Püüe jõuda südameni

LISAKS sellele, et sa annad inimestele tunnistust, pead sa püüdma jõuda nende südameni. Piiblis vastandatakse südant tihti sellega, millisena inimene väliselt paistab. Piltlik süda kujutab seda, milline on inimene seesmiselt — mida ta tunneb, millest mõtleb, miks ta sellele mõtleb ning kuidas need mõtted mõjutavad tema tegusid. Sellesse piltlikku südamesse külvataksegi tõeseeme (Matt. 13:19). Kuulekus Jumalale peab tulema südamest (Õpet. 3:1; Rooml. 6:17).

Et sinu õpetus saaks tungida nii sügavale, keskendu järgmistele eesmärkidele: 1) panna tähele, mis on juba mõjutanud sinu kuulaja südant, 2) süvendada temas positiivseid omadusi, näiteks armastust ja jumalakartust, 3) ergutada kuulajat analüüsima oma sisemisi motiive, nõnda et ta saaks Jehoovale igati meelepärane olla.

Ilmuta arukust. On mitmesuguseid põhjusi, miks inimesed pole veel tõde vastu võtnud. Kodust piibliuurimist juhatades on sul ehk tarvis murda läbi eelarvamuste barjäärist ja tuua esile fakte, et kummutada õpilase väärad ideed, või siis on sul lihtsalt tarvis tuua täiendavaid tõendeid. Küsi endalt: ”Kas see inimene tajub, et tal on vaimseid vajadusi? Mil määral tal on juba usku? Mida ta ei usu? Miks ta on jõudnud sellistele seisukohtadele? Kas ta vajab abi, et vabaneda soovidest, mis võivad tal takistada võtmast endale tõe tundmisest tulenevaid kohustusi?”

Pole alati kerge jõuda selgusele selles, miks inimesed teatud asju usuvad. ”Nõu on mehe südames nagu sügav vesi, aga arukas mees oskab seda ammutada!” ütleb Õpetussõnad 20:5. Arukus on võime näha asju sügavamalt. See eeldab terast tähelepanu ja hoolivust.

Suhtlemine ei ole ainult verbaalne. Mingi kõneaine võib tekitada muutusi õpilase näoilmes või hääletoonis. Lapsevanemana sa kahtlemata mõistad, et muutused sinu lapse käitumises võivad kajastada mingeid uusi mõjutusi tema elus. Ära neid sümptomeid alahinda. Need võimaldavad heita pilku inimese sisemisele isiksusele.

Taibukad küsimused võivad aidata sul mõista, mis on inimese südames. Võiksid näiteks küsida: ”Mida sina arvad sellest, et ...?” ”Mis veenis sind selles, et ...?” ”Mida sina teeksid, kui ...?” Kuid hoidu inimesi küsimustega pommitamast. Võiksid näiteks juhatada oma küsimuse sisse taktitundeliste sõnadega: ”Kas võiksin sinult küsida ...?” Jõuda selgusele selles, mis on inimese südames, on vaevarikas ülesanne, millega ei saa kiirustada. Enamikul juhtudel kulub usalduslike suhete rajamiseks tükk aega, enne kui inimene on valmis oma peidetumaid tundeid avaldama. Ka siis peab olema ettevaatlik, nõnda et inimene ei tunneks, et sa pärid asju, mida sul pole vaja teada (1. Peetr. 4:15, EP 97).

See, kuidas sa kuuldule reageerid, nõuab samuti arukust. Ära unusta, et sinu eesmärk on inimesi mõista, nii et saaksid otsustada, milline piibliline teave võiks neid ajendada tegudele. Suru kohe alla soov paljastada nende seisukohtade ekslikkus. Selle asemel ole hoolas märkama varjatud tundeid sõnade taga. Siis sa tead, mida vastata, ning on tõenäolisem, et sinu õpilane, tajudes, et teda mõistetakse, mõtleb sinu sõnade üle tõsiselt järele (Õpet. 16:23).

Ka suuremale auditooriumile kõneldes saad sa inimesi tegudele ajendada. Kui sul on kuulajaskonnaga hea kontakt, kui sa märkad nende näoilmeid ning esitad mõtlemapanevaid retoorilisi küsimusi, siis tõenäoliselt sa tajud, kuidas kuulajad sinu juttu vastu võtavad. Kui tunned oma kuulajaid hästi, siis arvesta nende oludega. Võta arvesse koguduseliikmete üldist hoiakut, kui arutled nendega Jumala Sõna põhjal (Gal. 6:18).

