„Kristliku elu ja teenistuse” koosoleku allikmaterjal
1.–7. OKTOOBER
AARDEID JUMALA SÕNAST | JOHANNESE 9–10
„Jeesus hoolitseb oma lammaste eest”
nwtsty „Pildid ja videod”
Lambatara
Lambatara oli aiaga ümbritsetud ala, mis kaitses lambaid varaste ja kiskjate eest. Karjased hoidsid lambaid öösiti turvaliselt taras. Piibliaegadel leidus eri kujuga ja suuruses lambatarasid, neil puudus katus, sageli oli tegemist kiviaedikuga, millel oli vaid üks sissepääs. (4Mo 32:16; 1Sa 24:3; Sef 2:6.) Johannes räägib, et lambatarasse mindi väravast, mida valvas väravahoidja. (Joh 10:1, 3.) Kogukonna lambataras võis öösel olla rohkem kui üks kari ning väravahoidja pidas vahti, et lambaid kaitsta. Hommikuti avas väravahoidja karjastele värava. Iga karjane kogus lambaid hüüdes oma karja kokku ning tema lambad tundsid ta hääle ära ja järgnesid talle. (Joh 10:3–5.) Jeesus viitas sellele tavale, et näidata, kuidas ta oma jüngrite eest hoolitseb. (Joh 10:7–14.)
nwtsty, Joh 10:16 kommentaar
siia tooma. Võib tõlkida ka „juhtima”. Siin esinev kreeka verb ágo võib olenevalt kontekstist tähendada „(sisse) tooma” või „juhtima”. Üks kreeka käsikiri, mis on pärit umbes aastast 200 m.a.j, kasutab samatüvelist kreeka sõna (synágo), mille tõlkevaste on sageli „koguma”. Jeesus kui hea karjane kogub kokku oma lambad, juhatab, kaitseb ja toidab neid. Ta teeb seda nii nendega, kes on „sellest tarast” (Lu 12:32 nimetatakse neid „väikseks karjaks”), kui ka „teiste lammastega”. Neist saab üks kari, keda juhib üks karjane. See võrdlus rõhutab ühtsust, mis Jeesuse järelkäijate seas pidi olema.
Otsi vaimseid vääriskive
nwtsty, Joh 9:38 kommentaar
kummardas tema ette. Võib tõlkida ka „avaldas talle austust”. Pimedana sündinud, ent terveks saanud mees tunnustas Jeesust Jumala esindajana ja seepärast kummardas tema ette. Mees ei pidanud teda mitte Jumalaks või jumaluseks, vaid ettekuulutatud Inimesepojaks, messiaks, kes oli saanud oma võimu Jumalalt. (Joh 9:35.) Ilmselt kummardas ta Jeesuse ette nii, nagu seda tegid inimesed, keda mainitakse Piibli heebreakeelses osas. Kui nad kohtasid prohveteid, kuningaid või teisi Jumala esindajaid, kummardasid nad nende ette. (1Sa 25:23, 24; 2Sa 14:4–7; 1Ku 1:16; 2Ku 4:36, 37.) Paljudel juhtudel, kui Jeesuse ette kummardati, väljendati sellega oma tänu jumaliku ilmutuse eest või tunnustati, et Jeesusel on Jumala soosing. (Vt Mt 2:2; 8:2; 14:33; 15:25 kommentaare.)
