Puhastustuli

Definitsioon: „[Roomakatoliku] kiriku õpetuse kohaselt on see seisund, paik või olukord teises ilmas, ... kus nende hinged, kes surevad armusaanutena, aga kes ei ole veel kogu ebatäiusest vabad, otsivad lepitust andestatavate pattude eest, mida neile veel ei ole andestatud, või kus neid ajutiselt karistatakse andestatavate pattude ja surmapattude eest, mis on juba andestatud, misläbi nad enne taevaminekut puhastatakse.” (New Catholic Encyclopedia, 1967, XI kd., lk. 1034) See õpetus ei põhine Piiblil.

Millel puhastustule õpetus põhineb?

Pärast kõige selle läbivaatamist, mida katoliku õpetlased on öelnud selliste tekstide kohta nagu 2. Makabeide 12:39—45, Matteuse 12:32 ja 1. Korintlastele 3:10—15, tunnistab New Catholic Encyclopedia (1967, XI kd., lk. 1034): „Lõppkokkuvõttes võib öelda, et katoliiklik puhastustule õpetus põhineb pärimusel, mitte Pühakirjal.”

„Kirik on pärimusele tuginedes õpetanud, et on olemas üks paik taeva ja põrgu vahel.” — U.S. Catholic, märts 1981, lk. 7.

Mida ütlevad katoliku õpetlased puhastustules toimuva kohta?

„Paljud arvavad, et kõik puhastustule kannatused seisnevad teadmises, et õndsuse nägemine on ajutiselt edasi lükkunud, kuigi rohkem on levinud arvamus, et lisaks sellele on seal ette nähtud ka mingi kindel karistus ... Roomakatoliku kirik väidab üldiselt, et piinatakse päris tulega. Aga see ei ole puhastustule-uskumuse juures esmatähtis. Ka ei olda selles päris kindel. ... Kui keegi otsustabki idakiriku teoloogide kombel tulega piinamise idee hüljata, peaks ta olema ettevaatlik, et ta kõiki kindlalt ettenähtud kannatusi puhastustulest välja ei jätaks. Tegemist on ikkagi tõelise viletsuse, kurvastuse, meelehärmi, südametunnistuse piinade ja muude hingevaevadega, mis võivad hingele tõelist piina tekitada. ... Igal juhul tuleks meeles pidada, et oma kannatustes tunnevad need hinged ka suurt rõõmu selle üle, et nende pääste on kindel.” — New Catholic Encyclopedia (1967), XI kd., lk. 1036, 1037.

„See, mis puhastustules toimub, on vaid puhtalt oletus.” — U.S. Catholic, märts 1981, lk. 9.

Kas hing jääb pärast keha surma elama?

Hes. 18:4: „Hing [heebrea keeles neʹfeš; „inimene”, JB; „isik”, NAB; „hing”, Kx], kes teeb pattu, peab surema!”

Jak. 5:20: „Kes patuse pöörab tema eksiteelt, see päästab tema hinge [„tema hinge surmast”, JB] ja katab kinni pattude hulga.” (Meie kursiiv.) (Pane tähele, et see tekst räägib hinge surmast.)

Lähemaid üksikasju leiad peateemade „Surm” ja „Hing” alt.

Kas veel pärast surmagi karistatakse inimest patu eest?

Rooml. 6:7: „Kes on surnud, see on õigeks mõistetud patust.” (Kx: „Süü ei koorma enam inimest, kes on surnud.”)

Kas surnud võivad tunda rõõmu selle üle, et neil on kindel väljavaade päästeks?

Kog. 9:5: „Elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi.”

Jes. 38:18: „Surmavald ei kiida sind [Jehoova], surm ei ülista sind, hauda vajunud ei looda su ustavuse peale!” (Kuidas saab siis keegi neist ’tunda suurt rõõmu selle üle, et nende pääste on kindel’?)

Mille abil inimesed Piiblile vastavalt pattudest puhastatakse?

1. Joh. 1:7, 9: „Kui me käime valguses, nõnda nagu tema [Jumal] on valguses, siis on meil osadus üksteisega, ja Jeesuse Kristuse, tema Poja veri puhastab meid kõigest patust. ... Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nii et ta meile annab patud andeks ja puhastab meid kõigest ülekohtust.”

Ilm. 1:5, PR: „Jeesusest Kristusest, kes ... meid on armastanud ja meid pesnud meie pattudest oma vere sees.”