Pühapildid
Definitsioon: Tavaliselt on need isikute või esemete nähtavad kujutised. Pühapilt, mis on kummardamise objektiks, on ebajumal. Need, kes pühapilte kummardavad, ütlevad sageli, et nende kummardamine on tegelikult suunatud sellele vaimule, keda pühapilt kujutab. Selline pühapiltide ja -kujude kasutamine on üldlevinud paljudes mittekristlikes religioonides. Roomakatoliku vastavate kommete kohta ütleb New Catholic Encyclopedia (1967, VII kd., lk. 372): „Kuna pühapildi kummardamine tähendab tegelikult pühapildil kujutatud isiku kummardamist, siis võib selleks, et vastavale isikule talle kuuluvat kummardamist osutada, kummardada pühapilti, mis teda kujutab.” See õpetus ei põhine Piiblil.
Mida ütleb Jumala Sõna kummardamiseks kasutatavate pühapiltide tegemise kohta?
2. Moos. 20:4, 5: „Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees! Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida, sest mina, Jehoova, sinu Jumal, olen püha vihaga Jumal.” (Meie kursiiv.) (Pane tähele, et keeld käis kujude ja piltide tegemise ning nende kummardamise kohta.)
3. Moos. 26:1: „Te ei tohi enestele teha ebajumalaid ega nikerdatud kuju, ärge püstitage enestele ühtki sammast ja ärge pange oma maale kummardamiseks kivist kujundit, sest mina olen Jehoova, teie Jumal!” (Ei tohtinud püstitada ühtki kuju, mille ette inimesed oleksid võinud kummardada.)
2. Kor. 6:16: „Kuidas sünnib Jumala tempel ühte ebajumalatega? Sest meie oleme elava Jumala tempel.”
1. Joh. 5:21: „Lapsukesed, hoiduge ebajumalaist [„ebajumalakujudest”, Dy, CC]!”
Kas pühapilte võib kasutada lihtsalt abivahenditena tõelise Jumala kummardamisel?
Joh. 4:23, 24: „Tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões; sest Isa otsib neid, kes teda nõnda kummardavad. Jumal on Vaim, ja kes teda kummardavad, need peavad vaimus ja tões teda kummardama!” (Need, kes kasutavad kummardamisel abivahenditena pühapilte, ei kummarda Jumalat „vaimus”, vaid nad on sõltuvad sellest, mida nad oma lihalike silmadega näevad.)
2. Kor. 5:7: „Me käime usus ja mitte nägemises.”
Jes. 40:18: „Kellega te siis võrdlete Jumalat ja missuguse kujundi seate temale vastu?”
Ap. t. 17:29: „Kui me nüüd oleme Jumala sugu, siis me ei tohi mõelda, et jumalik olend on kulla või hõbeda või kivi sarnane, niisugune nagu inimese oskuse ja väljamõeldise läbi tekitatud kuju.”
Jes. 42:8: „Mina olen Jehoova, see on mu nimi, ja mina ei anna oma au teisele ega oma kiidetavust nikerdatud kujudele!”
Kas me peaksime austama „pühakuid” kui eestkostjaid Jumala juures, kasutades ehk nende pühapilte jumalakummardamise abivahenditena?
Ap. t. 10:25, 26: „Kui Peetrus oli sisse astunud, läks Korneelius talle vastu ning heitis tema jalge ette maha ja kummardas. Aga Peetrus tõstis ta üles ja ütles: ’Tõuse üles, ka mina ise olen inimene!’ ” (Kuna Peetrus ei kiitnud sellist jumaldavat austamist heaks isegi isiklikult kohal viibides, kas ta ergutaks siis meid oma pühapildi ees põlvitama? Vaata ka Ilmutuse 19:10.)
Joh. 14:6, 14: „Jeesus ütleb temale: ’Mina olen tee ja tõde ja elu, ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu! Kui te midagi minult palute minu nimel, siis ma teen seda.’ ” (Jeesus kinnitab siin selgesti, et me võime Isale läheneda ainult tema kaudu ja et me peame esitama oma palved Jeesuse nimel.)
1. Tim. 2:5: „Jumal on üks, ka vahemees üks Jumala ja inimeste vahel, inimene Kristus Jeesus.” (Siin öeldakse täiesti selgelt, et keegi peale Kristuse ei saa olla vahendajaks koguduse liikmete ja Jumala vahel.)
Vaata ka lk. 295—297 peateema „Pühakud” alt.
Kas peavad kummardajad esmajoones silmas seda isikut, keda pühapilt kujutab, või peetakse siiski mõnda pühapilti teistest tähtsamaks?
Kummardajate suhtumine on tähtis tegur, millega tuleb arvestada. Miks? Sest just pühapildi kasutamine otsustab, kas tegemist on ebajumalaga või mitte.
Kas peab kummardaja üht konkreetsest isikust tehtud pühapilti väärtuslikumaks või tähtsamaks kui teist samast isikust tehtud pühapilti? Kui see on nii, siis peab kummardaja silmas peamiselt pühapilti, aga mitte isikut. Miks inimesed teevad pikki palverännakuid, et kummardada teatud pühapaikades? Kas ei ole põhjuseks just pühapilt ise, millele omistatakse „imettegevat” väge? Näiteks kanoonik Yves Delaporte’i raamatus Les Trois Notre-Dame de la Cathédrale de Chartres räägitakse meile Maarja kujudest ja piltidest, mis on Prantsusmaal Chartres’i Notre-Dame’i katedraalis: „Need skulptuurid, maalitud pildid või klaasimaalingud akendel ei ole võrdselt kuulsad. ... Ainult kolm neist on tõelised kummardamisobjektid: Krüpti Madonna, Piilari Madonna ja ’Belle Verriere’i’ Madonna.” Aga kas pole nii, et kui kummardajad peaksid eelkõige silmas isikut, mitte pühapilti, peetaks kõiki pühapilte täpselt samaväärseiks?
