Mõjus manitsus

KRISTLIKUD kogudusevanemad peavad oskama ’manitseda terves õpetuses’ (Tiit. 1:9). Mõnikord tuleb seda teha äärmiselt keerulistes oludes. On tähtis anda nõu Pühakirja juhendite kohaselt. Seetõttu tuleb kogudusevanematel järgida nõuannet: ”Ole hoolas . . manitsema” (1. Tim. 4:13). Olgugi et meie arutelu puudutab siin eeskätt kogudusevanemaid või selle eesõiguse poole püüdlejaid, tuleb mõnikord lapsevanemalgi manitseda oma last või piibliuurimise juhatajal oma piibliõpilast. Ka säärastel puhkudel on sedalaadi juhtnöörid omal kohal.

Seda tingivad olukorrad. Manitsemise vajalikkuse üle otsustades on hea uurida Piiblisse kirjapandud olukordi, kus jagatakse manitsust. Apostel Peetrus manitses kogudusevanemaid pidama hoolega silmas oma kohustust hoida Jumala karja (1. Peetr. 5:1, 2). Paulus andis Tiitusele nõu manitseda nooremaid mehi ’käituma viisakalt’ (Tiit. 2:6). Ka õhutas Paulus kaaskristlasi ’ühtviisi rääkima’ ning hoiduma nendest, kes püüavad tekitada vendade seas lõhesid (1. Kor. 1:10; Rooml. 16:17; Fil. 4:2). Olgugi et Paulus kiitis Tessaloonika koguduse liikmeid nende heade tegude eest, manitses ta neid saadud õpetust veelgi enam ellu rakendama (1. Tess. 4:1, 10). Peetrus manitses kaaskristlasi ’hoiduma lihalikest himudest’ (1. Peetr. 2:11). Mõju pärast, mida avaldasid lodevat elu elavad jumalatud inimesed, manitses Juudas oma vendi ’võitlemisele usu poolest’ (Juuda 3, 4). Kõiki kristlasi kutsuti üles manitsema üksteist, nõnda et ükski ei paaduks patu pettusest (Heebr. 3:13). Peetrus õhutas juute, kes veel ei uskunud Kristusesse: ”Laske endid päästa sellest pöörasest soost!” (Ap. t. 2:40).

Millised omadused on sedalaadi olukordades tõsiste pöördumiste puhul vajalikud? Kuidas saab manitseja rõhutada oma üleskutse pakilisust, olemata sealjuures pealesuruv või karm?

”Armastuse pärast.” Kui me ei manitse ”armastuse pärast”, võib manitsus tunduda olevat liialt vali (Fileem. 9). Tõsi küll, kui on tarvis viivitamatult tegutseda, peaks kõneleja ettekandes kajastuma olukorra pakilisus. Pehme maneer võib kõlada vabandavana. Samas peaks pöördumises olema tõsidust ja empaatiat. Kõige tõenäolisemalt ajendab kuulajaid tegudele armastav pöördumine. Kostes enda ja oma kaaslaste eest, ütles Paulus tessalooniklastele: ”Te . . teate, kuidas me igaüht teie seast otsekui isa oma lapsi õhutasime” (1. Tess. 2:11, 12a). Need kristlikud ülevaatajad pöördusid vendade poole armastusega. Olgu sinugi väljenduste aluseks siiras huvi kuulajate vastu.

Ole taktitundeline. Ära tekita neis, keda sa püüad õhutada tegudele, vastuseisu, ent samas ära salga oma kuulajate ees ’midagi Jumala tahtest’ (Ap. t. 20:27). Need, kes nõuannet hindavad, ei pahanda selle üle, et sa lahkelt õhutad neid tegema seda, mis on õige, ega hakka sind vähem armastama (Laul 141:5).

Tihti on kasulik juhatada manitsus sisse konkreetse siira tunnustusavaldusega. Mõtle kõigile headele asjadele, mida vennad teevad, sellele, mis on kindlasti Jehoovale meelepärane: usule, mis väljendub nende tegudes; armastusele, mis ajendab neid ennast pingutama; ning vastupidavusele, mida nad ilmutavad katselepanevates olukordades (1. Tess. 1:2—8; 2. Tess. 1:3—5). See aitab vendadel tunda, et neid hinnatakse ja mõistetakse, ning häälestab neid järgneva suhtes soodsalt.

”Kõige pika meelega.” Manitsema peaks ”kõige pika meelega” (2. Tim. 4:2). Mida see hõlmab? Pikameelsus tähendab lisaks muule ebaõigluse või provokatsiooni kannatlikku talumist. Pikameelne inimene ei kaota lootust, et ta kuulajad öeldu ellu rakendavad. Kui manitsed sellises vaimus, ei hakka sinu kuulajad mõtlema, et sa ootad neist halvimat. Sinu veendumus, et vennad ja õed tahavad Jehoovat teenides anda endast parima, õhutab neis soovi teha seda, mis on õige (Heebr. 6:9).

”Terves õpetuses.” Kuidas saab kogudusevanem ’manitseda terves õpetuses’? ’Pidades kinni ustavast sõnast vastavalt õpetusele’ (Tiit. 1:9). Selle asemel et väljendada isiklikku arvamust, anna oma pöördumisele Jumala Sõna vägi. Kujundagu Piibel sinu arvamust selles osas, mida on tarvis öelda. Too välja see, millist kasu annab Piiblis öeldu ellurakendamine kõnesolevas küsimuses. Pea silmas seda, milliseid tagajärgi toob nii praegu kui ka tulevikus see, kui ei toimita kooskõlas Jumala Sõnaga, ning veena selle varal oma kuulajaid võtma ette vajalikke samme.

Veendu, et sa selgitad oma kuulajatele põhjalikult seda, mida neil tuleks teha ja kuidas seda teha, ning seda, et sinu põhjendused tuginevad kindlalt Pühakirjale. Kui Pühakiri jätab mõningal määral otsustusvabadust, siis näita, milliseis piires. Seejärel esita lõppsõnas üleskutse, mis annaks kuulajaile otsusekindlust tegutseda.

”Suure julgusega.” Et teisi mõjusalt manitseda, tuleb seda teha ”suure julgusega usus” (1. Tim. 3:13). Mis annab inimesele julguse kõnelda? Tõik, et ta õhutab oma vendi tegema seda, mis on kooskõlas tema enda ”heategude eeskujuga” (Tiit. 2:6, 7; 1. Peetr. 5:3). Sellisel juhul mõistavad need, keda õhutatakse tegutsema, et manitseja ei oota neilt tegusid, mida ta ise ei tee. Nad näevad, et nad võivad jäljendada tema usku, nii nagu tema püüab jäljendada Kristust (1. Kor. 11:1; Fil. 3:17).

Jumala Sõnal rajanev ja armastuse vaimus antav manitsus võib palju head korda saata. Need, kellel lasub kohustus sellist manitsust jagada, peaksid olema hoolsad tegema seda hästi (Rooml. 12:8).