Kas religioonist saab eales rahu edendav jõud?
„MUUTKEM maailm paremaks. Kõrvaldagem religioon.” Sellise soovituse esitas hollandi filosoof Floris van den Berg oma loengus „Kuidas ja miks kõrvaldada religioon”, mis ka trükis avaldati. Kõikjal maailmas toetavad paljud spetsialistid samamoodi religiooni ärakaotamist.
„Maailmal on vaja vabaneda juba pikalt kestnud usukošmaarist,” sõnas Nobeli auhinna laureaat ja füüsik Steven Weinberg. Viimastel aastatel on häälekalt väljendatud ideed, et maailmas saaks kurjust suuresti vähendada religiooni kõrvaldamisega. Üha enam üllitatakse religiooni hukkamõistvaid raamatuid ja need on leidnud laia kõlapinna.
Juhtivad teadlased on saanud kokku, et arutada pakilise vajaduse üle religioon välja juurida. Esile on kerkinud järjest rohkem ateiste, kes varjamatult väljendavad meedias oma viha religiooni vastu. Kas need lugupeetud mõttetargad liiguvad õiges suunas?
Kas õiget religiooni on olemas?
Kui kõik religioonid on valed ja Jumalat pole olemas, siis on täiesti mõistuspärane religioon kõrvaldada. Aga mis siis, kui Jumal on olemas? Kuidas on lugu sel juhul, kui maa peal leidub rühm inimesi, kes annavad Jumalast edasi õige pildi ja edendavad õiget religiooni?
Religiooni ajaloo põhjalikum uurimine näitab, et on olemas üks jumalateenimise vorm, mis selgelt eristub kõigist teistest religioonidest. See on kummardamisviis, mida järgib tänapäeval suhteliselt vähe inimesi, ning millele pani aluse Jeesus Kristus koos oma apostlitega. Kuid see ei kujuta endast midagi sellist, millega ristiusk on sajandeid tegelenud.
Mille poolest erineb ristiusk Jeesus Kristuse rajatud õigest religioonist? On mitmeid erinevusi, kuid uurigem nüüd lähemalt ühte neist.
„Ei kuulu sellesse maailma”
Algkristlased ei sekkunud poliitilistesse küsimustesse. See on kooskõlas Jeesuse enda võetud erapooletuse seisukohaga. Piibel annab teada, et vähemalt kahel korral lükkas Jeesus kindlalt tagasi ettepaneku saada poliitiliseks juhiks (Matteuse 4:8–10; Johannese 6:15). Jeesus isegi noomis oma järelkäijaid, kui nad tahtsid vägivaldselt takistada tema kinnivõtmist (Matteuse 26:51, 52; Luuka 22:49–51; Johannese 18:10, 11).
Kui Rooma maavalitseja Judeas esitas Jeesuse väidetavalt poliitiliste ambitsioonide kohta üksikasjalikke küsimusi, vastas Jeesus otse: „Minu kuningriik ei kuulu sellesse maailma. Kui mu kuningriik kuuluks sellesse maailma, siis oleksid mu teenijad võidelnud, et mind poleks juutide kätte antud. Aga minu kuningriik ei ole siit” (Johannese 18:36). Ilmselgelt ei soovinud Jeesus olla seotud tolle aja poliitiliste või sõjaliste struktuuridega.
Jeesuse järelkäijad järgisid tema eeskuju. Uurimuses, mis puudutab religiooni rolli sõdades ja mille panid kokku eelnevates artiklites mainitud teadlased, selgitati: „Algkristlased uskusid vägivallatusse. ... Enamik kristlasi keeldus sõjaväkke minemast ja relva kätte võtmast.” Jeesuse ja tema apostlite õpetused rõhutasid ligimesearmastust, sealhulgas armastust võõraste ja nende vastu, kes olid teisest rassist või rahvusest (Apostlite teod 10:34, 35; Jaakobuse 3:17). See religioon edendas tõepoolest rahu.
Aja jooksul hakkas õiget kummardamist rüvetama filosoofia, pärimuste ja natsionalismi lõhestav mõjujõud. Eelmainitud ajalooline ülevaade religiooni rollist relvakonfliktides märgib: „[Rooma keisri] Constantinuse usulepöördumisega kaasnes kristliku liikumise militariseerimine – kristlased ei juhindunud enam Kristuse halastavatest õpetustest, vaid lasid end mõjutada keisri poliitilistest eesmärkidest ja geograafilistest vallutustest. Kristlased, kaasa arvatud keiser, olid sunnitud leiutama sõjategevuseks usulisi õigustusi.” Nii sai alguse võltskristlus.
Silmapaistev rühmitus
Kas algkristlus on igaveseks kadunud? Ei ole. Tänapäeval on olemas üks rühmitus, mis väärib erilist tähelepanu. Jehoova tunnistajad jäljendavad algkristlasi nii nagu mitte ükski teine usuliikumine. Nad ei ole osa mitte ühestki ristiusu religioonist. „Encyclopedia of Religion” kirjeldab Jehoova tunnistajaid kui silmapaistvat rühmitust, kelle kõik õpetused põhinevad „Piibli autoriteedil, see aga tõrjub täielikult välja kõik pärimused”.