Erguta kasulikke tundeid. Saanud mingil määral aru, mida inimene usub, mida ta ei usu ja miks ta seda ei usu, oskad sa sealt edasi minna. Jeesus jõudis pärast ülestõusmist oma jüngrite südameni neile hiljutiste sündmuste valguses ”kirju seletades” (Luuka 24:32). Ka sina peaksid püüdma seostada seda, mida inimene on kogenud, mida ta igatseb, sellega, mida ta saab teada Jumala Sõnast. Õpilase südameni on jõutud edukalt siis, kui ta mõistab selgelt: ”See on TÕDE!”

Kui sa rõhutad Jehoova headust, tema armastust, teenimatut lahkust ning tema õiglasi tegutsemisviise, aitad sa neil, keda sa õpetad, kasvatada endas armastust Jumala vastu. Kui sa varud aega selleks, et näidata oma kuulajatele, kuidas Jumal näeb nende kui üksikisikute häid omadusi, siis annad sa neile põhjuse uskuda, et temaga on võimalik rajada isiklikke suhteid. Seda saab teha, analüüsides selliseid tekste nagu Laul 139:1—3, Luuka 21:1—4 ja Johannese 6:44 ning aidates kuulajatel mõista Jehoova sügavat hella kiindumust oma ustavate teenrite vastu (Rooml. 8:38, 39). Selgita, et Jehoova ei näe mitte ainult meie vigu, vaid kogu meie elukäiku, meie innukust teda laitmatult teenida ja meie armastust tema nime vastu (2. Ajar. 19:2, 3; Heebr. 6:10). Ta mäletab väiksemaidki üksikasju meist ning toob silmapaistval viisil tagasi ellu ”kõik, kes on mälestushaudades” (Joh. 5:28, 29, UM; Luuka 12:6, 7). Kuna inimesed on loodud Jumala näo järgi ja tema sarnaseks, leiab tema omaduste arutelu tihtipeale inimese südames vastukaja (1. Moos. 1:27).

Inimese südamele võib avaldada soodsat mõju ka see, kui ta õpib suhtuma teistesse inimestesse samamoodi nagu Jehoova. On loogiline arvata, et kui Jumal meie kui indiviidide eest hellalt hoolitseb, siis hoolitseb ta samamoodi ka teiste inimeste eest, olenemata nende taustast, rahvusest või rassist (Ap. t. 10:34, 35). Kui inimene on hakanud seda mõistma, annab Pühakiri talle kindla aluse juurida südamest välja vihkamine ja eelarvamused. See võimaldab temal, kes ta õpib täitma Jumala tahet, rajada rahumeelsed suhted teistega.

Veel üks tunne, mida võiksid aidata inimestes kasvatada, on jumalakartus (Laul 111:10; Ilm. 14:6, 7). Selline sügav aukartus ehk kartus Jumala ees võib ajendada inimest saavutama seda, milleks ta omal jõul poleks suuteline. Käsitledes Jehoova aukartust sisendavaid tegusid ja erakordset heldust, võid sa aidata inimestel kasvatada endas tervemeelset kartust valmistada talle meelepaha (Laul 66:5; Jer. 32:40).

Veendu, et su kuulajad mõistavad, et Jehoova peab tähtsaks seda, kuidas nad käituvad. Tal on tunded, nii et see, kuidas me tema juhatusele allume, paneb ta kas kurvastama või rõõmustama (Laul 78:40—42). Näita inimestele, miks nende käitumine on oluline vastuse andmisel Saatana väljakutsele, mille ta esitas Jumalale (Õpet. 27:11).

Aita oma kuulajatel mõista, et Jumala nõuete kohane elu toob neile kasu (Jes. 48:17). Näiteks võid osutada sellele, millised füüsilised ja emotsionaalsed tagajärjed on sellel, kui kas või hetkekski hüljata Jumala tarkus. Selgita, kuidas patt võõrandab meid Jumalast, jätab teised ilma võimalusest õppida meie käest tõde ning kitsendab muulgi moel nende õigusi (1. Tess. 4:6). Aita kuulajail hinnata õnnistusi, mis neile juba praegu osaks saavad, sest nad peavad kinni Jumala seadustest. Süvenda neis tänumeelt selle vastu, et Jehoova õiglastel teedel käimine säästab meid paljudest õnnetustest. Kui inimene usub, et Jehoova teed on targad, hülgab ta kõik valed rajad (Laul 119:104). Ta ei võta sõnakuulelikkust koormana, vaid võimalusena väljendada armastavat pühendumust Jehoovale kui isikule.