nwtsty, Joh 10:22 kommentaar
templipühitsemispüha. Selle püha heebreapärane nimetus on hanuka (hanukká), mis tähendab „sissepühitsemine; pühendamine”. Seda peeti kaheksa päeva alates 25. kislevist ehk enne talvist pööripäeva (vt selle salmi kommentaari talv ja lisa B15). Selle pühaga mälestati Jeruusalemma templi taaspühitsemist aastal 165 e.m.a. Süüria kuningas Antiochos IV Epiphanes oli rüvetanud Jehoova templi, näidates nii oma põlgust juutide Jumala vastu. Näiteks ehitas ta suure altari peale, kus varem iga päev põletusohvreid toodi, oma altari. Et Jehoova tempel täielikult rüvetada, ohverdas Antiochos 25. kislevil aastal 168 e.m.a sellel altaril sea ning lasi selle keeduleent üle kogu templi piserdada. Ta põletas templiväravad, lammutas preestrite kambrid ja viis ära kuldaltari, vaateleibade laua ja kuldse lambijala. Seejärel pühitses ta Jehoova templi paganlikule Olümpose jumalale Zeusile. Kahe aasta pärast vallutas Juudas Makabeus linna ja templi tagasi. Kui tempel oli puhastatud, pühitseti see taas sisse. See toimus 25. kislevil aastal 165 e.m.a, täpselt kolm aastat pärast seda, kui Antiochos oli altaril Zeusile oma jäleda ohvri toonud. Jehoovale hakati taas igapäevaseid põletusohvreid tooma. Pühakirjas pole otseselt öeldud, et Jehoova oleks andnud Juudas Makabeusele võidu ja käskinud tal tempel taastada. Kuid Jehoova on kasutanud võõramaalasi, näiteks pärslast Kyrost, et viia täide oma teenimisega seotud eesmärke. (Jes 45:1.) Seepärast on mõistlik järeldada, et Jehoova võis kasutada üht meest oma äravalitud rahva hulgast, et täituks tema tahe. Nagu pühakiri näitab, siis selleks et messiat, tema teenistust ja ohvrit puudutavad ennustused võiksid täituda, pidi tempel olemas olema ja tegutsema. Samuti pidid leviidid tooma ohvreid kuni ajani, mil messias toob suurema ohvri ehk annab oma elu inimkonna eest. (Tn 9:27; Joh 2:17; Heb 9:11–14.) Kristuse järelkäijatel ei kästud pidada templipühitsemispüha. (Kol 2:16, 17.) Ent pole kirjas ka seda, et Jeesus või tema jüngrid oleksid selle püha pidamise hukka mõistnud.
8.–14. OKTOOBER
AARDEID JUMALA SÕNAST | JOHANNESE 11–12
„Ole kaastundlik nagu Jeesus”
nwtsty, Joh 11:24, 25 kommentaarid
Ma tean, et ta tõuseb üles. Marta arvas, et Jeesus räägib tulevasest, viimsel päeval toimuvast ülestõusmisest. (Vt Joh 6:39 kommentaari.) Tema usk sellesse õpetusse on tähelepanu väärt. Mõned tolleaegsed usujuhid, näiteks saduserid, eitasid ülesäratamist, ehkki see õpetus on pühakirjas selgelt kirjas. (Tn 12:13; Mr 12:18.) Variserid seevastu uskusid hinge surematust. Marta aga teadis, et Jeesus õpetab ülestõusmist ning et ta oli koguni ise surnuid ellu äratanud, kuigi keegi neist polnud nii kaua surnud olnud kui Laatsarus.
Mina olen ülestõusmine ja elu. Jeesuse enda surm ja ülestõusmine avasid surnutele tee tagasi ellu. Kui Jeesus oli üles äratatud, ei andnud Jehoova talle mitte ainult väe surnuid üles äratada, vaid ka väe anda neile igavene elu. (Vt Joh 5:26 kommentaari.) Piiblisalmis Ilm 1:18 nimetab Jeesus end „elavaks”, kellel on „surma ja surmavalla võtmed”. Seega, Jeesus on nii elavate kui ka surnute lootus. Ta lubas avada hauad ja anda surnutele elu, kas siis taevas tema kaasvalitsejatena või uuel maal tema taevase valitsuse alluvuses. (Joh 5:28, 29; 2Pe 3:13.)
