„Kristliku elu ja teenistuse” koosoleku allikmaterjal
5.–11. NOVEMBER
AARDEID JUMALA SÕNAST | JOHANNESE 20–21
„Kas sa armastad mind rohkem kui neid?”
nwtsty, Joh 21:15, 17 kommentaarid
küsis Jeesus Siimon Peetruselt. See vestlus Jeesuse ja Peetruse vahel toimus peagi pärast seda, kui Peetrus oli Jeesuse kolm korda ära salanud. Jeesus tahtis teada saada, mida Peetrus tema vastu tunneb. Seepärast esitas ta talle kolm korda põhimõtteliselt sama küsimuse, nii et „Peetrus muutus kurvaks”. (Joh 21:17.) Johannese jutustuses, mis on kirjas Joh 21:15–17, on kasutatud kaht erisugust kreeka verbi: agapáo, mis tähendab „armastama”, ja philéo, mis tähendab „armas olema”. Jeesus küsis Peetruselt kaks korda: „Kas sa armastad mind?” Mõlemal korral kinnitas Peetrus talle, et Jeesus on talle armas. Viimaks küsis Jeesus: „Kas ma olen sulle armas?” Peetrus vastas jällegi, et on küll. Iga kord, kui Peetrus kinnitas oma armastust, rõhutas Jeesus, et selline armastus ja kiindumus peaksid ajendama Peetrust Jeesuse jüngreid (nendes piiblisalmides tema tallekesi ehk lambakesi) vaimselt toitma ja hoidma. (Joh 21:16, 17; 1Pe 5:1–3.) Jeesus andis Peetrusele võimaluse kinnitada kolm korda oma armastust tema vastu ning seejärel usaldas talle ülesande hoolitseda lammaste eest. Sel moel hajutas Jeesus kõik kahtlused, mis Peetrusel võisid olla selles suhtes, kas Jeesus on talle ikka andestanud selle, et ta tema kolm korda ära salgas.
kas sa armastad mind rohkem kui neid? Kreeka keele grammatika võimaldab fraasist, mis on tõlgitud „rohkem kui neid”, aru saada mitut moodi. Mõned õpetlased eelistavad tähendust „kas sa armastad mind rohkem kui neid teisi jüngreid?” või „kas sa armastad mind rohkem kui need jüngrid armastavad mind?”. Ent tõenäoline tähendus on pigem „kas sa armastad mind rohkem kui neid kalu”, mida nad püüdsid, või kalapüügiga seotud tegevusi. Seega näib, et selle salmi mõte on: „Kas sa armastad mind rohkem kui materiaalseid asju või püüdlusi? Kui see on nii, siis toida mu tallekesi.” Pidades silmas Peetruse minevikku, on see küsimus igati sobiv. Kuigi Peetrus oli üks esimesi Jeesuse jüngreid (Joh 1:35–42), ei hakanud ta kohe Jeesust pidevalt järgima. Ta naasis kalapüügi juurde. Mõned kuud hiljem kutsus Jeesus Peetrust ennast järgima ja saama inimesepüüdjaks ning jätma maha aeganõudev kaluritöö. (Mt 4:18–20; Lu 5:1–11.) Ent varsti pärast Jeesuse surma läks Peetrus jälle kalale ning teised apostlid ühinesid temaga. (Joh 21:2, 3.) Seega paistab, et Jeesus selgitas siin, et Peetrusel tuleb teha otsustav valik: kas ta seab oma elus esikohale kalapüügi, mida tähistasid nende ees kuhjas olevad kalad, või seab ta esikohale Jeesuse tallekeste ehk järelkäijate vaimse toitmise? (Joh 21:4–8.)
kolmandat korda. Peetrus oli salanud oma isanda ära kolm korda. Nüüd andis Jeesus talle võimaluse kinnitada oma armastust kolm korda. Kui Peetrus seda tegi, ütles Jeesus talle, et ta väljendaks oma armastust ja kiindumust sellega, et seab püha teenistuse kõigest muust ettepoole. Koos teiste vastutavate vendadega pidi Peetrus toitma, tugevdama ja hoidma Kristuse ustavatest järelkäijatest koosnevat karja. Tegemist oli küll Jeesuse võitud järelkäijatega, kuid neid tuli siiski vaimselt toita. (Lu 22:32.)
