Pool sajandit totalitaarse hirmuvalitsuse all

Jutustanud Lembit Toom

1951. aastal mõisteti mind kümneks aastaks Siberisse sunnitööle. Meid veeti ühte laagrisse, mis asus tuhandete kilomeetrite kaugusel, polaarjoonest üsna palju põhja pool. Töö oli kurnav, kliima karm ja elamistingimused kohutavad. Lubage mul selgitada, kuidas ma sinna sattusin ja miks meie kannatused ei olnud asjatud.

OLEN sündinud 10. märtsil 1924. aastal Eestis. Mu isa kuulus haritlaskonna hulka, kuid vanemas eas pidas ta talu, mis asus Kesk-Eestis Järvamaal. Meie vanemad olid luteri usku ja peres oli 9 last, kellest mina olin noorim. Isa suri, kui olin 13-aastane.

Järgmisel aastal lõpetasin algkooli. Kuna septembris 1939 puhkes Teine maailmasõda ja mu vend Erich kutsuti sõjaväkke, jäi minu edasiõppimise kavatsus teoks tegemata. Seejärel, aastal 1940 inkorporeeriti Eesti Nõukogude Liidu koosseisu ja aasta hiljem okupeerisid Eestimaa sakslased. Erich võeti sõjavangiks, kuid lasti varsti vabaks ja ta pöördus 1941. aasta augustis Eestisse tagasi. 1942. aastal avanes mul võimalus põllunduskooli astuda.

Kui ma 1943. aastal jõuludeks koju koolivaheajale tulin, ütles õde Leida mulle, et meie jaoskonnaarst oli talle Piiblit seletanud ja mõned Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingu välja antud brošüürid lugeda andnud. Lugesin need kohe läbi ning läksin siis arst Artur Induse juurde, kes hakkas minuga Piiblit uurima.

Olin sunnitud otsustama

Vahepeal olid sõjasündmused Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel kiires tempos arenema hakanud. 1944. aasta veebruariks olid venelased Eesti piiri äärde jõudnud. Erich mobiliseeriti Saksa sõjaväkke ja ka mina sain mobilisatsioonikutse. Teadsin, et Jumala seadus ei luba inimesel teist inimest tappa, ning mind Piibli küsimustes juhendav arst ütles, et aitab mul leida koha, kus ma saan olla seni, kuni sõda läbi saab.

Ühel päeval tulid meie tallu kohalik politseikonstaabel ja Omakaitse rühmaülem. Neil oli käsk mind vahistada, kuna kaheldi, et tegemist on sõjaväeteenistusest kõrvalehoidmisega. Nüüd oli mulle selge, et koju jääda ma enam ei või, kui ma ei taha sattuda saksa koonduslaagrisse.

Leidsin varjupaiga ühe Jehoova tunnistaja talus. Et oma usku tugevamaks kasvatada, lugesin sel ajal nii palju Piiblit ja Vahitorni ühingu kirjandust, kui sain. Ühel õhtul läksin koju oma toiduvaru täiendama. Majas olid Saksa sõdurid, sest mu vend Erich oli koos mõne sõbraga paariks päevaks puhkusele tulnud. Sain tol õhtul vennaga salaja rehealuses rääkida. See oli mul viimane kord teda elavana näha.

Pääsen üle noatera

Kui olin sel ööl oma varjupaika tagasi jõudnud, korraldati talus haarang. Kuna kohalikule konstaablile oli kaevatud, et selles talus on keegi kahtlane mees varjul, tuli ta koos omakaitselastega asja uurima. Roomasin põranda alla ja peagi algas minu pea kohal rautatud saabaste sammude kolin. Peremehele suunati püstolitoru ja käratati: ”Siin majas peab keegi ennast varjama! Kust pääseb põranda alla?” Nägin nende taskulambi otsivat kiirtevihku. Roomasin natuke edasi, jäin lamama, ootasin. Pärast nende lahkumist jäin veel mõneks ajaks põranda alla, olemaks kindel, et oht on möödas.

