Lunastus tõstab esile Jumala õiglust

PÄRAST Aadama ja Eeva vastuhakku teatas Jehoova oma eesmärgist saata Seeme, keda pidi kannast salvatama (1. Moosese 3:15). Selle „seemne” salvamine toimus siis, kui Jumala vaenlased hukkasid Jeesus Kristuse piinapostil (Galaatlastele 3:13, 16, UT 1989). Jeesus oli patuta, kuna tema inimelu oli saanud alguse ime läbi neitsi üsas püha vaimu väel. Seepärast sobis Jeesuse veri lunastushinnaks, et vabastada inimesed Aadamalt päritud patust ja surmast (Roomlastele 5:12, 19).

Kõigeväelise Jumala eesmärkide teostumist ei takista miski. Seetõttu võib öelda, et pärast inimese pattulangemist oli lunastushind Jehoova silmis juba sama hästi kui makstud ja ta võis suhelda inimestega, kes uskusid tema tõotuste täitumist. Seega said Aadama patused järeltulijad, näiteks Eenok, Noa ja Aabraham „kõndida” koos Jumalaga ning isegi tema sõbrad olla, ilma et nad oleks tema pühadust rüvetanud (1. Moosese 5:24; 6:9; Jakoobuse 2:23).

Mõned, kes Jehoovasse uskusid, tegid raskeid patte. Näiteks kuningas Taavet. Sa võid imestada, kuidas sai Jehoova õnnistada Taavetit veel pärast seda, kui ta oli rikkunud abielu Batsebaga ja lasknud surmata tolle abikaasa Uurija. Tähtis oli Taaveti siiras kahetsus ja usk (2. Saamueli 11:1–17; 12:1–14). Jeesus Kristuse tulevase ohvri alusel sai Jumal kahetsevale Taavetile tema patud andestada ja jääda samas õiglaseks (Laul 32:1, 2). Selle kinnituseks selgitab Piibel kõige imelisemat Jeesuse lunastusohvri tahku: Jumal ’näitab üles oma õigust sellega, et ta kustutas varem tehtud patud’ ja et ta andestab ka „praegusel ajal” tehtavad patud (Roomlastele 3:25, 26, P 1997).

Inimesed võivad kogeda tõepoolest suuri õnnistusi Jeesuse vere väärtuse tõttu. Lunastuse alusel saavad kahetsevad patused inimesed Jumalaga lähedastes suhetes olla. Lunastus avab ka tee surnute ülesäratamisele Jumala uues maailmas. Üles äratatakse ustavad jumalateenijad, kes surid enne lunahinna maksmist, ning isegi need paljud, kes on surnud Jumalat tundmata ja kes ei olnud tema teenijad. Piibel ütleb: „Tuleb õigete ja ülekohtuste ülestõusmine” (Apostlite teod 24:15). Sel ajal annab Jehoova lunastusohvri alusel kõigile kuulekatele inimestele tasuks igavese elu (Johannese 3:36). Jeesus ise ütles: „Nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!” (Johannese 3:16, meie kursiiv). Kõik need õnnistused saavad inimkonnale võimalikuks tänu Jumala lunastuskorraldusele.

Ent lunastuse juures pole peamine see, mis kasu meie sellest saame. Tähtsam on, millist valgust heidab Kristuse lunastusohver Jehoova nimele. See tõestab, et Jehoova on täiuslikult õiglane Jumal, kes saab tegeleda patuste inimestega, jäädes seejuures puhtaks ja pühaks. Kui Jumalal poleks olnud eesmärki lunastust korraldada, ei oleks ükski Aadama järeltulija – ei Eenok, Noa ega Aabraham – saanud Jehoovaga koos kõndida ega tema sõber olla. Laulik mõistis seda ja kirjutas: „Kui sina, Jehoova, hoiaksid meeles kõik pahateod, kes siis, Issand, püsiks?” (Laul 130:3). Kindlasti peaksime olema tänulikud nii Jehoovale, kes saatis oma armsa Poja maa peale, kui ka Jeesusele, kes oli valmis oma elu meie eest ohverdama (Markuse 10:45).

Sõbraliku käitumise head tulemused

VÄIKESEL saarel Lõuna-Jaapani ranniku lähedal hakkasid üks ema ja tema kolm last Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Kuna see saar asub eraldatud paigas ja sealsed elanikud on äärmiselt konservatiivsed, hakati naist ignoreerima. Ta meenutab: „Rohkem haiget tegi mulle aga see, et nad kohtlesid külmalt ka mu lapsi ja abikaasat.” Sellest hoolimata kordas ta lastele: „Jehoova soovib, et me oma naabreid ikka tervitaksime.” (Matteuse 5:47, 48.)

Ema õpetas lapsi viisakad olema, vaatamata sellele, et neid ebasõbralikult koheldi. Ta käis lastega regulaarselt kohalikes kuumaveeallikates kümblemas ja teel sinna harjutasid lapsed autos tervitamist. Hoonesse sisenedes hõikasid lapsed alati rõõmsalt: „Konnichiwa!” (Tere päevast!) Pere oli kannatlik ja tervitas pidevalt kõiki, ehkki inimesed suhtusid sellesse jahedalt. Siiski ei jäänud laste head kombed neile märkamata.

Üks inimene teise järel hakkas lõpuks vastama: „Konnichiwa.” Kahe aasta pärast vastasid juba peaaegu kõik nende tervitustele. Inimesed hakkasid ka üksteist rohkem tervitama ja muutusid üldse sõbralikumaks. Aselinnapea tahtis lapsi premeerida, kuna neil oli nii oluline roll selles muudatuses. Ema aga sõnas, et nad tegid vaid seda, mida iga kristlane peaks tegema. Hiljem toimus saarel kõnevõistlus. Sellest võttis osa selle pere poeg, kes rääkis, kuidas ema oli õpetanud neid viisakalt tervitama, hoolimata inimeste ebasõbralikkusest. Ta saavutas esikoha ja tema kõne trükiti ära linna ajalehes. See perekond on nüüd väga õnnelik, et kristlike põhimõtete järgimine nii meeldivaid tulemusi tõi. Head sõnumit on ju palju lihtsam kuulutada, kui inimesed suhtuvad meisse sõbralikult.