Minu elu verstapostid kuningriigi teenistuses

KAKS aastat enne ülalmainitud juhtumit lõpetasin ma koos oma misjonikaaslase Evelyn Trabertiga Gileadi piiblikooli neljanda kursuse, mis toimus sel ajal New Yorgi osariigis Ithaca linna lähedal. Meid määrati teenima El Salvadori Santa Anasse. Aga enne kui jätkan ülevaadet oma ligi 29 aasta pikkusest misjoniteenistusest, räägin sellest, miks ma otsustasin sellist tööd tegema hakata.

MINU VAIMNE PÄRAND

Kui ma 1923. aastal sündisin, elasid mu vanemad John ja Eva Olson USA-s Washingtoni osariigis Spokane’i linnas. Nad olid luterlased, kuid ei võtnud omaks põrguõpetust, sest nad ei suutnud seda sobitada oma uskumustega armastavast Jumalast (1. Joh. 4:8). Mu isa töötas pagariäris ja ühel õhtul väitis ta töökaaslane, et Piibli järgi pole põrgu piinapaik. Peatselt hakkasid mu vanemad Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima ja said teada, mida Piibel tegelikult õpetab elust pärast surma.

Ma olin vaid 9-aastane, kuid kuulasin huviga oma vanemate vaimustunud mõtteavaldusi nende vastleitud piiblitõdede üle. Vanemate entusiasm kasvas veel enam, kui nad said teada, et Jumala nimi on Jehoova, ning vabanesid tänu sellele segasest kolmainuõpetusest. Ma imesin neid suurepäraseid Pühakirja õpetusi endasse nagu käsn, õppides tundma tõde, mis teeb vabaks (Joh. 8:32). Piibliuurimine polnud minu jaoks kunagi igav, mulle meeldis alati Jumala Sõna uurida. Kuigi olin uje, käisin ma koos vanematega kuulutustööl. Nad ristiti aastal 1934 ning minust sai ristitud Jehoova teenija aastal 1939, kui olin 16-aastane.

1940. aasta suvel müüsid vanemad maja maha ja me alustasime kolmekesi täisajalist teenistust pioneeridena Idaho osariigis Coeur d’Alene’i linnas. Elasime üürikorteris autoparandustöökoja kohal. Meie kodu oli ka koosolekupaigaks. Sel ajal oli vähestel kogudustel kuningriigisaal, nii et kokku saadi eramajades või üüritud ruumides.

1941. aastal käisime koos vanematega Missouri osariigis Saint Louise linnas kokkutulekul. Pühapäev oli „Laste päev” ja kõik 5- kuni 18-aastased pidid istuma otse lava ees. Vend Joseph Rutherford pöördus oma kõne haripunktis meie, noorte poole, öeldes: „Tõuske palun püsti, kõik lapsed, kes olete valmis kuuletuma Jumalale ja tema kuningale!” Me kõik tõusime püsti. Seejärel kuulutas vend Rutherford: „Vaadake, rohkem kui 15 000 uut kuningriigi kuulutajat!” See hetk aitas mul tugevdada oma otsust teha pioneerteenistus enda elutööks.

MEIE PERE ÜLESANDED

Mõni kuu pärast Saint Louise kokkutulekut kolis meie pere Lõuna-Californiasse. Seal, Oxnardi linnas, oli meie ülesandeks rajada uus kogudus. Me elasime väikeses haagiselamus, kus oli vaid üks voodi. Minule tehti igal õhtul „voodi” üles meie söögilaua peale. See oli tõesti suur muutus pärast seda, kui mul oli olnud oma magamistuba!

1941. aasta 7. detsembril, veidi enne seda, kui jõudsime Californiasse, ründas Jaapan Hawaiil Pearl Harborit. Järgmisel päeval astus USA teise maailmasõtta. Võimud andsid välja pimendamiskäsu ja me ei tohtinud õhtul tulesid põlema panna. Jaapani allveelaevad liikusid California rannikuvetes ning täielik pimedus takistas neil maismaal asuvate sihtmärkide ründamist.