Lahkusin sellest majast veel enne hommikut, olles Jehoovale pääsemise eest tänulik. Kristlike vendade abiga leiti mulle uus varjupaik, kus sain olla Saksa okupatsiooni lõpuni. Hiljem kuulsin, et see konstaabel ja Omakaitse ülem olid mõlemad surma saanud, ilmselt tabasid neid vene langevarjurite kuulid. 19. juunil 1944 sümboliseerisin oma pühendumist Jumalale veeristimisega ning ka minu õest Leidast sai Jehoova tunnistaja.

Juunis 1944 okupeeris Nõukogude Liit Eesti taas, ning mõne kuu pärast sain minna koju, et aidata talutöid teha. Kuid peagi, juba novembris, sain kutse sõjaväkke, seekord punaarmeesse. Nüüd olin juba julgem ja andsin värbamiskomisjonile julgelt tunnistust. Mulle vastati, et usulised veendumused ei tähenda nõukogude korra ees midagi, peab sõjaväes teenima ja kõik. Siiski õnnestus mul sõja lõpuni väeteenistusest eemale hoida ja ma pühendasin oma aja teiste tunnistajate jaoks kirjanduse valmistamisele.

Tegevus pärast sõda

Kui sõda maikuus 1945 lõppes ja kõigile sõjaväeteenistusest südametunnistuse alusel keeldujatele amnestia anti, otsustasin oma õpinguid jätkata. Kevadel 1946 sai selgeks, et ka Eestis tulevad kolhoosid ja et taludel ei ole enam tulevikku. Otsustasin kooli mitte lõpetada, et saaksin rohkem aega pühendada Kuningriigi huvide teenimisele.

Nõukogude valitsuse all ei olnud võimalik enam avalikult kuulutustööd teha. Side Vahitorni ühinguga oli katkenud juba Teise maailmasõja ajal. Seetõttu aitasin vendadel paljundada ühe vana mimeograafiga seda kirjandust, mis meil oli sõjaeelsest ajast jäänud. Samuti tegime oma parima, et koguduste koosolekuid käigus hoida.

Augustis 1948 alustas nõukogude KGB (riiklik julgeolekukomitee) Jehoova tunnistajate tagakiusamist. Algul arreteeriti ja vangistati viis aktiivsemat venda-õde ning peagi sai selgeks, et KGB kavatseb ka teised arreteerida. Vennad moodustasid neljast liikmest koosneva komitee, mille eesmärgiks seati tunnistustöö korraldamine, kristlike vendade-õdede julgustamine ja vangistatud usukaaslaste abistamine. Kuna ma sain veel suhteliselt vabalt ringi liikuda, oli minu ülesandeks vendadega sidet pidada.

22. septembril 1948 saatsid vennad nõukogude võimuorganitele Eestis ametliku protestikirja. Selles selgitati, kes on Jehoova tunnistajad ja mis on nende töö eesmärk, ning nõuti vangistatud usukaaslaste vabastamist. Ja vastus? Edasised arreteerimised. 16. detsembril 1948 saatsime Eesti NSV Ülemkohtu kolleegiumile veel ühe protestiavalduse ning nõudsime vangistatud vendade õigeksmõistmist ja vabastamist. Mõlemast eelpoolmainitud petitsioonist tehti koopiad ja need on ühe Tallinna arhiivi kohtutoimikutes säilinud.

Vendadel oli ohtlik riigis ringi sõita, sest neil ei olnud vajalikke dokumente. Sellele vaatamata külastasime kogudusi Aravetel, Otepääl, Tallinnas, Tartus ja Võrus. Transpordivahendiks oli meil külgvankriga mootorratas, millel oli neljasilindriline tugevajõuline plokkmootor ja mis oli ostetud ühelt vene ohvitserilt. Nimetasime seda hellitavalt ”sõjavankriks”.

