Mind on innustanud mu pereliikmete lojaalsus Jumalale
JUTUSTANUD HORST HENSCHEL
”Rõõmusta, kui selle kirja kätte saad, sest ma olen lõpuni vastu pidanud. Mind hukatakse kahe tunni pärast.” Need on algussõnad viimsest kirjast, mille isa mulle saatis. 10. mail 1944 ta hukati, sest ta keeldus teenimast Hitleri armees. Nii tema kui ka mu ema ja õe Elfriede lojaalsus Jumalale on mu elu sügavalt mõjutanud.
AASTAL 1932, umbes sel ajal, kui mina sündisin, hakkas mu isa Jehoova tunnistajate väljaandeid lugema. Muude asjade hulgas hakkas ta nägema vaimulikkonna silmakirjalikkust. Selle tagajärjel kaotas ta kirikute vastu igasuguse huvi.
Varsti pärast Teise maailmasõja algust aastal 1939 kutsuti isa Saksa armeesse. ”Piibli järgi ei tohiks ma minna,” ütles ta emale. ”Selline tapmine pole õige.”
”Nad tapavad sinu, kui sa ei lähe,” vastas ema. ”Mis su perest siis saab?” Nii saigi isast sõdur.
Hiljem püüdis ema, kes polnud kuni selle ajani veel Piiblit uurinud, Jehoova tunnistajatega ühendust saada, mis oli tol ajal väga ohtlik ettevõtmine. Ta sai kokku Doraga, kelle mees oli oma usu tõttu koonduslaagris. Dora andis emale ühe ”Vahitorni” numbri, kuid ütles otse: ”Pea meeles, et Gestapo (salapolitsei) võib mu tappa, kui saab teada, et mina selle sulle andsin.”
Pärastpoole sai ema teisigi Jehoova tunnistajate väljaandeid ning hakkas neis sisalduvaid Piibli tõdesid hindama. Mõne aja pärast hakkas meid meie kodus Meissenis külastama Max Ruebsam, kes elas lähedalasuvas Dresdenis. Meiega Piiblit uurides seadis ta oma julgeoleku suurde ohtu. Õigupoolest üsna pea ta arreteeritigi.
Piibli uurimise tulemusel hakkas ema Jehoovasse uskuma ja pühendas oma elu talle, sümboliseerides seda 1943. aasta maikuus veeristimisega. Meid isaga ristiti mõned kuud hiljem. Mu 20-aastane õde Elfriede, kes töötas Dresdenis, ristiti samuti umbes sel ajal. Nii pühendasime kõik neljakesi otse keset Teist maailmasõda oma elu Jehoovale. 1943. aastal tõi ema ilmale meie noorima õe Renate.
Usu pärast taga kiusatud
Enne ristimisele minekut lahkusin hitlerinoorte ridadest. Kui keeldusin andmast hitleritervitust, mida koolis iga päev nõuti, lõid õpetajad mind. Ometi rõõmustasin teadmises, et olin vanematelt saadud julgustuse toel ustavaks jäänud.
Ent vahel juhtus, et ütlesin kas füüsilise karistuse või hirmu pärast ikkagi ”Heil Hitler!”. Kui ma siis pisarad silmis koju läksin, palvetasid vanemad koos minuga, et võiksin julgust koguda ja järgmisel korral vaenlase rünnakutele vastu seista. Rohkem kui korra kohkusin ma hirmu pärast tagasi tegemast seda, mis on õige, aga Jehoova ei hüljanud mind kunagi.
Ühel päeval otsis Gestapo meie maja läbi. ”Kas olete Jehoova tunnistaja?” küsis Gestapo agent emalt. Mul on seniajani silme ees, kuidas ema vastu uksepiita nõjatudes kindlalt ”Jah” ütles — ehkki ta teadis, et see tähendab seda, et varem või hiljem ta arreteeritakse.
Kahe nädala pärast, kui emal olid käed-jalad tööd täis, et hoolitseda Renate eest, kes veel aastanegi polnud, tuli Gestapo teda arreteerima. Ema protesteeris: ”Ma toidan just oma last!” Aga naine, kes politseinikuga kaasas oli, võttis tal beebi sülest ja käsutas: ”Sea end valmis! Sul tuleb ära minna.” Muidugi polnud see emale kerge.
Kuna isa ei olnud veel arreteeritud, jäime koos noorema õega tema hoole alla. Ühel hommikul, kui ema äraviimisest oli möödas umbes kaks nädalat, võtsin enne kooliminekut isal ümbert kinni ja kaisutasin teda kõvasti. Sel päeval isa arreteeriti, sest ta keeldus sõjaväeteenistusse tagasi minemast. Kui ma siis tol pärastlõunal koju tulin, oli ta läinud, ja ma ei näinud teda enam kunagi.