Otsi vaimseid vääriskive
nwtsty, Joh 20:17 kommentaar
Ära hoia minust kinni. Kreeka verb háptomai võib tähendada kas „puudutama” või „kinni hoidma”. Mõned tõlked annavad selle fraasi edasi sõnadega „ära puuduta mind”. Ent Jeesus ei keelanud siin Maarja Magdaleenat teda puudutamast, nagu ta ei keelanud ka teisi naisi, kes nägid teda pärast ta ülestõusmist ja „haarasid tal jalgadest kinni”. (Mt 28:9.) Maarja Magdaleena ilmselt kartis, et Jeesus hakkab taevasse tõusma. Soovides väga olla koos oma isandaga, hoidis ta Jeesusest kõvasti kinni ega lasknud teda lahti. Jeesus kinnitas naisele, et ta ei lahku veel, ning ütles, et see ei hoiaks temast kinni, vaid läheks ta jüngrite juurde ja teataks, et ta on surnust üles tõusnud.
nwtsty, Joh 20:28 kommentaar
Mu isand ja mu Jumal! Mõned õpetlased peavad seda väljendit hämmastushüüuks Jeesuse poole, mis aga tegelikult oli suunatud Jumalale, tema isale. Teised väidavad, et vanakreeka keelest võib järeldada, et need sõnad olid suunatud Jeesusele. Isegi kui see on nii, on väljend „mu isand ja mu Jumal” paremini mõistetav, kui arvestada kogu pühakirja kontekstiga. Jeesus oli just saatnud oma jüngritele sõna: „Ma lähen üles oma Isa ja teie Isa juurde, oma Jumala ja teie Jumala juurde.” (Vt Joh 20:17 kommentaari.) Seega pole põhjust arvata, et Toomas pidas Jeesust kõikvõimsaks Jumalaks. Toomas oli kuulnud Jeesust palvetamas oma Isa poole, keda ta kutsus „ainsaks tõeliseks Jumalaks”. (Joh 17:1–3.) Seega võis Toomas pöörduda Jeesuse kui „oma Jumala” poole järgmistel põhjustel. Ta pidas Jeesust „jumalaks” ehk jumalasarnaseks, ent mitte kõikvõimsaks Jumalaks. (Vt Joh 1:1 kommentaari.) Või pöördus ta Jeesuse poole samal moel, nagu jumalateenijad pöördusid Jehoova inglitest sõnumitoojate poole, nagu on kirjas Piibli heebreakeelses osas. Toomas võis teada neid jutustusi, kus piiblitegelased või mõnikord ka piiblikirjutajad rääkisid inglitest sõnumitoojatega otsekui Jumal Jehoovaga. (Vrd 1Mo 16:7–11, 13; 18:1–5, 22–33; 32:24–30; Koh 6:11–15; 13:20–22.) Seega võis Toomas kutsuda Jeesust „oma Jumalaks” selles mõttes, et tunnustas teda kui tõelise Jumala esindajat ja eesträäkijat.
Mõned väidavad, et kreeka keele määrav artikkel sõnade „isand” ja „jumal” ees näitab, et need sõnad viitavad kõikvõimsale Jumalale. Ent selles kontekstis võib määrava artikli kasutamine olla tingitud lihtsalt kreeka keele grammatikast.
12.–18. NOVEMBER
AARDEID JUMALA SÕNAST | APOSTLITE TEOD 1–3
„Kristliku koguduse peale valatakse püha vaim”
w86 1/12, lk 29, lõigud 4–5, 7
Annetused, mis rõõmustavad südant
33. aastal, kui kristlik kogudus sündis, ristiti umbes 3000 uut inimest ning esimesest päevast alates nad „käisid üksteisega läbi, sõid üheskoos ja palvetasid”. Miks nad seda tegid? Et nad saaksid tugevdada oma äsja leitud usku ning kuulata, „mida apostlid õpetavad”. (Apostlite teod 2:41, 42.)
Jeruusalemma tulnud juudid ja proselüüdid plaanisid sinna jääda vaid nädalatepühaks. Ent need, kellest said kristlased, soovisid jääda linna kauemaks, et oma uue usu kohta rohkem teada saada ning seda tugevdada. Seetõttu oli neil hädasti vaja toitu ja majutust. Mõningatel polnud piisavalt raha kaasas, teistel aga jäi seda üle. Seega oli neil ajutiselt kõik ühine ning vajaminevat jagati sedamööda, kuidas kellelgi tarvis oli. (Apostlite teod 2:43–47.)
Enda omandi müümine ja vara jagamine teistega oli täiesti vabatahtlik. Keegi polnud kohustatud midagi müüma või annetama; ega õhutatud ka vaesust. See ei tähendanud seda, et rikkamad koguduseliikmed müüsid kogu oma vara ära ja jäid vaeseks. Nad hoopis nägid oma usukaaslaste täbarat olukorda ning kaastundest ajendatuna müüsid osa enda omandist ning annetasid saadud raha kuningriigitöö toetamiseks. (Võrdle 2. Korintlastele 8:12–15.)
