-
Halastust väljendav misjoniretk JuudamaaleSuurim inimene, kes kunagi on elanud
-
-
89. peatükk
Halastust väljendav misjoniretk Juudamaale
MÕNI nädal tagasi üritasid juudid templipühitsemise püha ajal Jeruusalemmas Jeesust tappa. Seepärast rändas ta põhjapoolsetele aladele kuskil Galilea järve lähistel.
Hiljuti aga on ta võtnud taas suuna lõunasse Jeruusalemma poole ja kuulutab teel olles Jordani jõest ida pool asuva Perea piirkonna külades. Rääkinud tähendamissõna rikkast mehest ja Laatsarusest, annab ta oma jüngritele lisaõpetust selle kohta, mida ta varem Galileas on õpetanud.
Näiteks ütleb ta, et inimesele oleks tulusam, „et veskikivi pandaks temale kaela ja ta visataks merre”, kui et ta paneks ühe Jumalale kuuluvaist „pisukesist” komistama. Samuti rõhutab ta vajadust anda andeks selgitusega: „Kui [vend] seitse korda päevas eksib su vastu ja seitse korda päevas pöördub su poole ning ütleb: ma kahetsen! siis anna temale andeks!”
Kui jüngrid paluvad: „Kasvata meie usku!”, vastab Jeesus: „Kui teil usku oleks sinepiivakese võrra ja te ütleksite sellele metsviigipuule: juuri end välja ja istuta end merre! siis see kuuleks teie sõna.” Seega võib vähenegi usk saata korda suuri asju.
Edasi räägib Jeesus ühest tõsielulisest olukorrast, mis selgitab kujukalt, milline on kõigeväelise Jumala sulase õige hoiak. Ta märgib: „Kes teie seast, kellel sulane on kündmas või karja hoidmas, ütleks temale, kui ta põllult tuleb: tule kohe siia ja istu lauda!? Eks ta pigemini ütle temale: valmista, mida ma õhtuks söön, ja pane vöö vööle ja talita mind, kuni ma saan söönud ja joonud; ja pärast seda söö ja joo sina. Kas ta seda sulast tänab, et see tegi, mida kästi? Nõnda ka teie: kui te olete kõik teinud, mis teid on kästud, siis öelge: me oleme kõlvatud sulased; me oleme teinud, mis meie kohus oli teha!” Seega ei tohiks Jumala sulased eales arvata, et nad Jumalat teenides talle mingi teene osutavad. Selle asemel peaksid nad alati meeles pidama, et neil kui tema pere usaldusväärsetel liikmetel on eesõigus teda kummardada.
Ilmselt üsna pea pärast seda, kui Jeesus on selle tähendamissõna jutustanud, saabub sõnumitooja. Tema läkitajateks on Juudamaal Betaanias elavad Maarja ja Marta, Laatsaruse õed. „Issand, vaata, see, keda sa armastad, on haige!” teatab sõnumitooja.
Jeesus vastab: „See haigus ei ole surmaks, vaid Jumala austuseks, et Jumala Poega selle läbi austataks!” Viibinud veel kaks päeva selles paigas, ütleb Jeesus oma jüngritele: „Lähme jälle Juudamaale!” Ent nemad tuletavad talle meelde: „Rabi, äsja püüdsid juudid sind kividega visata ja sa lähed jälle sinna?”
„Eks kaksteist tundi ole päevas?” kostab Jeesus vastu. „Kui keegi kõnnib päeval, siis ta ei komista, sest ta näeb selle maailma valgust. Aga kui keegi kõnnib öösel, siis ta komistab, sest temas ei ole valgust!”
Ilmselt mõtleb Jeesus seda, et ’päevatunnid’ ehk aeg, mille Jumal on näinud ette Jeesuse maiseks teenistuseks, ei ole veel läbi saanud, ja seega ei saa seni keegi talle kahju teha. Tal on tarvis seda lühikest aega „päevast”, mis talle veel on jäänud, täiel määral ära kasutada, sest pärast seda kui ta vaenlased on ta tapnud, saabub „öö”.
Jeesus lisab: „Laatsarus, meie sõber, magab, aga ma lähen teda unest äratama!”
Mõeldes ilmselt, et Laatsarus lihtsalt magab ning et see on hea märk tema tervenemisest, kostavad jüngrid: „Issand, kui ta magab, siis ta saab terveks!”
Siis ütleb Jeesus neile täie selgusega: „Laatsarus on surnud, ja ma olen rõõmus teie pärast, et ma ei olnud seal, et te usuksite. Aga läki tema juurde!”
