Piibli 52. raamat — 1. kiri tessalooniklastele

Kirjutaja: Paulus

Kirjutamiskoht: Korintos

Kirjutamine lõpetati: u 50 m.a.j

APOSTEL Paulus külastas Makedoonias asuvat Tessaloonika linna oma teisel kuulutustööreisil umbes aastal 50 m.a.j ja rajas seal kristliku koguduse. Vähem kui aasta pärast seda, siis kui ta Korintoses viibis ning temaga olid koos Silvaanus (Apostlite tegude raamatu Siilas) ja Timoteos, otsustas ta kirjutada oma esimese kirja tessalooniklastele, et neid lohutada ja usus kinnitada. Ilmselt tegi ta seda 50. aasta lõpupoole. See kiri on eriline selle poolest, et tõenäoliselt on see Pauluse esimene kirjutis, mis arvati Piibli raamatute hulka, ning kui Matteuse evangeelium välja arvata, on see esimene Kristlike Kreeka Kirjade raamat, mis üles tähendati.

² Selle kirja autentsuse ja rikkumatuse kohta on kaalukaid tõendeid. Paulus mainib oma nime, andes seeläbi teada, et tema on selle kirja kirjutaja; raamatu sisu on kooskõlas ülejäänud inspireeritud Sõnaga (1. Tess. 1:1; 2:18). Kirja mainitakse nimeliselt mitmes varajases pühakirjaraamatute loetelus, kaasa arvatud Muratori fragmendis. Mitmed varajased kirikuajaloolased tsiteerivad esimest kirja tessalooniklastele või viitavad sellele, nagu näiteks Eirenaios (2. saj. m.a.j), kes mainib seda nimeliselt. Umbes aastast 200 pärinev Chester Beatty papüürus (P⁴⁶) sisaldab esimest kirja tessalooniklastele ja üks teine papüürus kolmandast sajandist (P³⁰), mis on praegu Gentis Belgias, sisaldab katkeid esimesest ja teisest kirjast tessalooniklastele.a

³ Pilguheit Tessaloonika koguduse lühikesele ajaloole enne Pauluse kirja kirjutamist aitab mõista, miks tundis ta nii suurt muret selle linna vendade pärast. Kohe algusest peale sai kogudusele osaks tugev vastupanu ja tagakiusamine. Luukas mainib Apostlite tegude 17. peatükis, et Paulus ja Siilas tulid Tessaloonikasse, ”kus oli juutide kogudusekoda”. Kolmel hingamispäeval kuulutas Paulus neile, arutles nendega Pühakirja põhjal, ja on põhjust arvata, et ta viibis seal veel kauemgi, kuna ta seadis end sisse telgivalmistajana, mis aga veelgi olulisem, rajas koguduse ja organiseeris selle tööd (Ap. t. 17:1; 1. Tess. 2:9; 1:6, 7).

⁴ Apostlite teod 17:4—7 kirjeldatakse elavalt seda, millist mõju avaldas apostli kuulutustöö Tessaloonikas. Kuna juudid kadestasid Pauluse edu, mis teda kristlikus teenistuses saatis, kihutasid nad rahva üles ja tõstsid linnas möllu. Nad ründasid Jaasoni maja ning vedasid tema ja teised vennad linna ülemate ette ning kisendasid: ”Need, kes kõiges maailmas tüli tõstavad, on ka siin! Neid on Jaason vastu võtnud ja nad kõik teevad keisri käskude vastu ja ütlevad ühe teise olevat kuninga, Jeesuse.” Nad sundisid Jaasonit ja teisi vendi enne nende vabaks laskmist tagatist andma. Nii koguduse vendade kui ka nende endi turvalisuse pärast saadeti Paulus ja Siilas öösel Beroiasse. Tessaloonikas oli aga rajatud kogudus.