Protestikiri Stalinile

1. juunil 1949 saadeti nii Eesti NSV valitsusele kui ka NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimehele Nikolai Švernikule veel üks petitsioon. See avaldus, mis on ühes Tallinna arhiivis säilinud, kannab Nikolai Šverniku pitsatit, mis näitab seda, et ta sai selle avalduse kätte. Me saatsime ühe eksemplari sellest ka Nõukogude Liidu valitsusjuhile Jossif Stalinile. Selle petitsiooni lõpuosas on öeldud:

”Vabastage Jehoova Tunnistajad viibimatult vanglaist, ja lõpetage nende tagakiusamine ning tehke kõik selleks, et Jehoova Jumala organisatsioon „Watch Tower Bible and Tract Society” võiks takistamatult kuulutada Jehoova Kuningriigi rõõmusõnumit kõigile Venemaa rahvastele, — või vastasel juhul Jehoova hävitab kogu NSV Liidu valitsuse ja kommunistliku partei!

Jehoova Jumala ja Tema Kuninga Jeesuse Kristuse nimel, ja kõikide vangistatud kaastunnistajate nimel,

Jehoova Tunnistajad. Eesti NSV-s. 1. juunil, 1949. a.”

Tagakiusamine ägeneb

Kevadel 1950 saime kellegi käest, kes tuli Saksamaalt, kolm numbrit saksakeelset ”Vahitorni”. Et kõik kristlikud vennad saabunud vaimsest toidust osa saaksid, otsustati 24. juulil 1950 Otepää lähedal ühe piibliuurija heinaküünis kokkutulek korraldada. Kuidagiviisi sai aga KGB meie plaanist teada ning tegi ettevalmistusi massiliseks arreteerimiseks.

Palupera raudteejaama, kus vennad rongi pealt maha pidid tulema, saadeti kaks veoautot sõduritega. Lisaks pandi konvendipaiga lähedale Otepää—Palupera maantee äärde valvepost, sinnasamasse oli paigutatud ka raadiosaatja. Kui mõned vennad, kes pidid varem tulema, kokkulepitud ajal kohale ei jõudnud, hakkasime kahtlustama, et meie plaan on avastatud.

Sõitsime koos õde Ella Kikasega mootorrattal raudteejaama, mis oli kaks peatust enne Palupera. Rong oli just saabunud. Astusime mõlemad Ellaga rongi peale, üks ühest, teine teisest otsast, ning jooksime läbi vagunite ja käskisime kõigil maha minna. Kui tunnistajad rongilt maha tulid, suunasime nad teise kohta, et järgmisel päeval seal kokkutulekut pidada. KGB plaan saada suur ”saak” läks tookord nurja.

Kuid kaks kuud pärast konventi algas massiline arreteerimine. Mind võeti ülekuulamiseks kinni 22. septembril 1950, samuti arreteeriti kolm ülejäänud venda, kes kuulusid komiteesse, mille ülesandeks oli juhatada kuulutustegevust Eestis. Meid hoiti kaheksa kuud Tallinnas KGB Pagari-tänava vanglas. Seejärel viidi meid Kalda tänava üldvanglasse, mida nimetatakse ”Patareiks”. Seal hoiti meid kolm kuud. ”Patarei” vangla tundus meile pärast kaheksa kuud kestnud KGB keldris viibimist lausa kuurordina.

Raske elu Siberis

Varsti pärast seda mõisteti mulle 10 aastat vabadusekaotust, sama karistuse said ka Harri Ennika, Aleksander Härm, Albert Kose ja Leonhard Kriibi. Meid kõiki pidi saadetama kaugele Siberisse Norilskisse, kus nii polaaröö kui ka polaarpäev kestavad mõlemad kaks kuud.

Augustis 1951 algas meie laagritee Tallinn—Norilsk esimene etapp. Rongisõitu oli umbes 6000 kilomeetrit, tee kulges Pihkva, Leningradi (nüüd Sankt Peterburg), Molotovi (nüüd Perm), Sverdlovski (nüüd Jekaterinburg), Novosibirski ja Jenissei jõe ääres asuva Krasnojarski kaudu. Lõpuks, oktoobri algul konvoeeriti meid Krasnojarskis praami peale ja puksiirlaev vedas meid umbes 1800 kilomeetrit põhja poole. Kahe nädala pärast jõudsime Dudinka linna, mis asub polaarjoonest üsna palju põhja pool. Dudinkas pandi meid jälle rongi peale, et läbida viimane 120-kilomeetrine etapp Norilskini. Norilski jaamast hakkasime jalgsi läbi lumetuisu laagri poole astuma, milleni jäi 16 kilomeetrit.