Algkristlaste sarnaselt ei sekku Jehoova tunnistajad poliitikasse. Ukraina Riikliku Teaduste Akadeemia üllitatud väljaandes mainitakse, et Jehoova tunnistajad pingutavad, et ületada kõik „rassilised, rahvuslikud, usulised, sotsiaalsed ja majanduslikud barjäärid”. Uurimuses selgitatakse, et Jehoova tunnistajad ei ole haaratud „riigivastasesse tegevusse” ning et nad on oma „maa seadusekuulekad kodanikud”.
Poola Varssavi ülikooli professor Wojciech Modzelewski kirjutas oma raamatus „Pacifism and Vicinity”: „Jehoova tunnistajad moodustavad tänapäeva maailmas kõige suurema kogukonna, kes keeldub sõdimast.” Kuna Jehoova tunnistajad järgivad hoolsalt esimese sajandi kristlaste eeskuju, võib öelda, et neil on õnnestunud taastada religioonivorm, mille rajas Kristus koos apostlitega. Just selline kristlus on rahu edendavaks jõuks. (Vaata kasti järgmisel leheküljel.)
Õnnelik tulevik
Loomulikult on suurel hulgal siiraid usklikke – ja isegi usujuhte –, keda šokeerib nende religiooni silmakirjalikkus. Samuti tuleb tunnustada nende paljude usklike tegevust, kes edendavad maailmas andunult rahu ja ühtsust.
Kuid olgu inimesed nii siirad kui tahes, suudavad nad siiski üksnes piiratud määral maailma probleeme lahendada. Muistne prohvet Jeremija kirjutas: „Inimese tee ei olene temast enesest, ei ole ränduri käes juhtida oma sammu” (Jeremija 10:23).
Siiski ootab inimesi ees õnnelik tulevik. Jumala Sõna õpetab, et maa peal hakkab elama rahumeelne uus inimühiskond, tõeline vennaskond. Kõigist rassidest inimesed elavad ühtselt koos ja inimkonda ei lõhesta territoriaalsed piirid, etniline viha ega religioossed ideoloogiad. Ühendavaks jõuks on siis Jehoova Jumala puhas kummardamine.
Piibel ennustab ka lõppu kõigile religioonidele, mis teotavad Jumalat. Jeesus sõnas: „Iga kuningriik, mis on sisemiselt lõhenenud, laastatakse, ja ükski linn või pere, mis on sisemiselt lõhenenud, ei jää püsima” (Matteuse 12:25). Omal ajal viib Jumal need sõnad täide kõigi valereligioonide puhul.
Juba ammu aega tagasi kuulutas Piibel, et Jumal „mõistab kohut paganate vahel ning juhatab paljusid rahvaid”. Sama prohvetiennustus annab teada, et rahvad „taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks; rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdima” (Jesaja 2:4). See ennustus on tänapäeval täitumas. Õige religioon, mida järgivad Jehoova tunnistajad, on juba praegu rahu edendav jõud.
[Väljavõte lk 8]
Jehoova tunnistajaid ühendab armastus
[Kast lk 9]
Mille poolest Jehoova tunnistajad teistest erinevad?
Paljud inimesed on imestunud, saades teada, kui teistsugused on Jehoova tunnistajad võrreldes kõigi muude religioonidega, mis väidavad end järgivat Kristust. Järgnevalt toome ära mõned punktid, mis Jehoova tunnistajaid teistest eristavad.
ÜLESEHITUS
● Neil pole vaimulike klassi.
● Nende kogudusevanematele, õpetajatele ja misjonäridele ei maksta palka.
● Nad ei maksa kümnist ega korralda oma kuningriigisaalidena tuntud jumalakummardamispaikades korjandusi.
● Kogu nende tegevust toetatakse anonüümsete annetustega.
● Nad jäävad poliitilistes küsimustes neutraalseks.
● Nad propageerivad rahu ega osale sõjategevuses.
● Usk ja Piiblil põhinevad tõekspidamised ühendavad neid ülemaailmselt.
● Nad on ühtsed – nende seas ei eksisteeri sotsiaalset, etnilist, rassilist või klassilist jagunemist.
● Nad ei tee koostööd mitte ühegi teise religiooniga – ei katoliku, õigeusu ega protestandi kirikuga.
ÕPETUS
● Nad usuvad, et on olemas vaid üks tõeline Jumal, kelle nimi on Jehoova.
● Nad ei usu, et Jeesus Kristus on kõikvõimas Jumal, samuti ei usu nad kolmainsusesse.
● Nad järgivad Jeesuse õpetusi ja austavad teda kui Jumala Poega.
● Nad ei kummarda risti ega kasuta Jumalat kummardades kujusid.
● Nad ei usu, et on olemas põrgutuli, kuhu kõik halvad inimesed pärast surma satuvad.
● Nad usuvad, et Jumal õnnistab sõnakuulelikku inimkonda täiusliku igavese eluga maapealses paradiisis.
Jehoova tunnistajad usuvad, et nad on edukalt taastanud esimese sajandi kristluse – kristluse vormi, mida järgisid Jeesuse apostlid.
[Pilt lk 8]
Serblane, bosnialane ja horvaat