128. peatükk

Jeesus on elus!

KUI naised leiavad Jeesuse haua tühja olevat, jookseb Maarja Magdaleena seda Peetrusele ja Johannesele ütlema. Teised naised jäävad ilmselt haua juurde. Peagi ilmub ingel ja kutsub nad sisse.

Sees näevad naised veel teistki inglit, kusjuures üks inglitest ütleb neile: „Ärge kartke, sest ma tean, et te otsite Jeesust, kes oli risti [„postile”, UM] löödud. Teda ei ole siin, sest ta on üles tõusnud, nõnda nagu ta ütles. Tulge siia, vaadake aset, kus ta on maganud, ja minge usinasti ütlema tema jüngritele, et ta on surnuist üles tõusnud.” Kartuse ning suure rõõmuga jooksevad ka need naised minema.

Selleks ajaks on Maarja leidnud Peetruse ja Johannese ning teatab neile: „Nad on Issanda hauast ära võtnud ja me ei tea, kuhu nad ta on pannud!” Otsekohe pistavad need kaks apostlit jooksu. Johannes on kiiremate jalgadega — tema on ka ilmselt noorem — ja jõuab haua juurde esimesena. Selleks ajaks on naised lahkunud, nii et läheduses pole kedagi. Kummargil hauda sisse piiludes näeb Johannes linaribasid, ent ise ta jääb välja.

Kui saabub Peetrus, ei jää ta kõhklema, vaid läheb otsekohe sisse. Ta silmab maas olevaid linaribasid, aga samuti higirätikut, millesse oli mähitud Jeesuse pea. See on kokkumässituna ühes paigas. Hauda siseneb ka Johannes, kes nüüd Maarja teadet uskuma jääb. Ometi ei mõista ei Peetrus ega ka Johannes, et Jeesus on üles tõusnud, ehkki Ta oli neile sageli rääkinud, et ta tõuseb üles. Segaste mõtetega lähevad need kaks ära koju, ent Maarja, kes on tagasi tulnud, jääb haua juurde.

Vahepeal ruttavad teised naised vastavalt inglite käsule jüngritele ütlema, et Jeesus on üles tõusnud. Kui nad parajasti kõigest väest jooksevad, tuleb neile vastu Jeesus ja lausub: „Tere!” Nad langevad ta jalge ette ning kummardavad teda. Siis ütleb Jeesus: „Ärge kartke! Minge ning teatage mu vendadele, et nad läheksid Galileasse, seal nad saavad mind näha!”

Varem toimunud maavärisemise ja inglite ilmumise ajal olid valvama pandud sõdurid kõigest niivõrd rabatud, et langesid maha otsekui surnud. Olles toibunud, läksid nad viivitamata linna ja jutustasid ülempreestritele, mis oli juhtunud. Pärast nõupidamist juutide „vanematega” otsustati püüda asi sõdurite äraostmise teel summutada. Neid õpetati: „Öelge, et ta jüngrid tulid öösel ja varastasid ta ära, kui me magasime.”

Kuna Rooma sõdureid võidakse vahipostil magamajäämise eest surmaga karistada, lubasid preestrid: „Kui maavalitseja seda [teadet magamise kohta] saab kuulda, küll me teda meelitame ja teeme, et te saate olla mureta!” Ja et pistis oli küllalt suur, tegidki sõdurid, nagu neid oli õpetatud. Tagajärjeks oli see, et valeteade Jeesuse surnukeha vargusest levis kõikjal juutide hulgas.

Murest murtud Maarja Magdaleena on jäänud haua juurde. Kus küll võiks Jeesus olla? Kui ta kummargil hauda vaatab, näeb ta kahte üleni valges inglit, kes on ilmunud taas! Seal, kus Jeesuse keha oli lebanud, istub üks neist peatsis ja teine jalutsis. „Naine, miks sa nutad?” küsivad nad.

„Nemad on mu Issanda ära viinud,” vastab Maarja, „ja ma ei tea, kuhu nad ta on pannud!” Siis ta pöördub ümber ja näeb kedagi, kes kordab küsimust: „Naine, miks sa nutad?” Ja veel küsib see: „Keda sa otsid?”