Otsi vaimseid vääriskive
it-2, lk 61, lõik 1
Jeesus Kristus
„Elu teerajaja”. Jeesus tõi ohvriks oma täiusliku inimelu ja selles väljendus tema Isa arm. Tänu Jeesuse ohvrile saavad Kristuse valitud järelkäijad valitseda koos temaga taevas ja teised inimesed elada selle valitsuse juhtimisel maa peal. (Mt 6:10; Joh 3:16; Ef 1:7; Heb 2:5; vt LUNASTUS.) Sel moel sai ta „elu teerajajaks” kõigi inimeste jaoks. (Ap 3:15.) See kreeka väljend tähendab peamiselt „ülemjuhti” ning sarnast sõna on kasutatud Moosese kohta, kui teda nimetatakse Iisraeli valitsejaks. (Ap 7:27, 35.)
VALMISTUME KUULUTUSTÖÖKS
it-1, lk 129, lõigud 2–3
Kes sai Juudas Iskarioti asemel 12. apostliks?
Kui Juudas Iskariot taganes usust ja suri ustavusetuna, jäi järele vaid 11 apostlit. Ja 40 päeva jooksul alates oma ülestõusmisest kuni taevasseminekuni ei määranud Jeesus kedagi Juuda asemele. Millalgi kümne päeva jooksul Jeesuse taevassemineku ja nädalatepüha vahel peeti vajalikuks valida Juuda asemele keegi teine. Seda mitte lihtsalt sellepärast, et ta suri, vaid seetõttu, et ta alatult usust taganes, nagu Peetruse tsiteeritud pühakirjatekstid seda näitavad. (Ap 1:15–22; L 69:25; 109:8; vrd Ilm 3:11.) Seevastu pole mingit ülestähendust selle kohta, et kui ustav apostel Jaakobus hukati, oleks peetud vajalikuks määrata keegi tema asemele apostliametisse. (Ap 12:2.)
Peetruse sõnadest ilmneb, et tollal mõisteti, et Jeesus Kristuse apostliks võib saada vaid temaga isiklikult tuttav inimene, kes on tema tegude, imede ja iseäranis tema ülestõusmise pealtnägija. Sellest võib järeldada, et aja möödudes poleks enam kellelgi võimalik apostliks saada, kui just Jumal ise ei hoolitseks selle eest, et inimene vastaks nendele nõuetele. Ent sel erilisel ajal enne nädalatepüha oli mehi, kes vastasid nendele nõuetele, ja nende seast valitigi välja kaks, kes oleksid kõlblikud asendama ustavusetut Juudat. Kahtlemata peeti liisku heites silmas teksti Õpetussõnad 16:33 ning valiti välja Mattias, kes peale seda „arvati neile üheteistkümnele apostlile juurde”. (Ap 1:23–26.) Niisiis arvati ta „nende kaheteistkümne” hulka, kes lahendasid kreeka keelt kõnelevaid jüngreid puudutava probleemi. (Ap 6:1, 2.) Ja ilmselt arvab Paulus Mattiase „nende kaheteistkümne” hulka tekstis 1. Korintlastele 15:4–8, kus ta räägib Jeesuse ilmumistest pärast ülestõusmist. Seega oli nädalatepühal ametis 12 apostlit, kes olid tollal moodustatud vaimse Iisraeli alustugedeks.
19.–25. NOVEMBER
AARDEID JUMALA SÕNAST | APOSTLITE TEOD 4–5
„Nad rääkisid Jumala sõna julgesti”
it-1, lk 128, lõik 3
Apostel
Tegevus kristlikus koguduses. Jumala vaimu väljavalamine apostlite peale nädalatepühal tugevdas suuresti nende usku. Apostlite tegude raamatu esimesed viis peatükki annavad tunnistust apostlite julgusest ja sellest, kui kartmatult nad rääkisid heast sõnumist ja Jeesuse ülestõusmisest. Seda hoolimata sellest, et rahva ülemad neid vangistasid, peksid ja ähvardasid surmaga. Pärast nädalatepüha hakkasid apostlid püha vaimu juhtimisel aktiivselt tegutsema, tänu millele toimus kristliku koguduse hämmastav kasv. (Ap 2:41; 4:4.) Nende teenistus keskendus alguses Jeruusalemmale, seejärel laienes see Samaariale ning aja jooksul kogu tollal teadaolevale maailmale. (Ap 5:42; 6:7; 8:5–17, 25; 1:8.)
Otsi vaimseid vääriskive
it-1, lk 514, lõik 4
Nurgakivi
Laul 118:22 ütleb, et kivi, mille ehitajad kõrvale heitsid, „on saanud nurga tipmiseks kiviks” (hbr roš pinnáh). Jeesus tsiteeris seda ennustust ja seostas end „nurga tipmise kiviga” (kr kephalé gonías). (Mt 21:42; Mr 12:10, 11; Lu 20:17.) Nii nagu ehitise tipmine kivi on selgesti näha, nii on ka Jeesus Kristus võitutest koosneva kristliku koguduse ehk vaimse templi silmapaistev tipmine kivi. Ka Peetrus seostab teksti Laul 118:22 Kristusega, näidates, et tema oli „see kivi”, mille inimesed kõrvale heitsid, kuid mille Jumal oli valinud saama „nurga tipmiseks kiviks”. (Ap 4:8–12; vt ka 1Pe 2:4–7.)
