spiritismiga, või kuuletumast spiritisti antud korraldustele.)

Varusta ennast „kogu Jumala sõjavarustusega”, mida on kirjeldatud Efeslastele 6:10—18, ja hoia innukalt iga selle osa heas korras.

Surm

Definitsioon: Kogu elutegevuse lakkamine. Pärast hingamise, südame- ja ajutalitluse lakkamist kaob elujõud järk-järgult organismi rakkudest. Surm on elu vastand.

Kas Jumal lõi inimese surelikuks?

Vastupidi, Jehoova hoiatas Aadamat sõnakuulmatuse eest, mis toob kaasa surma. (1. Moos. 2:17) Hiljem hoiatas Jumal iisraellasi ka selliste teguviiside eest, mille tõttu nad võiksid enneaegselt surma saada. (Hes. 18:31) Määratud ajal saatis ta oma Poja surema inimkonna eest, et need, kes sellesse korraldusse usuvad, võiksid saada igavese elu. — Joh. 3:16, 36.

Laulus 90:10 öeldakse, et inimelu kestvus on tavaliselt 70—80 aastat. See pidas paika siis, kui Mooses selle kirjutas, kuid see ei ole olnud nii algusest saadik. (Võrdle 1. Moosese 5:3—32.) Heebrealastele 9:27 on öeldud: „Inimestele on määratud kord surra.” Ka see oli nende sõnade kirjutamise ajal õige. Aga olukord ei olnud selline enne seda, kui Jumal patustanud Aadama üle kohut mõistis.

Miks me vananeme ja sureme?

Jehoova lõi esimese inimpaari täiuslikuna ning neil oli väljavaade elada igavesti. Neile jäeti tahtevabadus. Kas nad on Loojale kuulekad, sest armastavad teda ja hindavad kõike, mis ta nende heaks on teinud? Nad olid selleks täiesti võimelised. Jumal ütles Aadamale: „Hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!” Saatan, kes kasutas madu oma eesträäkijana, ahvatles Eevat seda Jehoova käsku rikkuma. Aadam ei noominud oma naist, vaid sõi ka ise keelatud vilja. Nagu Jehoova oli öelnud, mõistis ta Aadama surma, kuid enne selle patuse inimpaari hävitamist lubas Jehoova halastavalt neil lapsi ilmale tuua. — 1. Moos. 2:17; 3:1—19; 5:3—5; võrdle 5. Moosese 32:4 ja Ilmutuse 12:9.

Rooml. 5:12, 17, 19: „Otsekui ühe inimese [Aadama] kaudu patt tuli maailma ja patu läbi surm, nõnda on ka surm tunginud kõigisse inimestesse, sest nad kõik on pattu teinud. ... ühe inimese pattulangemise tõttu surm on valitsenud ... tolle ühe inimese sõnakuulmatuse läbi paljud on saanud patuseks.”

1. Kor. 15:22: „Kõik surevad Aadamas.”

Vaata ka peateemat „Saatus”.

Miks väikelapsed surevad?

Laul 51:7: „Vaata, süüteos olen ma sündinud ja patus on mu ema mind saanud!” (Vaata ka Iiob 14:4; 1. Moosese 8:21.)

Rooml. 3:23; 6:23: „Kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma ... Patu palk on surm.” (Meie kursiiv.)

Jumal ei „võta” lapsi nende vanematelt ära, nagu mõningatele inimestele on räägitud. Kuigi maa annab rohkesti toitu, takistavad omakasupüüdlikud poliitilised ja kaubanduslikud elemendid sageli selle jaotamist neile, kes on kõige suuremas puuduses, ning selle tagajärjeks on alatoitlusest tulenev surm. Mõned lapsed surevad õnnetusjuhtumite tagajärjel nagu täiskasvanudki. Kuid me kõik oleme pärinud patu; me kõik oleme ebatäiuslikud. Me oleme sündinud süsteemis, kus kõik — nii head kui ka kurjad — lõpuks surevad. (Kog. 9:5) Kuid Jehoova ’igatseb’ lapsi nende vanematega uuesti kokku viia surnuist ülesäratamise kaudu, ja ta on selleks armastavalt korraldusi teinud. — Joh. 5:28, 29; Iiob 14:14, 15; võrdle Jeremija 31:15, 16; Markuse 5:40—42.

Kus on surnud?

1. Moos. 3:19: „Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni