Piibli 50. raamat — Kiri filiplastele

Kirjutaja: Paulus

Kirjutamiskoht: Rooma

Kirjutamine lõpetati: u 60—61 m.a.j

KUI apostel Paulus sai nägemuses kutse tulla ja kuulutada head sõnumit Makedoonias, ei kõhelnud tema ja ta kaaslased Luukas, Siilas ja noor Timoteos seda vastu võtta. Nad sõitsid Väike-Aasiast Troasest laevaga Neapolisse ning läksid sealt viivitamata edasi Filipisse, mis asus umbes 15 kilomeetri kaugusel sisemaal ühe mäekuru taga. Luukas kirjeldab Filipit kui ”tähtsaimat linna tolles Makedoonia osas” (Ap. t. 16:12, P 1997). See linn oli saanud oma nime Makedoonia kuninga Philippos II (Aleksander Suure isa) järgi, kes vallutas selle aastal 356 e.m.a. Hiljem läks see roomlaste valdusse. Aastal 42 e.m.a peeti seal otsustavad lahingud, mis tugevdasid Octavianuse võimupositsiooni, kellest hiljem sai keiser Augustus. Võidu mälestuseks muutis ta Filipi linna Rooma kolooniaks.

² Uude linna jõudes oli Paulusel tavaks kuulutada kõigepealt juutidele. Kui ta aastal 50 esimest korda Filipisse jõudis, leidis ta aga, et seal oli üpris vähe juute ja sünagoogi ilmselt polnudki, sest neil oli kombeks koguneda palvuseks linnast välja jõekaldale. Pauluse kuulutustöö kandis kiiresti vilja. Üks esimesi, kes tõe Kristusest südamesse võttis, oli proselüüdist ärinaine Lüüdia. Ta palus tungivalt, et rännumehed jääksid tema majja. ”Ta käis meile peale,” kirjutab Luukas. Peagi aga kohtasid nad vastuseisu: Paulust ja Siilast peksti keppidega ning nad pandi vangi. Sel ajal kui nad vangis olid, toimus maavärin, ning vangivalvur ja ta pere, olles Paulust ja Siilast kuulanud, said usklikeks. Järgmisel päeval lasti Paulus ja Siilas vabaks. Kui nad olid Lüüdia kodus vendadega kokku saanud ja neid julgustanud, lahkusid nad linnast. Paulusele jäid Filipi koguduse sünniga seotud raskused eredalt meelde (Ap. t. 16:9—40).

³ Mõned aastad hiljem, kolmanda misjonireisi ajal, oli Paulusel võimalik Filipi kogudust taas külastada. Seejärel, kümmekond aastat pärast koguduse rajamist, ajendas Filipi vendade liigutav kiindumusväljendus Paulust kirjutama neile inspireeritud kirja, mis on säilinud Pühakirjas ja kannab selle koguduse nime.

⁴ Üldiselt on piiblikommentaatorid päri, ja seda täiesti põhjendatult, et selle kirja kirjutas tõesti Paulus, nagu esimeses salmis on öeldud. Polykarpos (69?—155? m.a.j) mainib enda kirjas filiplastele, et Paulus on neile kirjutanud. Pauluse kirjana tsiteerivad seda niisugused varajased piiblikommentaatorid nagu Ignatius, Eirenaios, Tertullianus ja Clemens Aleksandriast. Seda tsiteerivad teisest sajandist pärinev Muratori fragment ja kõik teised varajased kaanonid ning see leidub koos veel kaheksa Pauluse kirjaga Chester Beatty papüüruses nr 2 (P⁴⁶), mis arvatakse pärinevat umbes aastast 200.

⁵ Kirjutamise aja ning koha saab kindlaks määrata küllaltki suure tõenäosusega. Kirjutamise ajal oli Paulus vang, keda valvas Rooma keisri ihukaitseväelane. Tema ümber käis vilgas kristlik tegevus. Kirja lõpus saadab ta tervitusi keisrikoja usklikelt. Need faktid osutavad sellele, et kiri saadeti Roomast (Filipl. 1:7, 13, 14; 4:22; Ap. t. 28:30, 31).

