Ammonlased — rahvas, kes vastas lahkusele vaenulikkusega
NÜÜDISAJA Ammani linn, Jordaania Hašimiidi Kuningriigi pealinn, kannab endas mälestust rahvast, kes on maailmaareenilt kadunud. Seda rahvast nimetati ammonlasteks. Kes nad olid ja mida me nende langusest õppida võime?
Ammonlased olid õiglase mehe Loti järeltulijad. (1. Moosese 19:35—38) Kuna Lott oli Aabrahami vennapoeg, võib öelda, et ammonlased ja iisraellased olid nõbud. Loti järeltulijad aga hakkasid kummardama valejumalaid. Siiski ei kaotanud Jehoova Jumal nende vastu huvi. Kui Iisraeli rahvas hakkas Tõotatud Maale jõudma, hoiatas Jumal teda: „Ära kimbuta [ammonlasi] ja ära taple nende vastu, sest ma ei anna sulle midagi pärandiks ammonlaste maast, kuna ma olen selle andnud pärandiks Loti järglastele.” — 5. Moosese 2:19.
Kas ammonlased hindasid sellist lahkust? Otse vastupidi, nad keeldusid tunnustamast, et Jehoova neile üldse midagi on andnud. Sellele, et Jumal nende vastu lahket huvi ilmutas, vastasid nad lakkamatu vaenulikkusega Jumala rahva Iisraeli vastu. Kuigi iisraellased austasid Jehoova käsku ega tegutsenud ammonlaste suhtes mingil viisil sõjakalt, tundsid ammonlased ja nende vennad moabiidid end ohustatuna. Tõsi küll, ammonlased ei rünnanud neid sõjaväega, kuid nad palkasid prohvet Bileami Iisraeli needma! — 4. Moosese 22:1—6; 5. Moosese 23:4—7.
Tookord juhtus midagi kummalist. Piibel annab teada, et Bileam oli võimetu needust lausuma. Ta suutis neid ainult õnnistada, öeldes: „Õnnistatud olgu, kes sind õnnistavad, neetud, kes sind neavad!” (4. Moosese 24:9) Kõik asjaosalised, kaasa arvatud ammonlased, oleksid pidanud saama sellest jõulise õppetunni: kui asi puutub Jumala rahvasse, on Jumal alati valmis tema kaitseks välja astuma!
Ammonlased aga otsisid ikka võimalusi Iisraeli vastu seista. Kohtumõistjate ajal liitus Ammon Moabi ja Amalekiga, tungis Tõotatud Maale ning jõudis Jeeriko alla välja. Ent võit oli lühiajaline, kuna Iisraeli kohtumõistja Eehud tõrjus sissetungijad tagasi. (Kohtumõistjate 3:12—15, 27—30) Ebakindel vaherahu kestis kuni kohtumõistja Jefta päevini. Kuna tolleks ajaks oli Iisraeli rahvas hakanud kummardama ebajumalaid, võttis Jehoova oma kaitse tema pealt ära. Ja Jumal „andis nad .. ammonlaste kätte” 18 aastaks. (Kohtumõistjate 10:6—9) Jällegi said ammonlased kibeda kaotuse osaliseks, kui iisraellased ebajumalakummardamise hülgasid ja Jefta juhtimise alla koondusid. — Kohtumõistjate 10:16—11:33.
Iisraeli kohtumõistjate valitsusaeg lõppes esimese kuninga Sauli troonileseadmisega. Niipea kui Saul oli valitsema hakanud, puhkes Ammoni vaenulikkus taas lõkkele. Kuningas Naahas ründas ootamatult Iisraeli linna Gileadi Jaabesit. Kui selle linna mehed rahu palusid, esitas ammonlane Naahas järgmise pöörase nõudmise: „Ma teen teiega lepingu nõnda, et ma pistan igaühel teist välja parema silma.” Ajaloolane Josephus Flavius väidab, et osaliselt pidi see teenima kaitse-eesmärki, sest „kui nende vasakut silma varjab kilp, on nad sõjas täiesti kasutud”. Ent selle südametu ultimaatumi tegelik eesmärk oli näidata kõigile, kuidas neid iisraellasi on alandatud. — 1. Saamueli 11:1, 2.
Taas olid ammonlased vastanud Jehoova lahkusele vaenulikkusega. Jehooval ei jäänud see õel ähvardus tähele panemata. „Kui Saul neid [Naahase] sõnu kuulis, siis tuli Jumala vaim võimsasti ta peale ja ta viha süttis väga põlema.” Jumala vaimu juhtimisel kogus Saul kokku 330000 sõjamehest koosneva väe, kes sundis ammonlased nii laialipillutatult taganema, et ei jäänud „neist kaht ühtekokku”. — 1. Saamueli 11:6, 11.
Ammonlaste isekas oma huvidele keskendumine, nende julmus ja ahnus viis nad lõpuks täieliku hävinguni. Nagu Jehoova prohvet Sefanja nende kohta oli ennustanud, said nad „Gomorra sarnaseks, .. igavesti laastatuks; .. sest nad [olid] teotanud vägede Jehoova rahvast ja .. suurustanud selle ees”. — Sefanja 2:9, 10.
Tänapäeva maailma juhid peaksid Ammoniga juhtunut tähele panema. Jumal on praegusaja rahvastele samamoodi osutanud teatud lahkust, lubades neil elada tema jalajäril, maa peal. Kuid selle asemel et maa eest hoolitseda, hävitavad isekad rahvad seda ning ohustavad planeeti koguni tuumahävinguga. Sageli ei ole rahvad osutanud lahkust Jehoova kummardajate vastu maa peal, vaid on ilmutanud nende suhtes vaenulikkust neid julmalt taga kiusates. Ammonlaste kogemusest võime seega õppida, et Jehoova ei jäta tähele panemata tema lahkusele vaenulikkusega vastamist. Ja oma määratud ajal hakkab ta tegutsema, just nagu ta seda muistsel ajal tegi. — Võrdle Laul 2:6—12.
[Pilt lk 9]
Rooma-aegsed varemed Ammanis, ammonlaste pealinna Rabba asukohas
[Allikaviide]
Pictorial Archive (Near Eastern History) Est.
[Pilt lk 10]
Selles piirkonnas elasid ammonlased
[Allikaviide]
Pictorial Archive (Near Eastern History) Est.
[Pildi allikaviide lk 8]
Pictorial Archive (Near Eastern History) Est.