Arvates, et tegemist on selle aia hooldajaga, kus haud paikneb, ütleb naine talle: „Isand, kui sina ta oled ära kandnud, siis ütle mulle, kuhu sa ta oled pannud, ja mina toon ta ära!”

„Maarja!” ütleb see isik. Kuuldes tuttavlikku kõnelemisviisi, on Maarjale otsekohe selge, et see on Jeesus. „Rabuuni!” (see tähendab ’Õpetaja!’) hüüatab naine. Ja piiritu rõõmuga haarab ta Jeesusest kinni. Aga Jeesus ütleb: „Ära puuduta mind, sest ma pole veel üles läinud oma Isa juurde! Kuid mine mu vendade juurde ja ütle neile: mina lähen üles oma Isa ja teie Isa juurde ja oma Jumala ja teie Jumala juurde!”

Nüüd jookseb Maarja sinna paika, kuhu apostlid ja teised jüngrid on kogunenud. Ta lisab oma kirjelduse teatele, mille teised naised on ülestõusnud Jeesuse nägemise kohta juba edasi andnud. Ent need mehed, kes ei uskunud esimesi naisi, ei usu ilmselt ka Maarjat. Matteuse 28:3—15; Markuse 16:5—8; Luuka 24:4—12; Johannese 20:2—18.

▪ Mida Maarja Magdaleena teeb, kui ta leiab haua tühja olevat, ja millise kogemuse osalisteks saavad teised naised?

▪ Kuidas Peetrus ja Johannes reageerivad, leides haua tühja olevat?

▪ Keda teised naised jüngritele Jeesuse ülesäratamise teadet viima minnes teel kohtavad?

▪ Mis oli juhtunud valvesõduritega ja missugune oli preestrite vastus nende teatele?

▪ Mis juhtub, kui Maarja Magdaleena on üksi haua juures, ja missugune on jüngrite reageering naiste teadetele?

129. peatükk

Jeesuse teised ilmumised

JÜNGRID on ikka veel löödud meeleolus. Nad ei taipa, mida tähendab see, et haud on tühi, ega usu ka seda, mida naised on teatanud. Niisiis, pühapäeval hiljem lahkuvad Kleopas ja üks teine jünger Jeruusalemmast, et minna umbes 11 kilomeetri kaugusel asuvasse Emmausse.

Kui nad teed käies päevasündmusi arutavad, liitub nendega keegi võõras. „Mis kõned need on, mis te käies kõnelete isekeskis?” küsib ta.

Jüngrid seisatavad, nägudel kurbus, ja Kleopas vastab: „Sinaks üksi elad kui võõras Jeruusalemmas ega tea, mis neil päevil seal on sündinud?” Võõras küsib: „Mis?”

„See, mis sündis Jeesus Naatsaretlasega,” vastavad nemad. „Meie ülempreestrid ja vanemad on andnud ta surma mõista ja on ta risti [„postile”, UM] löönud. Ent meie lootsime tema olevat selle, kes Iisraeli rahva lunastab.”

Kleopas ja ta kaaslane seletavad, mida hämmastavat on sel päeval sündinud — nad kõnelevad teatest üleloomuliku nägemuse kohta inglitest ja tühjast hauast —, kuid tunnistavad siis, et nad ei saa üldsegi aru, mida see kõik peaks tähendama. Võõras noomib neid: „Oh te mõistmatud ja südamest pikaldased uskuma seda kõike, mis prohvetid on rääkinud! Eks Kristus pidanud seda kannatama ja oma auhiilgusesse minema?” Seejärel selgitab ta neile pühadest kirjadest lõike, mis käivad Kristuse kohta.

Lõpuks jõuavad nad Emmause lähistele ja võõras teeb, nagu läheks ta edasi. Soovides asjast veelgi rohkem kuulda, käivad jüngrid peale: „Jää meie juurde, sest õhtu jõuab.” Nii jääbki ta õhtusöögile. Kui ta ütleb palve ja murrab leiba ning ulatab selle neile, taipavad nad, et see on tõesti inimkehas materialiseerunud Jeesus. Kuid siis ta kaob.