⁶ Aga millal see kirjutati? Näib, et Paulus oli viibinud Roomas juba mõnda aega. Seda võib järeldada sellest, et sõnum tema vangisolekust ja selle põhjustest oli saanud keiserliku ihukaitseväe kaudu juba paljudele teatavaks; Epafroditos oli jõudnud Paulusele saadetud kingitusega umbes 1000 kilomeetri kauguselt Filipist Rooma tulla; teade Epafroditose haigestumisest Roomas oli jõudnud filiplasteni ja sõnum nende kurbusest omakorda tagasi Rooma (Filipl. 2:25—30; 4:18). Kuna Pauluse esimene vangistus Roomas oli umbes aastatel 59—61, siis kirjutas ta selle kirja vägagi tõenäoliselt aastal 60 või 61, aasta või paar pärast Rooma saabumist.

⁷ Sünnitusvalud, millega need lapsed Filipis tõesõna kaudu olemasollu tulid, filiplaste kiindumus Paulusesse, nende heldekäelised ja tarvilikud kingitused, mida Paulus paljudel oma reisidel ja mitmetes raskustes neilt sai, ning Jehoova eriline õnnistus misjonäride pingutustele Makedoonias — kõige selle tulemusena arenes Pauluse ja Filipi vendade vahel tugev armastusside. Nüüd ajendas filiplaste helde and ning sellele järgnenud siiras pärimine Epafroditose käekäigu ja hea sõnumi leviku kohta Roomas Paulust kirjutama seda sooja ja südamlikku kirja nende ülesehituseks ja julgustuseks.

MILLE POOLEST KASULIK

¹² Filiplastele saadetud kiri on meilegi kasulik. Kahtlemata soovime ka meie Jehoova heakskiitu ja samasugust tunnustust oma kristlikelt ülevaatajatelt, nagu Filipi kogudus sai Pauluselt. Seda me ka pälvime, kui järgime filiplaste head eeskuju ja võtame kuulda Pauluse nõuandeid. Sarnaselt filiplastega peaksime olema heldekäelised, aitama raskustes olevaid vendi ning tegema oma osa hea sõnumi kaitsmises ja seaduslikus kinnitamises (Flp 1:3—7). Me peaksime edaspidigi ’püsima ühes vaimus ja ühel meelel võitlema evangeeliumi usu eest’ ning ’paistma otsekui taevatähed keset tigedat ja pöörast sugupõlve’. Kui me seda teeme ja mõtleme ikka asjadele, mis väärivad tõsist tähelepanu, võime olla rõõmuks oma vendadele, just nagu filiplased tõid ütlemata suurt rõõmu apostel Paulusele (1:27; 2:15; 4:1, 8).

¹³ ”Järgige minu eeskuju,” ütleb Paulus. Milles nimelt? Üks viis on olla rahul kõigis oludes. Ükskõik kas Paulusel oli palju või kannatas ta puudust, õppis ta, kuidas kaeblemata oma olukorraga kohaneda, et ta saaks ikka innukalt ja rõõmuga Jumalat edasi teenida. Samuti peaksid kõik sarnaselt Paulusega väljendama oma kiindumust ustavatesse vendadesse. Sellest, kuidas ta kõneles Timoteose ja Epafroditose teenistusest, hoovab kiindumust ja rõõmu. Ta oli tõesti lähedane Filipi vendadega, kelle poole ta pöördus sõnadega ”mu armsad ja igatsetud vennad, minu rõõm ja pärg” (3:17; 4:1, 11, 12; 2:19—30).

¹⁴ Milles veel on Paulus meile eeskujuks? Eesmärgi poole püüdlemises. Kõik need inimesed, kelle meel on suunatud asjadele, mis väärivad tõsist tähelepanu, on iseäranis huvitatud Jehoova imelisest korraldusest seoses taeva ja maaga, nimelt sellest, et ”iga keel tunnistaks, et Jeesus Kristus on Issand, Jumala Isa auks”. Selle kirja oivalised nõuanded ergutavad kõiki, kes loodavad Jumala Kuningriigi kaudu igavest elu saada, pürgima selle eesmärgi poole. Aga ennekõike on kiri filiplastele suunatud neile, kelle ”kodupaik asub taevas” ja kes ootavad igatsusega aega, mil nende ihu muudetakse Kristuse ”äraseletatud ihu sarnaseks”. Unustades, mis on taga, ja sirutudes sinnapoole, mis on ees, järgigu nad kõik apostel Pauluse eeskuju, kes ”pürgis seatud eesmärgi poole, taevase kutsumise võiduhinna poole”, saama imelist pärandit taevases Kuningriigis! (4:8; 2:10, 11; 3:13, 14, 20, 21.)