Kust on see eksiarvamus pärit?

„Varakristlikud filosoofid võtsid omaks kreeklaste käsituse surematust hingest, mille kohaselt Jumala loodud hing antakse kehale eostumishetkel.” („The New Encyclopædia Britannica”, 1988, 11. kd, lk 25.)

Mida ütleb Piibel?

„Hing, kes teeb pattu, peab surema!” (Hesekiel 18:4.)

Piibel räägib esimese inimhinge loomisest järgmiselt: „Jehoova Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse elavat õhku: nõnda sai inimene elavaks hingeks [hbr neʹfeš]” (1. Moosese 2:7, meie kursiiv).

Vastega „hing” tõlgitud heebrea sõna neʹfeš tähenduseks on „hingav olend”. Esimest inimest Aadamat luues ei andnud Jumal talle mitte surematut hinge, vaid eluvaimu, mida hoiab alal hingamine. Piibli mõistes tähendab hing elusolendit tervikuna. Kui Jumalalt pärinev eluvaim inimesest väljub, siis hing sureb (1. Moosese 3:19; Hesekiel 18:20).

Surematu hinge doktriin tõstatas küsimusi. Kuhu hinged pärast surma lähevad? Mis juhtub kurjade inimeste hingega? Kui nimikristlased võtsid omaks väärõpetuse surematust hingest, viis see järgmise eksiarvamuseni, milleks on põrgutule õpetus.

Vaata võrdluseks piiblitekste: Koguja 3:19; Matteuse 10:28; Apostlite teod 3:23

Kust on see eksiarvamus pärit?

„Traditsioonilistele põrgukäsitustele on kõigi antiikkreeka filosoofide hulgast avaldanud suurimat mõju Platon.” (Georges Minois, „Histoire des enfers” [Põrgu ajalugu], lk 50.)

„Alates 2. sajandi keskpaigast pKr hakkasid kreeka filosoofiat õppinud kristlased tundma vajadust väljendada oma usku selle terminitega ... Filosoofia, mis neile kõige paremini sobis, oli platonism [Platoni õpetused].” („The New Encyclopædia Britannica”, 1988, 25. kd, lk 890.)

„Kiriku õpetus kinnitab põrgu olemasolu ja igavikulisust. Nende hinged, kes surevad surmapatu seisundis, langevad vahetult pärast surma põrgusse, kus neid karistatakse igikestvas põrgutules. Põrgu peamine karistus on jäädav eraldatus Jumalast.” („Catechism of the Catholic Church”, 1994, lk 270.)

Mida ütleb Piibel?

„Elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi ..., sest surmavallas, kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust!” (Koguja 9:5, 10.)

Siin vastega „surmavald” tõlgitud heebrea sõna še’oolʹ on mõnes piiblitõlkes tõlgitud vastega „põrgu”. Mida see piiblitekst surnute seisundi kohta teada annab? Kas nad kannatavad še’oolʹis, et maksta tehtud vigade eest? Ei, sest nad „ei tea enam midagi”. Just selle asjaolu tõttu anus patriarh Iiob raske haiguse käes kannatades Jumalat: „Varja mind põrgus [hbr še’oolʹ]” (Iiob 14:13, Douay-Rheims Version). Mis tähendust olnuks sel palvel, kui še’oolʹ oleks paik, kus talutakse lõppematuid piinu? Piibli mõistes on põrgu lihtsalt surnute sümboolne asupaik, kus pole mingit tegevust.

Kas pole põrgu selline definitsioon märksa loogilisem ja ka Piibliga kooskõlas? Kuidas võiks Jumal, kelle peamine omadus on armastus, kedagi igavesti piinata – olgu või rängima kuritöö eest? (1. Johannese 4:8.) Kui aga põrgutuld pole olemas, kas see tähendab siis, et ka taevariik on kõigest müüt?

Vaata võrdluseks piiblitekste: Laul 146:3, 4; Apostlite teod 2:25–27; Roomlastele 6:7, 23

Kust on see eksiarvamus pärit?

Teise sajandi alguses, kui Jeesuse apostlid olid surnud, saavutasid tuntuse varajased kirikuisad. „New Catholic Encyclopedia” (2003) 6. köide lk 687 iseloomustab nende õpetusi järgmiselt: „Üldine suund õpetuses oli see, et kehast lahkunud hingele saab osaks taevane õndsus kohe pärast mistahes vajalikku surmajärgset puhastust.”