⁵ Juutide äge tagakiusamislaine jälitas Paulust ka Beroias ning ähvardas lõpetada tema sealse kuulutustöö. Beroiast liikus ta edasi Ateenasse Kreekas. Ent Paulus ihkas siiski teada saada, kuidas tema vennad Tessaloonikas tagakiusamise all vastu peavad. Kahel korral püüdis ta sinna tagasi minna, kuid mõlemal korral ’takistas teda saatan’ (1. Tess. 2:17, 18). Kuna Paulus väga hoolis noorest kogudusest ja teadis hästi, millised katsumused selle liikmetele osaks saavad, saatis ta Timoteose tagasi Tessaloonikasse, et too lohutaks vendi ning aitaks neil usus tugevamaks saada. Kui Timoteos naasis südantsoojendava teadaandega, et vennad on hoolimata vägivaldsest tagakiusamisest ustavaks ja laitmatuks jäänud, rõõmustas see uudis Paulust väga. Tessaloonika vennad olid saanud eeskujuks kõigile usklikele Makedoonias ja Ahhaias (1:6—8; 3:1—7). Paulus tänas Jehoova Jumalat selle eest, et vennad ustavalt vastu peavad, samas aga mõistis ta, et kui nad tões küpsemaks saavad, vajavad nad lisajuhatust ja nõuandeid. Seepärast kirjutas ta Korintoses olles koos Timoteose ja Silvaanusega oma esimese kirja tessalooniklastele.

MILLE POOLEST KASULIK

¹³ Selles kirjas tunneb Paulus armastavat huvi oma vendade vastu. Tema ja ta kaasteenijad andsid suurepärast eeskuju hella kiindumuse osutamises: nad lihtsalt ei andnud Tessaloonika armsatele vendadele teada Jumala evangeeliumi, vaid olid valmis andma ka oma hinged nende eest. Kõik ülevaatajad peaksid püüdma oma kogudusega sellist armastavat sidet luua! Sellesarnased kiindumusväljendused ergutavad kõiki olema üksteise vastu armastavad, just nagu Paulus ütles: ”Ent teid kasvatagu Issand ja tehku teid rikkaks armastuse poolest üksteise vastu ja kõikide vastu, nagu meiegi oleme teie vastu.” Jumala rahvas osutab meeleldi sellist armastust ning see ehitab üles. Armastus kinnitab ”südamed laitmatuiks pühitsuses Jumala ja meie Isa ees meie Issanda Jeesuse tulekul kõigi ta pühadega”. See eristab kristlasi sellest korrumpeerunud ja ebamoraalsest maailmast, nii et nad saavad elada pühaduses ja pühitsuses, olles seeläbi Jumalale meelepärased (3:12, 13; 2:8; 4:1—8)

¹⁴ See kiri on suurepärane näide selle kohta, kuidas kristlikule kogudusele taktitundeliselt ja armastavalt nõu anda. Kuigi Tessaloonika vennad olid innukad ja ustavad, oli neid mõnes asjas vaja parandada. Ent iga kord, kui Paulus seda teeb, kiidab ta vendi nende heade omaduste eest. Näiteks kui ta hoiatab neid moraalse ebapuhtuse eest, kiidab ta neid esmalt selle eest, et nad elavad Jumalale meelepärast elu, ning seejärel ergutab ta neid, et nad selles veelgi enam edeneksid ja ’hoiaksid oma astjat pühaduses ja aus’. Pärast seda, kui ta kiidab neid selle eest, et nad osutavad vennalikku armastust, innustab ta neid kasvama selles veel täiuslikumaks, ajama oma asju ning olema ausad nende vastu, kes on väljaspool. Taktitundeliselt ergutab Paulus oma vendi püüdma ”ikka teha head üksteisele ja kõikidele” (4:1—7, 9—12; 5:15).

¹⁵ Paulus mainib neljal korral Jeesus Kristuse ”tulemist” ehk ”juuresolekut” (UM). Ilmselt olid Tessaloonika vastpöördunud kristlased sellest õpetusest väga huvitatud. Tessaloonikas olles oli Paulus kahtlemata kuulutanud julgelt Jumala Kuningriiki, mida juhib Kristus, nagu see ilmneb tema ja ta kaaslaste vastu esitatud süüdistustest: ”Nad kõik teevad keisri käskude vastu ja ütlevad ühe teise olevat kuninga, Jeesuse” (Ap. t. 17:7; 1. Tess. 2:19; 3:13; 4:15; 5:23). Tessaloonika vennad panid oma lootuse Kuningriigile ning uskusid Jumalasse, oodates ”taevast tema Poega, kelle tema on surnuist üles äratanud, Jeesust”, et ta nad tõmbaks välja tulevasest vihast. Samamoodi tuleb kõigil neil, kes tänapäeval panevad oma lootuse Jumala Kuningriigile, järgida esimeses kirjas tessalooniklastele toodud suurepärast nõuannet osutada rikkalikult armastust, hoida südant kindlana ja rikkumatuna, nii et nad saaksid elada, ’kuidas kohus on Jumala ees, kes neid kutsub oma riiki ja ausse’ (1. Tess. 1:8, 10; 3:12, 13; 2:12).

[Allmärkus]