Aita inimestel ennast analüüsida. Et inimese vaimne kasv jätkuks, peab ta süda tundlikult reageerima. Selgita, kuidas Piibel võib aidata seda teha.

Aita oma kuulajatel mõista, et Piibel on midagi enamat kui kogum käske, nõuandeid, ajaloosündmusi ja prohvetikuulutusi. Selles näidatakse ka seda, mida Jumal mõtleb. Kirjakohas Jakoobuse 1:22—25 võrreldakse Jumala Sõna peegliga. Seeläbi, kuidas me Piibli sõnumile ning Jehoova eesmärgi teostumisele reageerime, ilmneb, mis on meie südames. Niisiis näitab Piibel, millistena näeb meid Jehoova, kes ”katsub südamed läbi” (Õpet. 17:3). Erguta oma kuulajaid seda meeles pidama. Õhuta neid mõtisklema selle üle, mida Jumal on lasknud meile Piiblisse kirja panna ning milliseid muudatusi neil tuleks oma elus teha, et olla talle meelepärasemad. Aita neil näha Piibli lugemises moodust saada Jehoovalt hinnang ”südame meelsuse ja mõtete” kohta, nii et nad võiksid teha Jehoova tahte kohaselt vajalikke muudatusi (Heebr. 4:12; Rooml. 15:4).

Mõned piibliõpilased soovivad küll õpitu kohaselt tegutseda, ent nad muretsevad selle pärast, mida teised võivad arvata. Mõned võivad ehk võidelda mingite tugevate lihalike himudega või siis püüda leida moodust teenida Jumalat, loobumata samas ilmalikest elukommetest. Rõhuta, kui ohtlik on selline kahevahelolek (1. Kun. 18:21). Õhuta neid palvetama, et Jumal nende südant uuriks ja puhastaks (Laul 26:2; 139:23, 24).

Näita neile, et Jehoova mõistab nende pingutusi ning et Piibel selgitab, milles on tegelikult asi (Rooml. 7:22, 23). Manitse neid ettevaatusele, et ebatäiusliku südame kalduvused nende üle voli ei saaks (Õpet. 3:5, 6; 28:26; Jer. 17:9, 10).

Erguta igaühte analüüsima oma tegude motiive. Õpeta neid endalt küsima: ”Miks ma tahan seda teha? Kas näitab see Jehoovale, et ma tõesti hindan kõike seda, mida ta minu heaks on teinud?” Süvenda neis veendumust, et head suhted Jehoovaga on suurim väärtus, mis kellelgi olla võib.

Aita oma kuulajatel mõista, kui tähtis on teenida Jehoovat ”kõigest oma südamest” (Luuka 10:27). See eeldab, et kõik nende tunded, soovid ja motiivid on kooskõlas Jehoova teedega. Niisiis õpeta oma kuulajaid analüüsima nii seda, mida nad teevad, kui ka seda, kuidas nad Jumala nõuetesse suhtuvad ning mis ajenditel nad teda teenivad (Laul 37:4). Kui su õpilased tajuvad, millistes valdkondades on tarvis end parandada, siis julgusta neid paluma Jehoovat: ”Kinnita mu süda kartma sinu nime!” (Laul 86:11).

Kui õpilane rajab Jehoovaga isiklikud suhted, siis ei pane teda Jumalale kuuletuma mitte lihtsalt sinu soovitused, vaid tema usk. Sel juhul püüab ta ise jõuda pidevalt selgusele, ”mis on Issandale meelepärane” (Efesl. 5:10; Fil. 2:12). Selline südamesttulev kuulekus teeb Jehoovale rõõmu (Õpet. 23:15).

Ärgem unustagem, et Jehoova on see, kes katsub südamed läbi ja tõmbab inimesi enese ligi (Õpet. 21:2; Joh. 6:44). Meie osa on teha temaga koostööd (1. Kor. 3:9). See on, ”otsekui manitseks Jumal meie läbi” (2. Kor. 5:20, meie kursiiv; Ap. t. 16:14). Jehoova ei sunni kedagi tõde vastu võtma, ent kui me kasutame Pühakirja, võib ta anda meie kuulajatele arusaama, et see, mida nad kuulevad, ongi vastus nende küsimustele — või ka palvetele. Pea seda tõsiasja meeles alati, kui sulle avaneb võimalus õpetada, ning palu Jehoovalt täie tõsidusega juhatust ja abi (1. Ajar. 29:18, 19; Efesl. 1:16—18).