nwtsty, Joh 11:33–35 kommentaarid
nutmas. Kreeka sõna, mis on tõlgitud vastega „nutma”, tähistab sageli kuuldavalt nutmist. Sama verbi on kasutatud Jeesuse kohta sel korral, kui ta ennustas, et Jeruusalemm hävitatakse. (Lu 19:41.)
puudutas ... hingepõhjani ja teda valdas suur kurbus. Algkeelsed sõnad, mida siin on kasutatud, kirjeldavad, kui tugevaid emotsioone Jeesus selles olukorras tundis. Kreeka verb (embrimáomai) fraasis „puudutas ... hingepõhjani” tähistab harilikult tugevaid sisimaid tundeid, ent see võib kanda endas ka mõtet kuuldavast või nähtavast meeleliigutusest. Kreeka sõna, mis on tõlgitud vastega „valdas suur kurbus” (tarásso), tähendab sõna-sõnalt ärritumist. Ühe õpetlase sõnul on selle tähendus selles kontekstis „põhjustama seesmist rahutust; tekitama suurt valu või kurbust”. Sama verbi kasutatakse tekstis Joh 13:21, et kirjeldada, mis tunded Jeesust valdasid, kui ta mõtles sellele, et Juudas reedab ta. (Vt Joh 11:35 kommentaari.)
silmist voolasid pisarad. Siin esinev kreeka sõna (dakrýo) on üks verbi vorm nimisõnast tähendusega „pisarad”, mida kasutatakse sellistes tekstides nagu Lu 7:38; Ap 20:19, 31; Heb 5:7; Ilm 7:17; 21:4. Näib, et rõhk pole mitte kuuldavalt nutmisel, vaid pisaratel. Seda kreeka verbi on Piibli kreekakeelses osas kasutatud vaid siin ning see erineb verbist tekstis Joh 11:33 (vt kommentaari), kus räägitakse, et Maarja ning juudid nutsid. Jeesus teadis, et ta äratab Laatsaruse surnuist üles, kuid kallite sõprade leina nägemine tegi ta väga kurvaks. Suurest armastusest ja kaastundest oma sõprade vastu valas ta pisaraid. Sellest loost tuleb selgelt välja, et Jeesus tunneb kaasa neile, kes on kaotanud mõne lähedase.
Otsi vaimseid vääriskive
nwtsty, Joh 11:49 kommentaar
ülempreester. Kui Iisrael oli iseseisev, oli ülempreester ametis kogu oma elu. (4Mo 35:25.) Aga kui Iisrael oli Rooma võimu all, oli Rooma võimuesindajatel voli ülempreester ametisse määrata või ametist kõrvaldada. (Vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Ülempreester”.) Kaifas, kelle roomlased olid ametisse määranud, oli osav diplomaat, kes püsis oma ametis kauem kui mõni teine tema lähimatest eelkäijatest. Ta sai ülempreestriks umbes aastal 18 ja oli seda kuni umbes aastani 36. Sõnadega, et Kaifas oli sel aastal (ehk aastal 33) ülempreester, mõtles Johannes ilmselt seda, et Kaifase ametiaja hulka kuulus ka see mälestusväärne aasta, mil Jeesus hukati. (Vt lisa B12, et näha Kaifase maja võimalikku asukohta.)
nwtsty, Joh 12:42 kommentaarid
ülemadki. Siinne kreeka sõna, mille vasteks on „ülemad”, käib ilmselt juudi kõrgeima kohtu sanhedrini liikmete kohta. Piiblikohas Joh 3:1 kasutatakse seda sõna Nikodeemose kohta, kes oli selle kohtu liige. (Vt Joh 3:1 kommentaari.)
kogudusest välja ei heidetaks. Sõna-sõnalt „sünagoogist välja ei heidetaks”. Kreeka omadussõna aposynágogos esineb peale selle koha veel ainult tekstides Joh 12:42 ja 16:2. Väljatõugatuid välditi ning põlati kui ühiskonnaheidikuid. Juudi kogukonnast väljaheitmine põhjustas perele majanduslikke probleeme. Sünagoogides, kus anti peamiselt haridust, tegutses vahel ka kohalik kohus, millel oli õigus inimesi karistuseks piitsutada või kogudusest välja heita. (Vt Mt 10:17 kommentaari.)
