Veenvad põhjendused

KUI sa esitad mingi väite, võivad sinu kuulajad täiesti õigustatult küsida: ”Miks see on nii? Mis tõendab kõneleja ütluse paikapidavust?” Sinul kui õpetajal lasub kohustus neile küsimustele kas ise vastata või aidata kuulajatel endil vastused leida. Väidet toetava olulise mõtte puhul hoolitse kindlasti selle eest, et kuulajad saaksid kuulda veenvaid põhjendusi, tunnistamaks seda vastuvõetavaks. See tagab sinu ettekande usutavuse.

Apostel Paulus rakendas veenmist. Ta püüdis veenvate põhjenduste, loogilise arutluskäigu ja harraste palvete abil panna neid, kellele ta kõneles, meelt muutma. See on suurepärane eeskuju meile (Ap. t. 18:4; 19:8). Muidugi on ka oraatoreid, kes kasutavad veenmist inimeste eksiteele juhtimiseks (Matt. 27:20; Ap. t. 14:19; Kol. 2:4). Nende jutt võib rajaneda valedel eeldustel ja erapoolikutel allikatel, nad võivad kasutada pealiskaudseid argumente, jätta kõrvale faktid, mis nende vaadet ei toeta, või panna rõhku pigem emotsioonidele kui mõistusele. Kõiki selliseid meetodeid tuleks meil hoolega vältida.

Rajaneb kindlalt Jumala Sõnal. Seda, mida me õpetame, ei tohi me rääkida omast peast. Me püüame jagada teistega seda, mida oleme õppinud Piiblist. Selles töös on meile suureks abiks ustava ja mõistliku sulaseklassi väljaanded. Need väljaanded ergutavad meid uurima Pühakirja hoolega. Meie omakorda ei võta inimesi Piibli juurde juhtides sihiks tõestada oma õigsust, vaid lähtume alandlikust soovist lasta neil endil näha, mida seal öeldakse. Me soostume sellega, mida lausus Jeesus Kristus palves oma Isale: ”Sinu sõna on tõde!” (Joh. 17:17). Pole olemas suuremat autoriteeti kui Jehoova Jumal, taeva ja maa Looja. Meie põhjenduste usaldusväärsuse tagab nende põhinemine tema Sõnal.

Mõnikord tuleb sul ehk kõnelda inimestega, kes Piiblit ei tunne või kes seda Jumala Sõnaks ei pea. Sul tuleks ilmutada head vahetegemisvõimet seoses sellega, millal ja kuidas piiblitekste tarvitada. Ent sa peaksid juhtima sellele autoriteetsele infoallikale tähelepanu niipea kui võimalik.

Kas võiks arvata, et asjakohase kirjakoha tsiteerimine on juba iseenesest ümberlükkamatu tõend? Mitte tingimata. Sul on ehk tarvis juhtida tähelepanu kaastekstile, näitamaks, et see kirjakoht tõepoolest toetab sinu öeldut. Kui sa näitad kirjakohast vaid mingit põhimõtet, kuid kaastekst seda valdkonda ei käsitle, tuleb sul ehk esitada lisatõendeid. Võib-olla on sul tarvis kasutada teisi asjaga seonduvaid kirjakohti, veenmaks kuulajaid selles, et see, mida sa räägid, põhineb tõepoolest kindlalt Pühakirjal.

Hoia, et sa kirjakohale tuginedes väidetega üle ei paku. Loe tekst hoolega läbi. See võib puudutada käsitletavat vaid üldjoontes. Kuid et sinu põhjendus oleks veenev, peab kuulaja mõistma, kuidas see tõestab seda, mida sa väidad.

Seda toetavad täiendavad tõendid. Mõnel juhul oleks hea tuua tõendeid usaldusväärsest allikast väljastpoolt Piiblit, et aidata inimestel mõista Pühakirja õigsust.

Näiteks võid sa osutada nähtavale universumile kui tõendile Looja olemasolu kohta. Sa võid juhtida tähelepanu loodusseadustele — näiteks gravitatsiooniseadusele — ning arutleda, et selliste seaduste olemasolu eeldab Seaduseandjat. Sinu loogika on kindel siis, kui see on kooskõlas Jumala Sõnasse kirjapanduga (Iiob 38:31—33; Laul 19:2; 104:24; Rooml. 1:20). Sellised tõendid on kasulikud, sest need osutavad sellele, et Piiblisse kirjapandu on kooskõlas kinnitust leidnud faktidega.

Kas sa püüad aidata inimesel mõista, et Piibel on tõesti Jumala Sõna? Sa võid küll tsiteerida õpetlasi, kes seda kinnitavad, ent kas see on tõestus? Sellised tsitaadid on ainult abiks inimestele, kes sellistest õpetlastest lugu peavad. Kas sa võiksid teaduse abil tõestada Piibli õigsust? Kui kasutaksid autoriteedina ebatäiuslikke teadlasi, siis sa tugineksid vankuvale alusele. Kui sa aga alustad Jumala Sõnast ning seejärel osutad Piibli õigsust kinnitavatele teaduslikele avastustele, siis rajanevad sinu põhjendused kindlal alusel.

Too küllaldaselt tõendeid kõigele sellele, mida püüad kinnitada. Vajalike tõendite hulk oleneb kuulajatest. Kui sa käsitled tekstis 2. Timoteosele 3:1—5 kirjeldatud viimseid päevi, võiksid näiteks juhtida kuulajate tähelepanu mingile üldteada uudisele, mis näitab, et inimesed on ”südametud”. Võib-olla piisab sellest ainsast näitest, kinnitamaks mõtet, et see viimsete päevade tundemärk on praegu täitumas.

Tihti võib olla abi analoogiast — kahe olulistes tunnustes kooskõlas oleva nähtuse või objekti võrdlusest. Analoogia iseenesest pole veel asja tõestus; selle paikapidavust peavad kinnitama Piibli sõnad. Ent analoogia vahendusel saab aidata inimesel näha mõtte arukust. Näiteks võiks sellist analoogiat kasutada, kui tahad selgitada, et Jumala Kuningriik on valitsus. Võiksid tuua välja mõtte, et Jumala Kuningriigil on nagu inimvalitsustelgi valitsejad, alamad, seadused ning kohtu- ja haridussüsteem.

Et osutada sellele, kui tark on rakendada ellu Piibli nõuandeid, saab tihti kasutada tõsielukogemusi. Oma mõtteavalduste toetuseks võib tuua ka isiklikke kogemusi. Kui sa näiteks rõhutad inimesele seda, kui tähtis on lugeda ja uurida Piiblit, võiksid selgitada, kuidas see on sinu elu paremaks muutnud. Apostel Peetrus viitas oma vendi julgustades Kristuse muutmisele, mille tunnistajaks ta ise oli olnud (2. Peetr. 1:16—18). Ka Paulus mainis enda läbielatut (2. Kor. 1:8—10; 12:7—9). Isiklike kogemustega ei tohiks muidugi liialdada, nõnda et tõmbad endale liigset tähelepanu.

Inimeste erisuguse tausta ja mõtteviisi tõttu võivad ühe jaoks veenvad tõendid olla teisele ebarahuldavad. Seetõttu arvesta oma kuulajate seisukohtadega, kui otsustad, milliseid põhjendusi kasutada ja kuidas neid esitada. Õpetussõnades 16:23 öeldakse: ”Targa süda teeb tema suu targaks ja edendab ta huultel õpetust!”