Praami peal oli minult talveriided ära võetud ning mul olid alles ainult suvemüts, vana sinel ja suvised sandaalid. Pikk reis Tallinnast Siberisse oli meid kurnanud ning me ei olnud kogu päeva jooksul midagi söönud. Mõned vangid nõrkesid. Aitasime neid edasi, kuni hangiti mõned hobused ja nõrkenud vangid regedele pandi.

Pärast saabumisprotseduure ja sauna saime kätte ka oma päevase toidunormi. Barakkides oli soe ja peagi vajusin ma sügavasse unne. Umbes kesköö paiku aga ärkasin ja tundsin mõlemas kõrvas kohutavat valu. Olin saanud keskkõrvapõletiku. Järgmisel hommikul anti mulle arstiabi ja vabastati tööst. Kuid vanglaametnikud olid vihased, et ma ei suutnud tööle minna, ning peksid mind. Mind pandi terveks kuuks kartserisse, otsekui oleksin olnud mingi korrarikkuja. Õnneks toodi mulle ambulatooriumist rohtu, ning mu kõrvad said selle aja jooksul, mis ma kartseris olin, täiesti terveks.

Esimene laagritalv oli kõige raskem. Töö, peamiselt niklimaagi kaevandamine, oli kurnav, ning see vähene toit, mis me saime, oli vilets. Kui paljudel vangidel skorbuudi sümptomid tekkisid, püüti seda leevendada C-vitamiini süstimisega. Rõõmu valmistas meile kohtumine Moldovast, Poolast ja Ukrainast pärit vendadega.

Muutused vanglaelus

1952. aasta kevadel hakati vangidele pisut rahapalka maksma, mille eest sai osta laagritoidule lisa. Samuti hakkasid mõned vennad saama kahekordse põhjaga kastides toidupakke, kuhu oli peidetud piiblilist kirjandust. Kord sai üks moldova vend plekkpurgitäie sulatatud rasva. Rasva tarvitades tuli purgi sees nähtavale seamagu, millesse oli peidetud kolm ”Vahitorni”.

Kõige suuremad muudatused vangide elus hakkasid toimuma pärast Stalini surma 5. märtsil 1953. aastal. Vangilaagrites puhkesid streigid ja ülestõusud, vangid hakkasid nõudma vabastamist. Sisekaitse väeosad saadeti streike ja ülestõuse maha suruma. Norilski sunnitöölaagris tapeti ühe ülestõusu mahasurumise käigus 120 vangi, Jehoova tunnistajad aga säilitasid kristliku erapooletuse ja neist ei saanud ükski surma ega haavata. Meie niklikaevanduses kestis töökatkestus 1953. aasta suvel kaks nädalat. Pärast seda hakati vangide elu kergendama. Mõned vangid vabastati ja paljudel vähendati karistusaega.

Üks ustav tunnistaja

Pärast streike viidi mind ühte laagrisse, mis asus lõuna pool, Irkutski oblastis Taišeti linnas. Seal sain ma kokku vend Artur Indusega, kes oli minuga kõigepealt Piiblit uurinud. Ta oli loobunud ettepanekust hakata tööle laagriarstina ja nõustunud selle asemel tegema raskemat füüsilist tööd. Vend Indus ütles: ”Minu südametunnistus ei oleks lubanud vabastada tööst neid terveid inimesi, kes laagris võimutsesid, ja jätta samal ajal vabastamata need, kes on tegelikult haiged.”