15.–21. OKTOOBER
AARDEID JUMALA SÕNAST | JOHANNESE 13–14
„Ma näitasin teile eeskuju”
nwtsty, Joh 13:5 kommentaar
pesema jüngrite jalgu. Vanaaja Iisraelis olid sandaalid kõige tavalisemad jalavarjud. Need koosnesid tallast ja rihmadest, mis seoti jalalaba ja pahkluu ümber. Kuna teed ja põllud olid tolmused või mudased, said inimeste jalad paratamatult mustaks. Seega oli majja sisenedes tavaks võtta sandaalid jalast ning külalislahke võõrustaja kandis hoolt selle eest, et külaliste jalad saaksid pestud. Piiblis on korduvalt seda kommet mainitud. (1Mo 18:4, 5; 24:32; 1Sa 25:41; Lu 7:37, 38, 44.) Oma jüngrite jalgu pestes andis Jeesus neile näitliku õppetunni alandlikkuse ja üksteise teenimise kohta.
nwtsty, Joh 13:12–14 kommentaar
peate. Võib tõlkida ka „olete kohustatud”. Siin esinevat kreeka verbi kasutatakse sageli siis, kui juttu on rahast, ning selle põhilisem tähendus on „kellelegi võlgu olema”. (Mt 18:28, 30, 34; Lu 16:5, 7.) Siin ja teistes kontekstides on selle sõna tähendus laiem ning mõeldakse seda, et kellelgi on kohustus midagi teha. (1Jo 3:16; 4:11; 3Jo 8.)
Otsi vaimseid vääriskive
nwtsty, Joh 14:6 kommentaar
Mina olen tee ja tõde ja elu. Jeesus on tee, sest ainult tema kaudu on võimalik Jumala poole palves pöörduda. Ta on „tee” ka selles mõttes, et lepitab inimesed Jumalaga. (Joh 16:23; Ro 5:8.) Jeesus on tõde, sest ta tegi teatavaks tõe ja elas sellega kooskõlas. Ta viis täide ka palju ennustusi, mis näitasid tema keskset rolli Jumala eesmärgi teostumises. (Joh 1:14; Ilm 19:10.) Need ennustused olid „tema kaudu „jah”” ehk need läksid täide. (2Ko 1:20.) Jeesus on elu, sest ta tegi lunastusohvri kaudu võimalikuks inimestel saada „tõeline elu” ehk „igavene elu”. (1Ti 6:12, 19; Ef 1:7; 1Jo 1:7.) Ta on „elu” ka miljonitele neile, kes äratatakse surnuist üles väljavaatega elada igavesti paradiisis. (Joh 5:28, 29.)
nwtsty, Joh 14:12 kommentaar
veel suuremaid tegusid kui need. Jeesus ei taha öelda, et tema jüngrid teevad suuremaid imetegusid, kui tema tegi. Ta tunnustab hoopis alandlikult fakti, et nende kuulutus- ja õpetustöö toimub suuremas ulatuses kui tema oma. Tema järelkäijad pidid tegutsema suuremal territooriumil, jõudma rohkemate inimesteni ja kuulutama pikema aja jooksul. Jeesuse sõnadest on selgesti näha, et ta ootas, et tema järelkäijad tema tööd jätkaksid.