26. NOVEMBER – 2. DETSEMBER
AARDEID JUMALA SÕNAST | APOSTLITE TEOD 6–8
„Uus kristlik kogudus pannakse proovile”
bt, lk 41, lõik 17
„Me peame kuuletuma eelkõige Jumalale”
17 Noor kogudus seisis nüüd silmitsi ohuga, mis oli varjatum ja tuli koguduse seest. Mis see oli? Paljud jüngrid, kes ristiti, viibisid vaid ajutiselt Jeruusalemmas ning tahtsid enne koju naasmist oma teadmisi kasvatada. Jeruusalemmas elavad jüngrid tegid meelsasti annetusi, et uutel jüngritel oleks toit ja muu vajalik olemas. (Ap. t. 2:44–46; 4:34–37.) Sel ajal tekkis delikaatne olukord. Igapäevases toidujagamises ei arvestatud kreeka keelt kõnelevate leskedega. (Ap. t. 6:1.) Seevastu heebrea keelt kõnelevate leskedega arvestati. Seega paistab, et probleemiks oli diskrimineerimine. On vähe valdkondi, mis võivad külvata sedavõrd palju vaenu ja lahkmeelt kui diskrimineerimine.
bt, lk 42, lõik 18
„Me peame kuuletuma eelkõige Jumalale”
18 Apostlid kui laieneva koguduse juhtiv kogu mõistsid, et neist poleks arukas jätta „Jumala sõna kõrvale” ja keskenduda „toidujagamisele”. (Ap. t. 6:2.) Olukorra lahendamiseks palusid nad jüngritel leida seitse meest, „kes on täis püha vaimu ja tarkust”, kelle apostlid võiksid määrata „seda vajalikku tööd tegema”. (Ap. t. 6:3.) Pädevaid mehi oli vaja seepärast, et nende ülesandeks polnud ilmselt vaid toidujagamine, vaid ka rahaga ümberkäimine, vajalike asjade ostmine ja arvepidamine. Kõigil valitud meestel olid kreeka nimed, mistõttu leskedel, kelle tundeid oli haavatud, võis olla kergem nende abi vastu võtta. Kui apostlid olid soovitatud mehi silmas pidades palvetanud, määrasid nad need seitse meest „seda vajalikku tööd tegema”.
Otsi vaimseid vääriskive
bt, lk 45, lõik 2
„Stefanos, kellel oli Jumala soosing ja kes oli täis tema väge”
2 Stefanose näoilmes on midagi erilist. Kohtunikud vaatavad teda üksisilmi ja näevad, et „ta pale on otsekui ingli pale”. (Ap. t. 6:15.) Inglid toovad Jumal Jehoovalt sõnumeid ning seepärast on neil põhjust olla kartmatud ja rahulikud. Samamoodi on ka Stefanosega. Isegi vihast pulbitsevad kohtunikud võivad seda näha. Kuidas ta saab olla nii rahulik?
bt, lk 58, lõik 16
Kuulutatakse „head sõnumit Jeesusest”
16 Tänapäeval sarnaneb kristlaste kuulutustöö Filippuse omaga. Tihtilugu õnnestub neil rääkida kuningriigisõnumit neile, keda nad kohtavad mõnes argiolukorras, näiteks reisil olles. Paljudel juhtudel on ilmne, et nende kohtumine siiraste inimestega pole juhuslik. Seda võibki oodata, sest Piiblist tuleb selgelt välja, et inglid juhivad kuulutustööd, selleks et sõnumit kuulutataks „igale rahvale, suguvõsale, keelele ja hõimule”. (Ilm. 14:6.) Seda, et inglid suunavad kuulutustööd, ennustas ka Jeesus. Mõistujutus nisust ja umbrohust ütles Jeesus, et lõikusajal – selle ajastu viimsetel päevadel – on lõikajad inglid. Ta lisas, et need vaimolendid „koguvad tema kuningriigist kokku kõik, kes panevad teisi patustama, ja need, kes rikuvad Jumala seadust”. (Matt. 13:37–41.) Samal ajal koguvad inglid kokku tulevased taevase kuningriigi pärijad – ja hiljem „teiste lammaste” hulka kuuluvad „suure rahvahulga” liikmed –, keda Jehoova tahab oma organisatsiooni tõmmata. (Ilm. 7:9; Joh. 6:44, 65; 10:16.)