Nüüd saavad nad aru, kuidas võõras nii palju teada võis! „Eks meie süda põlenud meie sees, kui ta teel meiega rääkis ja meile kirju seletas?” küsivad nad. Aega viitmata tõusevad nad ja tõttavad tagasi Jeruusalemma, kus nad leiavad apostlid ja nende kaaslased koos olevat. Enne kui Kleopas ja tema kaaslane midagi öelda saavad, jutustavad teised erutatult: „Issand on tõesti üles tõusnud ja Siimonale ilmunud!” Siis jutustavad need kaks, kuidas Jeesus ka neile ilmus. Seega on ta selle päeva jooksul ilmunud neli korda mitmetele oma jüngritest.

Äkitselt ilmub Jeesus viiendat korda. Kuigi uksed on lukus, sest jüngrid kardavad juute, tuleb ta, jääb seisma otse nende keskele ja ütleb: „Rahu olgu teile!” Nad on kohkunud, arvates end vaimu nägevat. Niisiis seletab Jeesus, et ta ei ole kummitus: „Miks te olete nii väga ehmunud? Ja mispärast tõuseb niisuguseid mõtteid teie südamest? Vaadake mu käsi ja jalgu, et mina see olen! Katsuge mind kätega ja nähke, sest vaimul ei ole liha ega luid, nõnda nagu te näete minul olevat!” Ent nad ei taha seda kuidagi uskuda.

Aitamaks neil aru saada, et ta on tõesti Jeesus, küsib ta: „Kas teil on siin midagi süüa?” Võtnud tüki küpsetatud kala ja söönud seda, lausub ta: „Need on kõned, mis ma teile rääkisin veel teie juures olles [enne oma surma]; sest kõik peab täide minema, mis on kirjutatud minu kohta Moosese käsuõpetuses ja Prohveteis ja Lauludes!”

Jeesus jätkab nende õpetamist, mis tegelikult kujutab endast ühist piibliuurimist: „Nõnda on kirjutatud ja nõnda pidi Kristus kannatama ja surnuist üles tõusma kolmandal päeval, ja tema nimel peab kuulutatama meeleparandust pattude andekssaamiseks kõigi rahvaste seas, alates Jeruusalemmast. Teie olete nende asjade tunnistajad!”

Mingil põhjusel ei ole Toomast sellel tähtsal pühapäevaõhtusel kokkutulekul. Seepärast jutustavad teised talle järgnevatel päevadel rõõmsalt: „Me nägime Issandat!”

„Kui ma ei näe tema kätes naelte jälgi,” väidab Toomas vastu, „ega pane oma sõrme naelte asemeisse ja oma kätt tema külje sisse, siis ma ei usu!”

Kaheksa päeva pärast on jüngrid taas toas koos. Seekord on ka Toomas nendega. Ehkki uksed on lukus, seisab Jeesus taas nende keskel ja ütleb: „Rahu olgu teile!” Pöördudes seejärel Tooma poole, kutsub ta: „Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi, ja siruta oma käsi siia ja pista see minu küljesse, ja ära ole uskmatu, vaid usklik!”

„Minu Issand ja minu Jumal,” hüüatab Toomas.

„Kas sa oled uskunud seepärast, et sa mind oled näinud?” (UT) küsib Jeesus. „Õndsad on need, kes ei näe ja siiski usuvad!” Luuka 24:11, 13—48; Johannese 20:19—29.

▪ Mida üks võõras Emmause teel kahelt jüngrilt küsib?

▪ Mida sellist ütleb võõras, mis paneb jüngrite südamed põlema nende sees?

▪ Kuidas mõistavad jüngrid, kes see võõras on?

▪ Millist erutavat teadet kuulevad Kleopas ja tema kaaslane, kui nad Jeruusalemma tagasi jõuavad?

▪ Kuidas ilmub Jeesus oma jüngritele viiendat korda ja mis sel ajal juhtub?

▪ Mis toimub kaheksa päeva pärast seda, kui Jeesus on viiendat korda ilmunud, ja kuidas Toomaski lõpuks veendub, et Jeesus on elus?