aitab ka mõista, missugune andmine on kõige üllam ja teeb kõige rohkem head.

„Andke armuande”

Jeesus julgustas mitmel korral oma jüngreid ’andma armuande’ (Luuka 12:33). Jeesus hoiatas aga uhkeldava tegutsemise eest, mille eesmärk oli ülistada andjat, mitte Jumalat. Ta ütles: „Kui sa armastuseande annad, siis ära lase enese ees sarve puhuda, nagu silmakirjatsejad teevad kogudusekodades ja tänavail, et inimesed neid ülistaksid” (Matteuse 6:1–4). Seda manitsust kuulda võttes hoidusid algkristlased nende päevade vagatsevate usujuhtide kombel uhkeldamast ning otsustasid aidata puudustkannatajaid, osutades neile isiklikke teeneid või tehes neile kingitusi.

Tekst Luuka 8:1–3 räägib näiteks Maarja Magdaleenast, Johannast ja Susannast ning teistest, kes tähelepandamatult toetasid oma varaga Jeesust ja tema apostleid. Kuigi need mehed polnud puuduses, olid nad siiski loobunud endale elatise teenimisest, et nad saaksid keskenduda teenistusele (Matteuse 4:18–22; Luuka 5:27, 28). Aidates neid mehi Jumala antud ülesande täitmisel, tõid need naised Jumalale au. Jumal näitas enda heakskiitu sellega, et lasi nende armuküllasest heldusest kirjutada Piiblis, et tulevased põlvkonnad saaksid sellest lugeda (Õpetussõnad 19:17; Heebrealastele 6:10).

Ka Tabiita oli naine, kes „oli rikas häist tegudest ja armastusandidest”. Ta valmistas mereäärses Joppe linnas riideid puudustkannatavatele lesknaistele. Pole teada, kas ta maksis ka materjali eest ise või lihtsalt õmbles tasuta. Siiski tegi ta oma hea tööga end kalliks nii abisaajatele kui ka Jumalale, kes tasus talle rikkalikult (Apostlite teod 9:36–41).

Tähtis on õige motiiv

Mis ajendas neid inimesi andma? See polnud pelgalt emotsionaalsest abipalvest põhjustatud hetkeline kaastunne. Nad tundsid moraalset vastutust teha iga päev seda, mis on nende võimuses, et aidata vaeseid, õnnetuse läbielanuid, haigeid või muude raskustega kokku puutunuid (Õpetussõnad 3:27, 28; Jakoobuse 2:15, 16). Selline andmine toob kindlasti Jumalale rõõmu. See on eelkõige ajendatud sügavast armastusest Jumala vastu ning soovist jäljendada tema halastavat ja heldet isiksust (Matteuse 5:44, 45; Jakoobuse 1:17).

Apostel Johannes tõstis esile selle olulise andmise aspekti, küsides: „Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venna puuduses olevat ja suleb oma südame tema eest, kuidas saab Jumala armastus jääda temasse?” (1. Johannese 3:17.) Vastus on ilmselge. Armastus Jumala vastu ajendab inimesi head tegema. Jumal hindab selliseid inimesi ja tasub neile, kes tema sarnaselt ilmutavad helduse vaimu (Õpetussõnad 22:9; 2. Korintlastele 9:6–11). Kas me näeme tänapäeval sellist heldust? Vaadelgem, mis on viimasel ajal toimunud Jehoova tunnistajate kogudustes.

Ühe eaka kristliku naise kodu vajas põhjalikku remonti. Ta elas üksinda ning tal polnud ühtegi sugulast, kes oleks saanud teda aidata. Tema kodus oli alati kristlikke koosolekuid peetud ning tihtilugu kutsus ta teisi enda juurde einestama (Apostlite teod 16:14, 15, 40). Nähes tema täbarat olukorda, tulid koguduse liikmed talle appi. Mõned andsid raha, teised pakkusid oma töökäsi. Mõne nädalalõpuga panid vabatahtlikud tema majale uue katuse, paigaldasid uued sanitaarseadmed, krohvisid ja värvisid terve esimese korruse