22.–28. OKTOOBER
AARDEID JUMALA SÕNAST | JOHANNESE 15–17
„Te ei kuulu maailma”
nwtsty, Joh 15:19 kommentaar
maailma. Selles kontekstis käib kreeka sõna kósmos inimeste kohta, kes pole Jehoova teenijad; Jumalast võõrdunud ülekohtuse ühiskonna kohta. Johannes on ainus evangeeliumikirjutaja, kes paneb kirja Jeesuse sõnad, et tema järelkäijad ei kuulu maailma. Sama mõte esineb veel kaks korda Jeesuse viimases palves koos oma ustavate apostlitega. (Joh 17:14, 16.)
nwtsty, Joh 15:21 kommentaar
minu nime pärast. Piiblis tähistab sõna „nimi” vahel inimest, kes seda nime kannab; tema mainet ja kõike, mida ta esindab. (Vt Mt 6:9 kommentaari.) Mis puudutab Jeesuse nime, siis see tähistab ka võimu ja positsiooni, mille tema isa on talle andnud. (Mt 28:18; Flp 2:9, 10; Heb 1:3, 4.) Siin selgitab Jeesus seda, miks inimesed tema järelkäijaid halvasti kohtlevad: sest nad ei tunne teda, kes on ta läkitanud. Kui nad tunneksid Jumalat, mõistaksid ja tunnustaksid nad ka seda, mida Jeesuse nimi tähistab. (Ap 4:12.) See hõlmab Jeesuse positsiooni Jumala seatud valitsejana, kuningate kuningana, kellele kõik inimesed peavad alluma, et saada elu. (Joh 17:3; Ilm 19:11–16; vrd L 2:7–12.)
it-1, lk 516
Julgus
Kristlane vajab julgust, et mitte lasta end rikkuda Jumalaga vaenus oleva maailma inimeste suhtumisel ja tegudel ning jääda Jehoovale ustavaks, kuigi seisab silmitsi maailma vihaga. Jeesus Kristus ütles oma jüngritele: „Maailmas te kohtate raskusi, aga olge julged, mina olen maailma ära võitnud!” (Joh 16:33.) Jumala poeg ei lasknud maailmal end mõjutada. Ta võitis maailma ära selles mõttes, et keeldus võtmast omaks selle suhtumist ja tegusid. Jeesuse eeskuju peale mõtlemine võib anda julgust teda jäljendada ning mitte kuuluda maailma ega lasta sellel end rikkuda, vaid hoopis võita see ära. (Joh 17:16.)
Otsi vaimseid vääriskive
nwtsty, Joh 17:21–23 kommentaarid
üks. Jeesus palvetas, et tema tõelised järelkäijad oleksid „üks” ehk tegutseksid ühtselt sama eesmärgi nimel, nagu ka tema ja ta isa on „üks” ehk teevad koostööd ja mõtlevad samamoodi. (Joh 17:22.) Piiblitekstis 1Ko 3:6–9 kirjeldab Paulus sellist ühtsust kristlike jumalateenijate seas, kui nad teevad koostööd üksteise ja Jumalaga. (Vt teksti 1Ko 3:8 ja Joh 10:30; 17:11 kommentaare.)
et nende seas oleks täielik ühtsus. Selles salmis seob Jeesus täieliku ühtsuse taevase isa armastusega. See on kooskõlas tekstiga Kol 3:14, mis ütleb, et armastus on „ühtsuse täiuslik side”. Täielik ühtsus on suhteline. See ei tähenda, et kaovad kõik erinevused inimeste juures, nagu näiteks erinevad võimed ja harjumused ning erisugune südametunnistus. See tähendab seda, et Jeesuse järelkäijad on ühtsed oma tegudes, uskumustes ja õpetustes. (Ro 15:5, 6; 1Ko 1:10; Ef 4:3; Flp 1:27.)
nwtsty, Joh 17:24 kommentaar
maailma polnud veel rajatudki. Kreeka sõna, mis on siin tõlgitud vastega „rajama”, on tekstis Heb 11:11 antud edasi sõnaga „soojätkamine”. Siin mõeldakse fraasiga „maailma rajamine” ilmselt Aadama ja Eeva laste sündi. Jeesus seostas maailma rajamise Aabeli sünniga, kes oli arvatavasti esimene lunastust vääriv inimene ja esimene, kelle nimi on maailma rajamisest peale eluraamatusse kirjutatud. (Lu 11:50, 51; Ilm 17:8.) Need Jeesuse sõnad, mis ta palves oma isale lausus, kinnitavad ka seda, et kaua aega tagasi – enne kui Aadamale ja Eevale sündis esimene laps – armastas Jumal oma ainusündinud poega.