Mu vanavanemad ja teised sugulased — kes olid kõik Jehoova tunnistajate vastu ning kellest mõned olid natsipartei liikmed — said mu noorema õe ja minu oma hoolduse alla. Nad ei lubanud mul Piiblit lugeda. Ent kui sain salaja ühelt naabruses elavalt naiselt Piibli, hakkasin seda lugema. Samuti põlvitasin tihti oma väikse õe voodi ette ja palvetasin.
Vahepeal oli mu õe Elfriedegi usk mitut puhku katsele pandud. Ta keeldus jätkamast tööd ühes Dresdeni sõjamoonavabrikus ning tal õnnestus saada töökoht Meissenis, kus tema ülesandeks oli hoolitseda parkide ja aedade eest. Kui ta aga kontoris palga järel käis, ei öelnud ta kunagi tervitust ”Heil Hitler!”. Peagi ta arreteeriti ja pandi vangi.
Õnnetuseks jäi Elfriede difteeriasse ja sarlakitesse ning suri mõni nädal pärast vangistamist. Ta oli kõigest 21. Ühes oma viimastest kirjadest tsiteeris ta piiblikohta Luuka 17:10: ”Kui te olete kõik teinud, mis teid on kästud, siis öelge: me oleme kõlvatud sulased; me oleme teinud, mis meie kohus oli teha!” Tema lojaalsus Jumalale on olnud mulle senini tugevdavaks abiks (Koloslastele 4:11, UM).
Isa katsumus
Sel ajal kui isa vangis oli, külastas teda mu emapoolne vanaisa, et püüda isa oma meelt muutma panna. Käsist ja jalust aheldatuna talutati isa tema ette. Ta lükkas ettepaneku oma laste pärast sõjaväeteenistusse astuda kindlameelselt tagasi. Üks vangivalvureist sõnas vanaisale: ”See mees ei käituks teisiti ka siis, kui tal kasvõi kümme last oleks.”
Vanaisa naasis koju tulivihasena. ”Selline kurjategija!” kisendas ta. ”Selline päevavaras! Kuidas võib ta oma lapsed maha jätta?” Ehk küll vanaisa oli ärritunud, olin õnnelik selle üle, et isa on vankumatuks jäänud.
Viimaks mõisteti isa surma ning tal raiuti pea maha. Mõni aeg pärast seda saingi kätte selle tema viimse kirja. Kuna ta ei teadnud, kus vanglas ema on, kirjutas ta mulle. Läksin üles oma ärklikorruse magamistuppa ja lugesin neid algussõnu, mis on tsiteeritud selle artikli sissejuhatuses. Olin kurb ja nutsin, kuid rõõmustasin selle üle, et ta oli jäänud Jehoovale ustavaks.
Ema südamevalu
Ema oli saadetud ühte Lõuna-Saksamaa vanglasse oma kohtuprotsessi ootama. Ühel päeval tuli valvur ta kongi ja ütles sõbralikult, et tal oleks parem istuma jääda. Kuid ema tõusis püsti ja ütles: ”Ma tean, et mu mees on tapetud.” Hiljem saatsid nad emale isa verised riided, mis andsid vaikivat tunnistust piinadest, mida ta oli pidanud enne oma surma taluma.
Ühel teisel juhtumil kutsuti ema vangla kontorisse, kus talle järsult öeldi: ”Teie tütar suri vanglas. Kuidas te soovite, et ta maetaks?” Teade tuli nii äkki ja ootamatult, et ema ei teadnud esiti, mida öelda. Kuid tugev usk Jehoovasse aitas tal vastu pidada.
Üldiselt hoolitsesid sugulased mu õe ja minu eest hästi. Nad kohtlesid meid väga lahkelt. Õigupoolest käis üks neist isegi mu õpetajate juures ja palus neil minuga kannatlik olla. Nii muutusid õpetajadki väga sõbralikuks ega karistanud mind enam selle eest, et ma neid ütlusega ”Heil Hitler!” ei tervitanud. Kuid kogu seda lahkust näidati üles sel eesmärgil, et ma oma Piiblil põhinevad veendumused hülgaks. Ja kahjuks saatis seda mõningane edu.
Ainult mõned kuud enne seda, kui sõda mais 1945 lõppes, osalesin vabatahtlikult paaril natsliku noorsooühingu üritusel. Kirjutasin sellest emale, kuid talle jäi mu kirjadest mulje, nagu oleksin loobunud oma eesmärgist teenida Jehoovat. Hiljem ütles ta, et need kirjad muserdasid teda rohkem kui teated isa ja Elfriede surmast.
Varsti pärast seda sõda lõppes ning ema sai vanglast koju. Tema abiga sain oma vaimse tasakaalu tagasi.
