Vilekõne – leidlik sidepidamisviis

„ÄRGAKE!” MEHHIKO-KORRESPONDENDILT

◼ Mehhikos Oaxaca osariigi mägipiirkonnas elavatel masateekidel pole ei tava- ega mobiiltelefone. Kuid nad saavad üksteisega suhelda ka mõnekilomeetrise kauguse tagant, näiteks mäenõlvakul asuvates kohviistandustes töötades. Mis on nende saladus? Kaua aega tagasi arendasid masateegid välja vilekõne. Noor masateek Pedro jutustab: „Masateegi keel on toonikeel. Nii et vilistades me jäljendame oma kõnekeele toone ja rütmi. Ja me vilistame vaid huultega, ilma sõrmede abita.”a

Pedro sõber Fidencio selgitab vilekõne eeliseid: „Me kasutame seda sidepidamisviisi pikkade vahemaade korral ja tavaliselt lühivestlusteks. Seda näiteks juhul, kui isa saatis oma poja poodi tortiljasid ostma, kuid unustas mainimata tomatid. Kui poiss on juba liiga kaugel, et kuulda tavalist kõnet, siis saab isa talle seda vilistades öelda.”

Jehoova tunnistajad kasutavad samuti mõnikord omavahel suhtlemiseks vilekõnet. Pedro räägib: „Kui ma olen kõrvalisel territooriumil ja soovin kutsuda oma usuvenda endaga kaasa, ei pea ma käima maha terve pika tee tema maja juurde. Ma lihtsalt vilistan.”

„Me tunneme ära, kes „räägib”, sest igaühel on oma isikupärane vilistamisviis. Tavaliselt vilistavad omavahel vaid masateegi mehed. Naine võib küll vilekõnest aru saada ja seda oma pereringis kasutada, kuid ta ei kasuta seda teiste meestega suhtlemiseks. Seda ei peeta sündsaks.”

Vilekõne pole omane vaid masateekidele; vilistajaid on ka Hiinas, Kanaari saartel ja Paapua Uus-Guineas. Tavaliselt on tegemist mägipiirkonnas või paksus metsas elavate inimestega. Maailmas võib tegelikult olla kokku üle 70 vilekeele ja vähemalt 12 neist on uuritud.

Meil jääb üle vaid imetleda inimese loovust. Tõepoolest, kui kombineerida selline leidlikkus palava suhtlussooviga, siis ainsateks piirideks on vaid meie endi kujutlusvõime – sellel ei paista aga olevat mingeid piire.

[Allmärkus]