Mida ütleb Piibel?

„Õnnelikud on need, kes on tasase meelega, sest nemad pärivad maa” (Matteuse 5:5).

Ehkki Jeesus lubas oma jüngritele, et ta ’valmistab neile koha’ taevas, ütles ta ka, et mitte kõik õiged ei lähe taevasse (Johannese 3:13; 14:2, 3). Ta ju palvetas, et Jumala tahe sünniks „nagu taevas, nii ka maa peal” (Matteuse 6:9, 10). Tegelikult ongi õigete ees kaks väljavaadet. Väike osa neist hakkab koos Kristusega taevas valitsema, enamus saab aga igavese elu maa peal (Ilmutus 5:10).

Aja jooksul muutus algkiriku seisukoht enda rolli suhtes maa peal. Milleni see välja viis? „Kirik kui institutsioon hakkas üha enam pidama ennast oodatud Jumala kuningriigiks,” kirjutab „The New Encyclopædia Britannica”. Kindlustamaks enda võimu, hakkas kirik sekkuma poliitikasse, eirates Jeesuse selgesõnalist õpetust, et tema järgijad „ei kuulu maailma” (Johannese 15:19; 17:14–16; 18:36). Rooma keisri Constantinuse mõjutusel tegi kirik kompromissi mitmes tõekspidamises, millest üks puudutas koguni Jumala olemust.

Vaata võrdluseks piiblitekste: Laul 37:10, 11, 29; Johannese 17:3; 2. Timoteosele 2:11, 12

Kust on see eksiarvamus pärit?

„Võib jääda mulje, et kolmainsuse dogma sai oma valmiskuju 4. sajandi lõpul. Mingis mõttes on see tõsi ... Seisukoht, et Jumalas on kolm isikut, polnud kindlalt formuleeritud ja kindlasti mitte täielikult kinnistunud kristlikus usus ja usutunnistuses enne 4. sajandi lõppu.” („New Catholic Encyclopedia”, 1967, 14. kd, lk 299.)

„Nikaia kirikukogu tuli kokku 20. mail 325. aastal. Constantinus ise oli eesistuja, juhtides aktiivselt arutelusid, ning tegi isiklikult ettepaneku ... väljendada kirikukogu väljaantavas usutunnistuses Kristuse positsiooni Jumala suhtes vormeliga „Isaga olemuselt üks”. ... Keisrit kartes kirjutasid piiskopid – vaid kahe erandiga – usutunnistusele alla, paljud neist vastu tahtmist.” („Encyclopædia Britannica”, 1970, 6. kd, lk 386.)

Mida ütleb Piibel?

„[Stefanos], täis püha vaimu, vaatas üksisilmi taevasse ja nägi Jumala auhiilgust ja Jeesust seismas Jumala paremal käel, ning ütles: „Vaata, ma näen, et taevad on avatud ja inimese Poeg seisab Jumala paremal käel!”” (Apostlite teod 7:55, 56.)

Mis sellest nägemusest selgub? Stefanos, täis Jumala tegevat jõudu, nägi Jeesust „seismas Jumala paremal käel”. On ilmne, et Jeesus ei saanud pärast taevasse ülesäratamist mitte Jumalaks, vaid on eraldiseisev vaimolend. Kirjakohas ei mainita, et Jumala juures oleks seisnud veel kolmas isik. Hoolimata püüetest leida Piiblist lõike, mis toetaksid kolmainsuse dogmat, kirjutas dominikaani preester Marie-Émile Boismard oma raamatus „À l’aube du christianisme–La naissance des dogmes” (Kristluse koidikul – dogmade sünd): „Mitte kusagil Uues Testamendis pole sõnaselgelt kirjas, et ühes Jumalas on kolm isikut.”

Constantinuse propageeritud dogma eesmärk oli likvideerida 4. sajandi kirikust lahkarvamused. Tegelikkuses aga tõstatas see hoopis uue küsimuse: kas Maarja, kes Jeesuse ilmale kandis, on siis Jumala ema?

Vaata võrdluseks piiblikohti: Matteuse 26:39; Johannese 14:28; 1. Korintlastele 15:27, 28; Koloslastele 1:15, 16