3. Moos. 26:17; Nutul. 2:20 — 5. Moos. 28:53). Samuti väärib märkimist, et Nutulaulud on ilmekaks tõendiks kirjakoha 5. Moosese 28:63—65 täitumise kohta. Lisaks on selles raamatus hulgaliselt viiteid Pühakirja teistele osadele (Nutul. 2:15 — Laul 48:3; Nutul. 3:24 — Laul 119:57). Kirjakoht Taanieli 9:5—14 on tekstide Nutulaulud 1:5 ja 3:42 kinnituseks, näidates, et õnnetus tabas rahvast tema enda üleastumiste pärast.

¹⁵ Jeruusalemma traagiline olukord on tõesti ängistav! Kõige selle taustal jääb Nutulauludest kõlama kindel lootus, et Jehoova osutab heldust ja armu ning peab Siionit meeles ja toob ta tagasi (Nutul. 3:31, 32; 4:22). Neis väljendub lootus ’uuendatud päevadest’, mis sarnanevad nende ammuste päevadega, mil Jeruusalemmas valitsesid kuningas Taavet ja kuningas Saalomon. Ikka veel on jõus Jehoova leping Taavetiga igavese kuningriigi kohta. ”Tema halastused pole lõppenud: need on igal hommikul uued.” Ja seda saavad jätkuvalt kogeda need, kes armastavad Jehoovat, kuni tema õiglase kuningriigivalitsuse all võivad kõik, kes elavad, tänumeeles hõisata: ”Jehoova on mu osa!” (5:21; 3:22—24).

Piibli 26. raamat — Hesekiel

Kirjutaja: Hesekiel

Kirjutamiskoht: Babüloonia

Kirjutamine lõpetati: u 591 e.m.a

Käsitletud ajavahemik: 613 — u 591 e.m.a

AASTAL 617 e.m.a loovutas Juuda kuningas Joojakin Jeruusalemma Nebukadnetsarile, kes viis maa tähtsama osa rahvast ning Jehoova koja ja kuningakoja aarded Babülooniasse. Vangide seas oli kuningapere ja vürstid; vaprad ja vägevad mehed; oskus- ja ehitustöölised ning ka preester Hesekiel, Buusi poeg (2. Kun. 24:11—17; Hes. 1:1—3). Raske südamega olid need pagendatud iisraellased teinud läbi kurnava rännaku oma mägede-, jõgede- ja orguderikkalt maalt mõõtmatute tasandikega maale. Nüüd elasid nad vägeva impeeriumi keskosas Kebari jõe ääres, ümbritsetuna võõraste kommetega rahvast, kes teenis paganlikke jumalaid. Nebukadnetsar lubas iisraellastel elada oma majades, pidada sulaseid ja ajada äri (Hes. 8:1; Jer. 29:5—7; Esra 2:65). Kui nad olid usinad, võisid nad jõukaks saada. Kas nad langevad babüloonia religiooni ja materialismi püünisesse? Kas nad hakkavad Jehoovale ikka vastu? Kas nad näevad pagenduses tema karistust? Maapaos olles ootasid neid ees uued katsumused.

² Ka noil kriitilistel aastatel, mis viisid Jeruusalemma hävitamiseni, ei lakanud Jehoova läkitamast prohveteid oma rahva juurde. Jeremija tegevuspiirkond oli Jeruusalemmas, Taanieli oma Babüloni õukonnas, Hesekiel aga oli prohvetiks Babüloonias juudi pagulaste seas. Hesekiel oli nii preester kui prohvet nagu ka Jeremija ja hiljem Sakarja (Hes. 1:3). Hesekieli raamatus kõnetatakse teda üle 90 korra kui ”inimesepoega”, mis on tema prohvetlikku sõna uurides tähelepanuväärne tõik, sest Kristlikes Kreeka Kirjades viidatakse ligikaudu 80 korda ka Jeesusele kui ”Inimese Pojale” (Hes. 2:1; Matt. 8:20). Nimi Hesekiel (heebrea keeles Jehez·qeʼlʹ) tähendab ’Jumal teeb tugevaks’. Jehoova määras Hesekieli prohvetiametisse aastal 613 e.m.a, Joojakini viiendal pagulasaastal. Kirjas on, et Hesekiel jätkas seda tööd ka veel 22 aastat hiljem, 27. pagulasaastal (Hes. 1:1, 2; 29:17). Ta oli abielus, kuid ta naine suri päeval, mil Nebukadnetsar alustas Jeruusalemma lõplikku piiramist (24:2, 18). Pole teada, millal ja kuidas ta ise suri.

³ Seda, kas Hesekiel ikka kirjutas raamatu, mis tema nime kannab, ning kas sel raamatul on koht Pühakirja kaanonis, pole vaidlustatud. Raamat lisati kaanonisse Esra päevil ning kuulus algkristlike aegade kataloogidesse, nimelt ka Origenese kaanonisse. Selle autentsuse tõendiks on ka Jeremija ja Ilmutusraamatuga hämmastavalt sarnane sümboolika. (Hes. 24:2—12 — Jer. 1:13—15; Hes. 23:1—49 — Jer. 3:6—11; Hes. 18:2—4 — Jer. 31:29, 30; Hes. 1:5, 10 — Ilm. 4:6, 7; Hes. 5:17 — Ilm. 6:8; Hes. 9:4 — Ilm. 7:3; Hes. 2:9; 3:1 — Ilm. 10:2,