JUHATASIN 14. aprillil 1989 parasjagu Florese saarel Maumere linnas koosolekut, kui riigiametnikud tormasid majja sisse ning arreteerisid minu ja veel kolm inimest.

Vanglas käskisid valvurid meil lippu tervitada. Kui me polnud nõus seda tegema, peksid nad meid käte ja jalgadega ning sundisid meid viis päeva kõrvetava päikese käes seisma. Öösel lõdisesime räpaste ja rampväsinutena imepisikese kongi betoonpõrandal, haavad huugamas. Vanglaülem püüdis korduvalt panna meid oma põhimõtteid reetma, kuid me vastasime talle, et pigem sureme, kui tervitame lippu. Nii nagu paljud kristlased ammustel aegadel, pidasime meiegi auks kannatada seetõttu, et tegime, mis on õige. (1. Peetr. 3:14.)

VIHAVAEN muslimite ja kristlaste vahel kasvas üha ning 19. jaanuaril 1999 lahvatas see vägivaldseks kokkupõrkeks. Minu kodu oli konflikti koldest kolme kilomeetri kaugusel. Valitses täielik kaos.a

Teinud kindlaks, et minu pere on väljaspool hädaohtu, helistasin teistele kuulutajatele, et uurida nende käekäigu järele. Õhutasin neid jääma rahulikuks ning hoiduma ohtlikest paikadest. Hiljem käisid vanemad koguduseliikmete juures, et kinnitada nende usku ning ergutada neid väikestes gruppides koosolekuteks kogunema.

Harubüroo palus meil hoolitseda selle eest, et kõik ohupiirkonnas elavad kuulutajad evakueeruksid. Seal elas mitu peret, niisiis andsime neile sellest teada. Üks vend, kes ei olnud nõus lahkuma, sai hiljem relvastatud jõugu käe läbi surma. Kõik need, kes harubüroo juhenditele kuuletusid, jäid aga ellu.