Mõistes, et Jeesus võidakse Juudamaal tappa, ent soovides talle toeks olla, kutsub Toomas oma kaasjüngreid üles: „Lähme ka meie, et ühes temaga surra!” Riskides niisiis oma eluga, lähevad jüngrid Jeesusega sellele halastust väljendavale misjoniretkele Juudamaale kaasa. Luuka 13:22; 17:1—10; Johannese 10:22, 31, 40—42; 11:1—16.
▪ Kus on Jeesus hiljuti kuulutanud?
▪ Milliseid õpetusi Jeesus kordab ning millist tõsielulist olukorda ta kirjeldab ja millist mõtet ta seeläbi kujukalt selgitab?
▪ Millise sõnumi Jeesus saab ning mida ta peab silmas „päeva” ja „ööga”?
▪ Mida mõtleb Toomas ütlusega ’Lähme, et ühes temaga surra!’?
-
-
ÜlestõusmislootusSuurim inimene, kes kunagi on elanud
-
-
90. peatükk
Ülestõusmislootus
LÕPUKS jõuab Jeesus Jeruusalemmast umbes kolme kilomeetri kaugusel asuva Betaania küla lähistele. Laatsaruse surmast ja matusest on möödas vaid mõni päev. Tema õed Maarja ja Marta leinavad ikka veel ning paljud on tulnud nende poole koju neid trööstima.
Ajal, mil nad leinavad, teatab keegi Martale, et Jeesus on tulemas. Niisiis läheb Marta talle kiirustades vastu, ütlemata ilmselt oma õele sõnakestki. Jeesuse juurde jõudes kordab Marta seda, mida nad õega on nende nelja viimase päeva jooksul ilmselt korduvalt öelnud: „Kui sa oleksid siin olnud, mu vend ei oleks surnud!”
Marta väljendab siiski lootust vihjega, et Jeesus võiks tema venna heaks ometi midagi teha. „Ma tean, et Jumal sulle annab, mida sa iganes Jumalalt palud!” lausub ta.
„Sinu vend tõuseb üles!” tõotab Jeesus.
Marta arvab, et Jeesus kõneleb tulevasest maisest ülestõusmisest, mida ootasid ka Aabraham ja teised Jumala sulased. Niisiis kostab ta: „Ma tean, et ta üles tõuseb ülestõusmises viimsel päeval!”
Ent Jeesus annab lootust kohesele abile, lausudes: „Mina olen ülestõusmine ja elu.” Ta tuletab Martale meelde, et Jumal on andnud talle väe surma üle, öeldes: „Kes minusse usub, see elab, ehk ta küll sureb! Ja igaüks, kes elab ja minusse usub, see ei sure igavesti.”
Jeesus ei taha sellega Martale öelda, et sel ajal elavad ustavad inimesed ei sure iial. Ei, tema sõnade mõte on hoopis see, et temasse uskumine võib viia igavesse ellu. Sellise elu saab enamik inimesi, kui nad viimsel päeval üles äratatakse. Kuid teised ustavad inimesed elavad üle selle asjadesüsteemi lõpu siin maa peal ja nende puhul saab Jeesuse ütlus täiesti sõnasõnaliselt tõeks. Nad ei sure iial! Pärast seda tähelepanuväärset ütlust küsib Jeesus Martalt: „Kas sa usud seda?”
„Jah, Issand,” vastab Marta, „mul on see usk, et sina oled Kristus Jumala Poeg, kes maailma on tulemas!”
Seejärel kiirustab Marta tagasi, et õde kaasa võtta, ja ta ütleb talle nelja silma all: „Õpetaja on siin ja kutsub sind!” Sedamaid lahkub Maarja majast. Kui teised näevad teda lahkuvat, järgnevad nad talle, arvates, et ta läheb hauale.
Jõudnud Jeesuse juurde, langeb Maarja nuttes tema jalge ette maha. „Issand, oleksid sa siin olnud, mu vend ei oleks surnud!” lausub ta. Jeesus on sügavalt liigutatud, nähes, et Maarja ja paljud talle järgnevad inimesed nutavad. „Kuhu te olete ta pannud?” küsib ta.
„Issand, tule ja vaata!” vastavad nemad.
Ka Jeesusele tulevad pisarad silma, mistõttu juudid ütlevad: „Vaata, kuidas ta teda armastas!”
Mõned mäletavad, et mõni kuu tagasi lehtmajade püha ajal tervendas Jeesus pimedana sündinud noore mehe, ning nad küsivad: „Kas tema, kes avas pimeda silmad, ei võinud teha, et ka see ei oleks surnud?” Johannese 5:21; 6:40; 9:1—7; 11:17—37.
▪ Millal jõuab Jeesus lõpuks Betaania lähistele ja milline olukord seal valitseb?
▪ Mis annab Martale alust uskuda ülestõusmisse?
▪ Millist mõju avaldab Jeesusele Laatsaruse surm?
-