Jeesus ja tema jüngrid on pärast Jeerikost lahkumist veetnud kolm ööd Betaanias. Nüüd, esmaspäeva, 10. niisani varahommikul, suunduvad nad Jeruusalemma poole. Jeesus on näljane. Kui ta märkab üht viigipuud, läheb ta selle juurde. Kas seal on ka viigimarju?

On märtsikuu lõpp, kuid viigimarjade aeg algab alles juunis. Ent kuna puu on juba lehes, arvab Jeesus, et sealt võib leida varaseid viigimarju. Neid ta aga ei leia. Lehtede tõttu on puu välimus petlik. Jeesus sõnab: „Ärgu enam iial keegi sinust vilja söögu!” (Markuse 11:14.) Puu kuivab otsekohe ära. Juhtunu tähendusest saavad jüngrid aru alles järgmisel hommikul.

Peagi jõuab Jeesus koos jüngritega Jeruusalemma. Ta läheb templisse, mille ta eile pärastlõunal üle vaatas. Täna ei tulnud ta aga templit vaid üle vaatama: ta võtab ette midagi samasugust nagu kolm aastat tagasi 30. aasta paasapühal. (Johannese 2:14–16.) Jeesus ajab templist välja kõik, kes seal ostavad ja müüvad. Samuti lükkab ta ümber rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate pingid. (Markuse 11:15.) Ta isegi ei luba neil, kes midagi teise linnaossa tassivad, minna otseteed läbi templiõue.

Miks kohtleb Jeesus sel viisil neid, kes templis raha vahetavad ja loomi müüvad? Ta ütleb: „Kas pole mitte kirjutatud: „Minu koda nimetatakse kõigi rahvaste palvekojaks”? Aga teie olete teinud selle röövlikoopaks!” (Markuse 11:17.) Ta nimetab neid mehi röövliteks, sest nad nöörivad hingehinda neilt, kes peavad ohvri toomiseks loomi ostma. Jeesuse meelest on selline tegevus väljapressimine.

Muidugi saavad kõigest sellest kuulda peapreestrid, kirjatundjad ja rahva mõjukamad mehed, kes seepeale tahavad veelgi enam Jeesust tappa. Kuid see pole lihtne. Nad ei tea, kuidas oma plaan teoks teha, sest inimesed on Jeesusel karjas ümber, et teda kuulata.

Peale sünnipäraste juutide on paasapühaks kohale tulnud ka proselüüdid, judaismi pöördunud inimesed. Nende seas on kreeklasi, kes on tulnud pühadeks Jumalat kummardama. Nad pöörduvad Filippuse poole – võib-olla sellepärast, et tal on kreeka nimi – ja avaldavad soovi Jeesusega kohtuda. Vahest pole Filippus kindel, kas selline kokkusaamine oleks kohane, seetõttu peab ta nõu Andreasega. Need kaks räägivad sellest Jeesusele, kes on arvatavasti ikka veel templis.

Jeesus teab, et ta sureb mõne päeva pärast ja et praegu pole aeg rahuldada inimeste uudishimu või koguda populaarsust. Ta vastab neile ühe näite varal: „Tund on tulnud, et Inimesepoega austataks. Ma kinnitan teile ja see on tõsi: kui nisuseeme ei kuku mulda ega sure, jääb ta vaid üheks seemneks, aga kui ta sureb, kannab ta palju vilja.” (Johannese 12:23, 24.)

Võib paista, et ühel nisuseemnel pole kuigi suurt väärtust. Ent kui seeme mulda pannakse ja see nii-öelda sureb, võib see minna idanema ja aja jooksul kasvada taimeks, mis kannab palju vilja. Samal kombel on Jeesus vaid üks täiuslik inimene. Ent kuna ta jääb Jumalale surmani ustavaks, antakse tema kaudu igavene elu paljudele, kes on samamoodi ennastohverdavad. Niisiis ütleb Jeesus: „Kes armastab oma elu, hävitab selle, aga kes vihkab oma elu selles maailmas, hoiab seda igaveseks eluks.” (Johannese 12:25.)

Need sõnad ei käi üksnes Jeesuse enda kohta. Ta lausub: „Kui keegi tahab mind teenida, siis ta järgnegu mulle, ja kus mina olen, seal on ka minu teenija. Kes tahab mind teenida, seda austab mu isa.” (Johannese 12:26.) Milline suurepärane tasu! Need, keda Isa austab, saavad olla koos Kristusega kuningriigis.

Pidades silmas suuri kannatusi ja piinarikast surma, mis teda ees ootavad, ütleb Jeesus: „Nüüd on mu hing rahutu. Mida on mul öelda? Isa, päästa mind sellest tunnist!” Jeesus ei ürita sellega Jumala tahte täitmisest kõrvale hiilida. Ta lisab: „Siiski, just selleks ma olengi sellesse tundi tulnud.” (Johannese 12:27.) Jeesus on nõus kõigega, mida Jumal on ette näinud. Muu hulgas on ta valmis ohverdama oma elu.