Vend Indus oli siis haige ja väga kõhn, sest ta ei olnud oma elus palju füüsilist tööd teinud. Aga nagu ta mulle ütles, tunnetas ta, et laagris oldud aeg on mõjunud tema südamele vaimses mõttes väga puhastavalt. Olime koos umbes kolm nädalat. Pärast seda viidi ta laagri haiglasse, kus ta jaanuaris 1954 suri. Seal, kus mühab ääretu taiga, on kusagil tema nimetu haud. Ta suri ustava kristlasena ja ootab ülesäratamist.

Vabanen ja sõidan koju

1956. aastal saadeti meie laagrisse vangide toimikuid läbi vaatama Ülemnõukogu Presiidiumi komisjon, mille esimeheks oli keegi kindral. Kui ma komisjoni ette astusin, küsis komisjoni esimees: ”Mida te hakkate tegema siis, kui te vabaks saate?”

Ma vastasin: ”Eks siis ole näha, kui ma vabaks saan.”

Mind saadeti ruumist välja ning kui mind tagasi kutsuti, ütles kindral: ”Teie olete Nõukogude Liidu kõige õelam vaenlane. Teie olete ideeline vaenlane.” Ning lisas siis: ”Me laseme teid küll vabaks, aga me hakkame teid jälgima.” Vabanesin 1956. aasta 26. juulil.

Koduteel tegin kahepäevase vahepeatuse Taišeti lähedal asuvas Suetiha asulas, kus elasid meie kristlikud vennad ja õed, kes olid pärit Ukrainast ja kes olid viidud sinna asumisele 1951. aastal. Teise, neljapäevase vahepeatuse tegin Tomski oblastis, kuhu oli küüditatud minu ema. Et jõuda raudteejaamast Grigorjevka külla, oli tarvis teha 24 kilomeetri pikkune jalgsimatk. Nägin siis asumisele saadetute tegelikku olukorda, mis paljuski oli viletsam sellest, mis valitses vangilaagrites! Minu õde Leida, kes oli vabanenud Kasahstani laagrist mitu kuud varem, oli samuti ema juurde läinud. Kuid et tal oli pass ära võetud, ei olnud ta saanud Eestisse sõita.

Eestis surve all

Eestisse jõudes läksin kohe oma kodupaika. Olin juba Siberis olles kuulnud, et kommunistid on meie kodutalu hooned maha lõhkunud, ja nii ka oli. Mõne päeva pärast nakatusin lastehalvatusse. Olin tükk aega haiglas ja pärast seda veel järelravil. Minu üks jalg on sellest alates lombakas.

Peagi sain tööd Lehtse Turbatööstuses, kus olin töötanud ka 1943. aasta suvel. Sain nende kaudu korteri, ning kui mu ema ja õde Leida asumiselt 1956. aasta detsembris vabanesid, tulid nad minu juurde Lehtsesse.

Novembris 1957 abiellusin Ella Kikasega, kes oli samuti alles hiljuti Siberi laagrist tagasi tulnud. Kahe kuu pärast kolisime Tartusse, kus me saime endile väikese toa ühes eramajas. Ajapikku sain Tartu rajooni tarbijate kooperatiivis töökoha autojuhina.

Olin Siberis olles tõlkinud vene keelest eesti keelde kümme ”Vahitorni” uurimisartiklit ja need kaasa toonud. Hiljem saime veel raamatu ”Kaotatud Paradiisist uuesti ülesehitatud Paradiisini”, mille me samuti eesti keelde tõlkisime ja pärast kirjutusmasinal paljundasime. KGB oli vahepeal oma jälitusaparaadi meie järel käiku lasknud. KGB jälitusmetoodika oli meile juba teada ning me olime pidevalt valvsad ja ettevaatlikud. Olime nagu metsloomad, kelle peale jahti peetakse.

KGB sihikul

1960ndate alul algatas KGB Jehoova tunnistajate vastu sihitud laimukampaania. Selle teravik oli suunatud peamiselt minu ja mu abikaasa vastu. Ajalehtedes hakati avaldama Jehoova tunnistajaid laimavaid artikleid, samal eesmärgil kasutas KGB ka raadiot ja televisiooni. Lisaks korraldas KGB minu töökohal kaks avalikku koosolekut. Ükskord lavastati minu kohta satiiriline estraadipala, kus tegid kaasa professionaalsed näitlejad ja mida etendati Tallinnas ”Estonia” teatrilaval. See olukord meenutas mulle Taaveti sõnu: ”Väravasuus istujad lobisevad minust ja pillil laulavad minust õllejoojad!” (Laul 69:13).