Alustan täisajalist teenistust
Neli aastat pärast Teise maailmasõja lõppu, 1949. aasta lõpus, käsitles üks reisiv ülevaataja piibliteksti Malakia 3:10: ”Tooge kogu kümnis varaaita, et mu kojas oleks toidust, ja proovige mind ometi sellega, ütleb vägede Jehoova!” See andis mulle tõuke täita avaldus alustamaks täisajalist kuulutustööd. Nii saingi 1. jaanuaril 1950 pioneeriks, nagu täisajalisi teenijaid nimetatakse. Hiljem kolisin Sprembergi, kus pioneeride järele oli suurem vajadus.
Sama aasta augustis sain kutse tulla teenima Jehoova tunnistajate harubüroosse Magdeburgis Ida-Saksamaal. Aga vaid kaks päeva pärast mu saabumist, 31. augustil, tormasid meie valdustesse politseinikud, väites, et seal varjavad end kurjategijad. Enamik tunnistajaid arreteeriti ja pandi vangi, kuid minul õnnestus pääseda ning sõita Lääne-Berliini, kus asus Vahitorni ühingu kontor. Jutustasin seal Magdeburgis juhtunust. Samal ajal räägiti mulle sellest, et kogu Ida-Saksamaal on palju tunnistajaid arreteeritud. Õigupoolest sain teada, et ka mind otsib politsei Sprembergis juba taga!
Arreteerimine ja vangistus
Mind määrati pioneeritööle Ida-Berliini. Mõni kuu hiljem, kui mu ülesandeks oli toimetada kullerina piiblilist kirjandust Lääne-Berliinist Ida-Saksamaale, mind arreteeriti ja viidi Cottbusi linna, anti seal kohtu alla ning mõisteti 12 aastaks vangi.
Muu hulgas süüdistati mind sõja õhutamises. Kui mulle kohtuprotsessil viimast korda sõna anti, ütlesin: ”Kuidas saan mina, Jehoova tunnistaja, olla süüdi mõistetud kui sõjaõhutaja, kui mu isa ei läinud seepärast sõtta, et ta oli Jehoova tunnistaja ja tal raiuti selle eest pea maha?” Aga neid inimesi tõde muidugi ei huvitanud.
Et olin 19-aastane, polnud mul sugugi kerge mõelda sellele, et pean 12 aastat vangis olema. Siiski teadsin, et samasuguse karistuse olid saanud paljud teisedki. Mõnikord eraldasid ülemused Jehoova tunnistajad üksteisest, kuid siis arutasime Piibli tõdesid teiste vangidega ja mõni neist sai tunnistajaks.
Mõni teine kord jälle hoiti meid tunnistajaid ühes ja samas kongiplokis. Siis keskendusime sellele, et Piiblit paremini tundma õppida. Õppisime pähe peatükke Piiblist ja püüdsime meelde jätta isegi terveid Piibli raamatuid. Seadsime endale selles suhtes, mida teeme ja mida õpime, iga päev kindlad eesmärgid. Vahel olime nii ametis, et ütlesime üksteisele: ”Mul pole aega”, ehkki veetsime kogu päeva ilma mingi tööülesandeta oma kongides!
Salapolitsei ülekuulamised olid sageli kurnavad. Need võisid kesta terve päeva ja öö kõikvõimalike ähvarduste saatel. Kord olin ülekuulamise järel nii kohutavalt väsinud ja araks tehtud, et mul oli isegi raske palvetada. Kahe või kolme päeva pärast võtsin aga ilma mingi erilise põhjuseta kongi seinalt maha kartongitüki, mille peale olid kirjutatud vangla sisekorra eeskirjad. Kui selle ümber pöörasin, nägin kirja. Hoides seda selle vähese valguse käes, mis kongis oli, nägin sõnu: ”Ära karda ihu tapjaid” ning ”Kõiki ustavaid ma hoian oma silmaterana”. Need sõnad on praegu osa laulust number 27 Jehoova tunnistajate laulikus!
Ilmselt oli selles kongis olnud keegi vend, kes oli samalaadses olukorras, ja Jehoova Jumal oli teda tugevdanud. Sain sedamaid oma vaimse tugevuse tagasi ja tänasin Jehoovat selle julgustuse eest. Ma ei unusta seda õppetundi eales, sest õppisin sellest, et kuigi ma ei saaks hakkama omal jõul, pole Jehoova Jumala abiga mitte miski võimatu.
Ema oli vahepeal Lääne-Saksamaale kolinud, nii polnud meil sel ajal omavahel mingit kontakti. Aga ma suhtlesin Hannaga, kes oli minuga samas koguduses üles kasvanud ja kes oli meie perekonnas nagu omainimene. Ta külastas mind kõigi nende vangla-aastate jooksul ning kirjutas mulle ka julgustavaid kirju ja saatis väärtuslikke toidupakke. Abiellusin temaga, kui aastal 1957 vanglast vabanesin, olles kandnud oma 12-aastasest karistusest 6 aastat.