Kuidas suhtub Jumal pühapiltidesse, mida kummardatakse?
Jer. 10:14, 15: „Iga kullassepp jääb häbisse jumalakuju pärast, sest tema valatud kujud on pettus ja neis pole hinge! Need on tühised, naeruväärt töö.”
Jes. 44:13—19: „Puusepp pingutab mõõdunööri, tähistab kriidiga, voolib kaabitsatega, märgib sirkliga ja valmistab mehesarnase kuju, ilusa inimese taolise, et see asuks kojas [„templis”, JB]. Ta raiub enesele seedreid; ta valib raudtamme või tamme ja laseb metsapuude hulgas oma tarbeks tugevaks kasvada; ta istutab loorberipuu, vihm kasvatab selle suureks ja sellest saab inimesele kütet: ta võtab seda enese soojendamiseks, samuti ta süütab, et leiba küpsetada; ta valmistab sellest koguni jumala ja kummardab seda, ta teeb sellest nikerdatud kuju ja põlvitab selle ette. Osa sellest ta põletab tules; ta sööb süte pealt liha: küpsetab prae ja sööb kõhu täis, soojendab siis ennast ja ütleb: ’Küll on hea, mul on soe, ma tunnen tulepaistest mõnu!’ Aga selle jäänusest ta teeb jumala, oma nikerdatud kuju, põlvitab selle ette ja kummardab, palvetab selle poole ning ütleb: ’Päästa mind, sest sina oled mu jumal!’ Nad ei tea ega taipa midagi, sest neil on silmad nägemiseks ja südamed mõistmiseks suletud! Ükski ei võta südamesse, ei ole tal teadmist ega taipu, et ta mõtleks: osa sellest olen põletanud tules, samuti olen selle süte peal küpsetanud leiba, praadinud liha ja söönud, ja nüüd peaksin ma selle jäänusest valmistama jäleduse, põlvitama puutüki ette!”
Hes. 14:6: „Nõnda ütleb Issand Jehoova: pöörduge ümber ja taganege oma ebajumalaist ning pöörake ära oma palged kõigi oma jäledate häbitegude poolt!”
Hes. 7:20: „Nad on tarvitanud selle suurepärast ilu uhkuseks ja on sellest valmistanud oma jäledad, põlastusväärsed kujud; seepärast ma teen selle neile roojaseks [„ebapuhtaks”, Dy; „rämpsuks”, NAB]!”
Kuidas me peaksime suhtuma pühapiltidesse, mida me ehk varem hardalt austasime?
5. Moos. 7:25, 26: „Nende jumalakujud põletage tules; ära himusta hõbedat ja kulda nende pealt ja ära võta seda enesele, et sind sellega ei võrgutataks, sest see on jäledus Jehoovale, su Jumalale! Ära vii niisugust jäledust oma kotta, et sinagi ei saaks neetuks nagu see; sa pead seda ülimalt põlgama ja jälestama.” (Kuigi Jehoova rahva liikmeil ei ole tänapäeval õigust hävitada pühapilte, mis kuuluvad teistele inimestele, on see Iisraeli rahvale antud käsk eeskujuks selles, kuidas nad peaksid suhtuma kõikidesse pühapiltidesse, mis on nende endi valduses ja mida nad varem ehk hardalt austasid. Võrdle Apostlite teod 19:19.)
1. Joh. 5:21: „Lapsukesed, hoiduge ebajumalaist [„ebajumalakujudest”, Dy]!”
Hes. 37:23: „Nad ei rüveta endid enam oma ebajumalatega ... Ja nad on mulle rahvaks ja mina olen neile Jumalaks!”
Millist mõju võib pühapiltide kummardamine meie tulevikule avaldada?
5. Moos. 4:25, 26: „Kui te siis toimite kõlvatult ja valmistate mingisuguse asja nikerdatud kuju [„mingi ebajumalakuju”, Kx; „kujutise”, Dy] ja teete, mis on paha Jehoova, su Jumala silmis, ja vihastate teda, siis ma kutsun täna teie vastu tunnistajaiks taeva ja maa, ... teid hävitatakse tõesti!” (Jumala seisukoht ei ole muutunud. Vaata Malakia 3:5, 6.)
1. Kor. 10:14, 20: „Sellepärast, minu armsad, põgenege ebajumala teenistuse eest! ... Mida paganad ohverdavad, seda nad ohverdavad kurjadele vaimudele, aga mitte Jumalale. Ent ma ei taha, et teil oleks osadust kurjade vaimudega.”
Ilm. 21:8: „Aga argade ja uskmatute ja jälkide ja tapjate ja hoorajate ja nõidade ja ebajumalateenijate ja kõigi valelike osa on tule ja väävliga põlevas järves! See on teine surm [JB allmärkus: „igavene surm”].”
Laul 115:4—8: „Nende ebajumalad on hõbe ja kuld, inimeste kätetöö! Suu on neil, aga nad ei räägi; silmad on neil, aga nad ei näe; kõrvad on neil, aga nad ei kuule; nina on neil, aga nad ei tunne lõhna; käed on neil, aga nad ei katsu; jalad on neil, aga nad ei kõnni; nad ei kõnele oma kurguga! Nende sarnaseks saavad nende tegijad ja kõik, kes nende peale loodavad!”