Pühakiri oli ennustanud, et pärast Kristuse surma tõusevad algkristlaste seast valeõpetajad, kes moonutavad Jumala tõde (Apostlite teod 20:29, 30). Varsti nii juhtuski. Need valeõpetajad segasid Jeesuse õpetused paganausuga, mille tagajärjel tekkis võltskristlus (2. Timoteosele 4:3, 4). Miks võib öelda, et meie tänapäeval saame õigesti aru, mida Piibel tegelikult õpetab?

Jehooval jõudis kätte aeg avaldada tõde. Piibel on ennustanud, et lõpuajal „tõest arusaamine süveneb” (Taaniel 12:4). 1870. aastal hakkas väike rühm tõeotsijaid mõistma, et paljud kirikudoktriinid ei põhine Piiblil. Seepärast püüdsid nad Piibli algsetest õpetustest aru saada. Jehoova õnnistas nende pingutusi.

Siirad mehed uurisid hoolsalt Piiblit. Need siirad piibliuurijad, meie vaimsed esiisad, kasutasid sama uurimismeetodit mida meie tänapäeval. Nad arutasid Piibli üle teemade kaupa. Kui mingist piiblikohast oli raske aru saada, püüdsid nad leida salme, mis seda selgitaksid. Kui nad jõudsid järeldusele, mis oli kooskõlas ülejäänud Piibliga, panid nad selle kirja. Lastes Piiblil end ise tõlgendada, leidsid nad taas tõe Jumala nime ja kuningriigi kohta, tema eesmärgi kohta inimkonna ja maaga ning surnute olukorra ja ülestõusmislootuse kohta. Sellised tõeotsingud vabastasid nad paljudest valeusu ja selle traditsioonide kammitsaist (Johannese 8:31, 32).

Aastal 1879 mõistsid piibliuurijad, et käes on aeg tõde teistelegi kuulutada. Niisiis hakkasid nad sel aastal andma välja ajakirja, mis ilmub tänase päevani – selleks on Vahitorn Kuulutab Jehoova Kuningriiki. Praegu jagame Piibli tõdesid inimestega 240 maal umbes 750 keeles. Mitte kunagi varem pole nii paljud inimesed tõest nii selgelt aru saanud!

• Mis juhtus Piibli tõega pärast Kristuse surma?

• Mis on aidanud meil Jumala Sõna tõe taas leida?

Jehoova tunnistajad kasutasid, trükkisid ja levitasid aastakümneid eri piiblitõlkeid. Siis aga mõistsid, et vaja oleks uut tõlget, mis aitaks kõigil inimestel „tõde hästi tundma” õppida, nagu on Jumala tahe (1. Timoteosele 2:3, 4). Niisiis hakatigi aastal 1950 osade kaupa välja andma kaasaegses keeles Piiblit, milleks on „Uue maailma tõlge”. See on usaldusväärne ja täpne tõlge ning on ilmunud enam kui 130 keeles.

Vaja oli kergesti mõistetavat piiblitõlget. Keeled muutuvad aja jooksul ja paljudes piiblitõlgetes on segaseid või vananenud väljendeid, mida on raske mõista. Leitud on ka pühakirjatekstide muistseid käsikirju, mis on varemleitutest täpsemad ja originaalilähedasemad, ning tänu sellele on suurenenud arusaamine Piibli heebrea, aramea ja kreeka keelest.

Vaja oli sellist tõlget, mis annaks ustavalt edasi Jumala sõnumi. Selle asemel et Jumala inspireeritud kirjutistega liiga vabalt ümber käia, peaksid tõlkijad algtekstist ustavalt kinni pidama. Kuid ometi on enamikust Piiblitest Jumala nimi Jehoova välja jäetud.

Vaja oli sellist tõlget, mis tooks au Piibli autorile. (2. Saamueli 23:2.) „Uue maailma tõlkes” on nimi Jehoova pandud tagasi kõigisse kohtadesse, kus see vanimates Piibli käsikirjades esineb; selliseid kohti on üle 7000, millest üks on näha alltoodud pildil (Laul 83:18). Tänu aastaid kestnud hoolsale uurimistööle on valminud tõlge, mida on nauditav lugeda, kuna see annab Jumala mõtted edasi selgelt. Võiksid teha endale harjumuseks lugeda Jehoova Sõna iga päev (Joosua 1:8; Laul 1:2, 3).

• Miks me otsustasime, et vaja on uut piiblitõlget?

• Mida oleks iga päev hea teha kõigil, kes ihkavad Jumala tahet tundma õppida?