On esmaspäev, 10. niisan ja Jeesus räägib templis oma peatsest surmast. Kuna ta on mures, kuidas see Jumala mainele mõjub, ütleb ta: „Isa, austa oma nime!” Seepeale kostab taevast võimas hääl: „Ma olen seda austanud ja austan veel.” (Johannese 12:27, 28.)

Seal viibivad inimesed on hämmingus. Ühed arvavad, et nad kuulsid kõuemürinat. Teised ütlevad: „Ingel rääkis temaga.” (Johannese 12:29.) Tegelikult kuulsid nad aga äsja rääkimas Jehoovat. See pole esimene kord, kui inimesed kuulevad seoses Jeesusega Jumala häält.

Kolm ja pool aastat tagasi kuulis Ristija Johannes peale Jeesuse ristimist, kuidas Jumal ütles Jeesuse kohta: „See on mu armas poeg, kellest mul on hea meel.” Hiljem, pärast 32. aasta paasapüha, nägid Jaakobus, Johannes ja Peetrus Jeesuse muutumist. Nad kuulsid Jumalat ütlemas: „See on mu armas poeg, kellest mul on hea meel. Teda kuulake!” (Matteuse 3:17; 17:5.) Ent nüüd, kolmandal korral, kõneleb Jehoova nõnda, et teda kuulevad paljud inimesed.

Jeesus ütleb: „See hääl ei kostnud mitte minu, vaid teie pärast.” (Johannese 12:30.) Tegu on tõendiga selle kohta, et Jeesus on tõesti Jumala poeg ja ennustatud messias.

Tema laitmatu elutee näitab hästi, kuidas inimesed peaksid elama, ja kinnitab, et selle maailma valitseja Saatan on teeninud ära hävingu. Jeesus sõnab: „Nüüd mõistetakse kohut selle maailma üle, nüüd heidetakse välja selle maailma valitseja.” Jeesuse peatne surm pole mitte lüüasaamine, vaid võit. Miks võib nii öelda? Ta selgitab: „Kui mind üles tõstetakse, tõmban ma enda juurde kõiksuguseid inimesi.” (Johannese 12:31, 32.) Sellega, et Jeesus postil sureb, tõmbab ta inimesi enda juurde ja avab neile tee igavesse ellu.

Kui inimesed kuulevad Jeesust rääkimas enda ülestõstmisest, ütlevad nad: „Me oleme Moosese seadusest kuulnud, et messias jääb igaveseks. Miks sa siis ütled, et Inimesepoeg tõstetakse üles? Kes on see Inimesepoeg?” (Johannese 12:34.) Hoolimata kõigist tõenditest, kaasa arvatud Jumala hääle kuulmisest, ei usu enamik inimesi, et Jeesus on Inimesepoeg, tõotatud messias.

Nagu varemgi, räägib Jeesus endast kui valgusest. (Johannese 8:12; 9:5.) Ta ergutab rahvast: „Valgus on teie keskel veel pisut aega. Käige valguses, kuni seda on, et pimedus teie üle võimust ei saaks. ... Kuni teil on valgust, uskuge sellesse, et te saaksite valguse poegadeks.” (Johannese 12:35, 36.) Pärast seda läheb Jeesus minema, sest ta teab, et 10. niisan pole päev, millal ta peab surema. See juhtub hoopis paasapühal, 14. niisanil, kui ta „üles tõstetakse” ehk postile naelutatakse. (Galaatlastele 3:13.)

Sellega, et juudid pole Jeesusesse tema eluajal uskunud, läheb täide Jesaja prohvetiennustus. Ta ennustas, et inimeste silmad tehakse pimedaks ja nende süda kõvaks, et nad ei pöörduks ega saaks terveks. (Jesaja 6:10; Johannese 12:40.) On kurb tõsiasi, et suurem osa juute keeldub kangekaelselt uskumast tõendeid, et Jeesus on tõotatud päästja ja tee ellu.

Nikodeemos, Joosep Arimaatiast ja paljud teised ülemad usuvad Jeesusesse. Ent kas nende usku on näha ka tegudest või kas nad varjavad seda teiste eest seetõttu, et kardavad sünagoogist väljaviskamist või armastavad austust inimestelt? (Johannese 12:42, 43.)

Jeesus selgitab, mida temasse uskumine tähendab. Ta sõnab: „Kes usub minusse, ei usu mitte ainult minusse, vaid ka temasse, kes on mu läkitanud, ja kes näeb mind, näeb ka teda, kes on mu läkitanud.” Tõed, mida Jumal käskis Jeesusel õpetada ning mida Jeesus edaspidigi kuulutab, on nii olulised, et ta nendib: „Kes põlgab mu ära ega võta mu sõnu vastu, sellel on hukkamõistja olemas. Sõnad, mis ma olen rääkinud, need mõistavad ta hukka viimsel päeval.” (Johannese 12:44, 45, 48.)

Seejärel lausub Jeesus lõpetuseks: „Ma pole rääkinud omast peast, vaid Isa, kes on mu läkitanud, on ise andnud mulle käsu, mida öelda ja mida kõnelda. Ma tean, et tema käsk viib igavesse ellu.” (Johannese 12:49, 50.) Jeesus teab, et õige pea valab ta oma verd, tuues ohvri temasse uskuvate inimeste eest. (Roomlastele 5:8, 9.)