29. OKTOOBER – 4. NOVEMBER
AARDEID JUMALA SÕNAST | JOHANNESE 18–19
„Jeesus andis tõe kohta tunnistust”
nwtsty, Joh 18:37 kommentaarid
tunnistust annaksin. Piibli kreekakeelses osas esinevad sõnad, mille vasteks on „tunnistust andma” (martyréo) ja „tunnistaja” (martyría; mártys), on laia tähendusega. Mõlemaid mõisteid on kasutatud nende põhitähenduses, milleks on pealtnägijana mingi fakti kohta ütlusi andma. Ent need kannavad endas ka mõtet millegi teatavaks tegemisest, kinnitamisest või sellest, et räägitakse kellestki või millestki head. Jeesus mitte ainult ei andnud teada tõdesid, milles ta oli veendunud, vaid ka elas nii, et täitusid tema isa antud ennustused ja tõotused. (2Ko 1:20.) Jumala eesmärk kuningriigi ja selle messiast valitsejaga oli üksikasjalikult ette kuulutatud. Kogu Jeesuse elu maa peal, mis kulmineerus tema ohvrisurmaga, viis täide kõik tema kohta käivad ennustused, sealhulgas seaduselepinguga seotud eelpildid. (Kol 2:16, 17; Heb 10:1.) Seega võib öelda, et Jeesus andis nii oma sõnade kui ka tegudega tunnistust tõe kohta.
tõe. Jeesus ei mõelnud tõde üldises mõttes, vaid tõde seoses Jumala eesmärkidega. Jumala eesmärgis on oluline osa sellel, et „Taaveti poeg” Jeesus on ülempreester ja Jumala kuningriigi valitseja. (Mt 1:1.) Jeesus selgitas, et peamine põhjus, miks ta maa peale tuli, oli anda teada tõde selle kuningriigi kohta. Samasugusest sõnumist rääkisid inglid enne Jeesuse sündi ja siis, kui ta sündis Juudamaal Petlemmas, linnas, kus sündis Taavet. (Lu 1:32, 33; 2:10–14.)
nwtsty, Joh 18:38a kommentaar
Mis on tõde? Pilatus mõtleb oma küsimusega ilmselt tõde üldises mõttes, mitte seda tõde, millest Jeesus just rääkis. (Joh 18:37.) Kui tema küsimus oleks olnud siiras, oleks Jeesus sellele kahtlemata vastanud. Arvatavasti esitas Pilatus selle küsimuse retooriliselt ja küünilise hoiakuga, otsekui öeldes: „Tõde? Mis see veel on? Seda pole ju olemas!” Igal juhul ei jäänud Pilatus vastust ootama, vaid läks välja juutide juurde.
Otsi vaimseid vääriskive
nwtsty, Joh 19:31 kommentaar
see oli suur hingamispäev. 15. niisan, päev pärast paasapüha, oli alati hingamispäev, hoolimata sellest, millisele nädalapäevale see sattus. (3Mo 23:5–7.) Kui see eriline hingamispäev langes kokku tavalise hingamispäevaga (juudi nädala seitsmenda päevaga, mis algas reedel pärast päikeseloojangut ja kestis kuni laupäeva päikeseloojanguni), oli tegemist suure hingamispäevaga. Selline hingamispäev järgnes Jeesuse surmale, mis oli reedel. Aastatel 29–35 langes 14. niisan reedele ainult aastal 33. See kinnitab järeldust, et Jeesus suri 14. niisanil aastal 33.