Sellised püüded meid teotada jätkusid aastani 1965, mil Tartu Tervishoiutöötajate Majas viimane koosolek toimus. Olime Ellaga mõlemad kohal, samuti KGB agendid ja saalitäis rahvast. Ellale esitati küsimusi ja tema vastused said mitmel korral koosolijate aplausi osaliseks. Publiku poolehoid kaldus selgelt meie poole. KGB agendid olid selle peale muidugi pettunud ja vihased.

Vaimne nälg saab rahuldatud

Ehkki kommunistid püüdsid meie kirjanduse levitamise tööd peatada, saime umbes 1965. aastast alates meie kristlikke vendi üsna hästi kirjandusega varustada. Ent põrandaalune tõlke- ja trükkimistegevus nõudis oma osa aega ja energiat. Ükskord ütles üks KGB agent mulle: ”Teie, Toom, olete nagu kahe põhjaga kohver”, vihjates sellega minu põrandaalusele tegevusele ja kirjanduse transportimise meetodile.

Koosolekuid tuli muidugi läbi viia väikeste gruppidena ja salaja. Kuulutati eraviisiliselt. Vennad pidid alati arvestama sellega, et nende korter võidakse iga hetk läbi otsida. Seepärast pidi Vahitorni ühingu kirjandus olema alati hoolikalt ära peidetud. Kuid isegi niisugustes tingimustes leidus tõearmastajaid inimesi, kes võtsid seisukoha Kuningriigi poolel.

Kui Mihhail Gorbatšov 1980ndatel oma reforme alustas, hakkasid olukorrad vabamaks muutuma. Nõukogude Liit lagunes lõpuks aastal 1991 ning Jehoova tunnistajad lubati seaduslikult registreerida. Nüüd on meil Tartus neli kogudust ning hiljuti valmis meie oma kuningriigisaalide kompleks. Eestis osaleb praegu kuulutustöös enam kui 3800 tunnistajat, samas kui meid oli kõigest 40—50 sel ajal, kui mina üle poole sajandi tagasi kuulutama hakkasin.

Rahuldustpakkuv kristlik elu

Ma olen veendunud, et võttes seisukoha Jehoova poolel olen teinud õige valiku. Kui ma nüüd möödunud aegadele tagasi vaatan, tunnen sügavat rahulolutunnet, nähes Jehoova organisatsiooni jõulist edasiliikumist ja järjest suuremat hulka inimesi, kes tahavad teenida Jehoovat.

Olen südamest tänulik Jehoovale, et tema armastus ja kaitse on mind ja mu abikaasat kandnud läbi paljude aastate. Lootus tema uuele õiglasele maailmale, mis on lähedal, on andnud meile vaimset jõudu. Kui mõtleme Jehoovat kummardava rahva pidevale arvulisele kasvamisele, teame kindlalt, et meie läbielatud tagakiusamisaastad ei ole olnud asjatud (Heebrealastele 6:10; 2. Peetruse 3:11, 12).

[Kaart lk 12, 13]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Sellel kaardil on näha meie kaks kuud kestnud teekond Tallinnast kurikuulsasse Norilski laagrisse

Tallinn

Pihkva

Sankt Peterburg

Perm

Jekaterinburg

Novosibirsk

Krasnojarsk

Dudinka

Norilsk

PÕHJAPOLAARJOON

[Allikaviide]

Mountain High Maps® Copyright © 1997 Digital Wisdom, Inc.

[Pilt lk 14]

Märtrisurma surnud ustav kristlane Artur Indus

[Pilt lk 14]

Vangidena Siberis 1956. aastal. Mina olen tagumises reas vasakult neljas

[Pilt lk 15]

Koos oma naisega endise KGB peakorteri ees, kus meile sageli ülekuulamisi korraldati