Hanna on mu armsa abikaasana meile määratud erinevates ülesannetes ustavalt minu kõrval teeninud ning alati mulle suureks toeks olnud. Selle kõige eest, mida ta meie ühiste täisajalise teenistuse aastate vältel minu heaks teinud on, võib talle tasuda üksnes Jehoova Jumal.
Teenistus pärast vanglast vabanemist
Alustasime koos Hannaga täisajalist teenistust Vahitorni ühingu tollases Lääne-Berliini büroos. Mind määrati ehitustöödele puusepaks. Hiljem alustasime Lääne-Berliinis üheskoos pioneeritööd.
Willi Pohl, kes oli sel ajal Lääne-Berliinis meie töö ülevaataja, julgustas mind jätkama inglise keele õppimist. Vastasin, et mul pole aega. Ent kui õnnelik ma küll olen, et kuulekalt inglise keele õpinguid jätkasin! See viis selleni, et mind kutsuti 1962. aastal New Yorki Brooklynisse Gileadi kooli 37. kursusele, mis kestis kümme kuud. Pärast seda, kui ma 2. detsembril 1962 Saksamaale naasin, tegime koos Hannaga 16 aastat reisivat tööd, külastades kogudusi kõikjal Saksamaal. Seejärel, aastal 1978, kutsuti meid teenima harubüroosse Wiesbadenis. Kui harubüroo 1980-ndate aastate keskel Seltersi uutesse avaratesse rajatistesse üle viidi, teenisime hulga aastaid ka selles ilusas ehitises.
Hinnaline teenistuseesõigus
Aastal 1989 toimus midagi täiesti ootamatut — Berliini müür langes ja Ida-Euroopa maade tunnistajad said kummardamisvabaduse. Aastal 1992 kutsuti meid Hannaga Ukrainasse Lvivi, et pakkuda tuge selle piirkonna kiirelt kasvavale Kuningriigi kuulutajate hulgale.
Järgmisel aastal paluti meil minna Venemaale, aitamaks organiseerida sealset kuningriigitööd. Solnetšnoje alevisse, mis on Peterburist umbes 40 kilomeetri kaugusel, asutati büroo, et hoolitseda kogu Venemaal ja enamikus teistes endise Nõukogude Liidu vabariikides tehtava kuulutustöö eest. Kui kohale jõudsime, olid nii eluhoonete kui ka avara büroo- ja ladudekompleksi ehitustööd juba alanud.
Kui need uued harubüroorajatised 1997. aasta 21. juunil pühitseti, polnud meie rõõmul piire. Selleks eriprogrammiks kogunes Solnetšnojesse kokku 1492 inimest 42 riigist. Järgmisel päeval kogunes Peterburi Petrovski staadionile enam kui 8400 inimest, et kuulata nii ülevaadet pühitsemise programmist kui ka julgustavaid teateid teiste riikide külalistelt.
Millisest imepärasest kasvust endise Nõukogude Liidu 15 vabariigis oleme küll võinud rõõmu tunda! Aastal 1946 tegi sellel territooriumil kuulutustööd umbes 4800 Kuningriigi kuulutajat. Ligikaudu 40 aastat hiljem, aastal 1985, oli see arv kasvanud 26905-ni. Praegusajal on neis kümnes endise Nõukogude Liidu vabariigis, mis on siinse Solnetšnoje harubüroo järelevaatuse all, enam kui 125000 Kuningriigi kuulutajat ning ülejäänud viies endises liiduvabariigis on kuulutajaid üle 100000! Kui erutatud me olime teada saades, et eelmise aasta märtsikuus kogunes 15 endises liiduvabariigis Kristuse surma mälestusõhtule üle 600000 inimese!
Mind valdab hämmastus, kui mõtlen sellele, kui suurejooneliselt on Jehoova Jumal neil ”viimseil päevil” oma rahva kogumis- ja organiseerimistööd juhtinud (2. Timoteosele 3:1). Nagu Piibli laulukirjutaja ütleb, annab Jehoova oma sulastele tarkust, õpetab neile teed, mida neil tuleb käia, ning annab neile nõu oma silmaga neid juhtides (Laul 32:8). Pean seda eesõiguseks, et kuulun Jehoova rahvusvahelisse organisatsiooni!
[Pilt lk 13]
Koos oma kahe õega aastal 1943
[Pilt lk 14]
Isal raiuti pea maha
[Pilt lk 14]
Ema aitas mul vaimse tasakaalu tagasi saada
[Pilt lk 15]
Koos oma naise Hannaga
[Pilt lk 16]
Pühitsemiskõne Venemaa harubüroo kuningriigisaalis
[Pildid lk 17]
Venemaa uue harubüroo õu ja söögisaali aknad