Mõni kuu hiljem, 1942. aasta septembris, osalesime teokraatlikul „Uue Maailma” kokkutulekul Clevelandis Ohios. Seal kuulasime vend Nathan Knorri kõnet „Kas rahu võib jääda püsima?”. Ta arutles Ilmutusraamatu 17. peatüki üle, mis kirjeldab metsalist, kes oli, kuid keda polnud enam, kuid pidi siiski varsti tõusma sügavikust (Ilm. 17:8, 11). Vend Knorr selgitas, et see metsaline oli Rahvasteliit, mille tegevus lakkas aastal 1939. Piibel ennustas, et Rahvasteliit asendatakse, mis viib suhtelise rahuajani. Nii läkski, kui 1945. aastal teine maailmasõda lõppes. Pärast seda ilmus metsaline ÜRO-na taas välja. Jehoova tunnistajad laiendasid seejärel oma ülemaailmset kuulutustööd ning sellest ajast alates on neid saatnud tohutu kasv.

See prohvetikuulutus aitas mul mõista, mis ootab ees. Kui teatati, et järgmisel aastal alustab tööd Gileadi kool, süttis minus soov saada misjonäriks. 1943. aastal määrati mind pioneeriks Oregano osariiki Portlandi. Neil päevil kasutati meie töös grammofone, millel mängiti huvilistele nende ukselävel kõnesid ning seejärel pakuti neile piibliteemalist kirjandust Jumala kuningriigist. Kogu see aasta mõtlesin ma misjoniteenistusele.

1944. aastal olin väga elevil, kui sain koos oma kalli sõbra Evelyn Trabertiga kutse Gileadi kooli. Viis kuud õpetasid meie juhendajad meile seda, kuidas piibliuurimisest rõõmu leida. Nende alandlikkus avaldas meile muljet. Mõnikord söögi ajal teenisid need vennad meid kelneritena. Meie lõpuaktus toimus 1945. aasta 22. jaanuaril.

MINU MISJONIÜLESANNE

Me jõudsime koos Evelyni ning Leo ja Esther Mahaniga oma misjonipaika El Salvadori 1946. aasta juunis. Seal nägime, et põllud on „valged lõikuseks” (Joh. 4:35). Selle loo alguses mainitud vahejuhtum näitab, kui raevukas oli sealne vaimulikkond. Vaid nädal enne oli toimunud meie esimene ringkondlik kokkutulek Santa Anas. Reklaamisime laialdaselt avalikku kõnet ja olime ülirõõmsad, kui kohale tuli ligi 500 kuulajat. Selle asemel et oleksime lasknud end linnast minema peletada, otsustasime veel kindlamalt paigale jääda ja aidata siiraid inimesi. Kuigi vaimulikkond oli elanikke hoiatanud, et nad ei loeks Piiblit, ning vaid vähestel oli oma Piibel, tundsid paljud janu tõe järele. Nad hindasid meie pingutusi õppida hispaania keelt, et saaksime õpetada neile tõde Jumal Jehoovast ja tema imelisest tõotusest taastada maa peal paradiis.

Üks mu esimesi õpilasi oli Rosa Ascencio. Pärast seda, kui ta hakkas Piiblit uurima, läks ta oma elukaaslase juurest ära ja asus eraldi elama. Siis hakkas ka see mees Piiblit uurima. Nad abiellusid, lasid end ristida ja neist said innukad Jehoova tunnistajad. Rosa oli Santa Ana esimene kohalik pioneer.b

Rosal oli väike toidupood. Kui ta läks kuulutama, pani ta oma poe kinni, lootes, et Jehoova hoolitseb tema eest. Mõni tund hiljem avas ta oma poe jälle ning see sai kohe kliente täis. Ta koges omal nahal, kui tõene on Matteuse 6:33. Rosa oli ustav kuni surmani.

Kord külastas kohalik preester meest, kes meile, kuuele misjonärile, maja rentis, ning hoiatas teda, et ta lõpetaks rendilepingu või muidu heidetakse ta koos naisega kirikust välja. Maaomanik oli mõjukas ärimees ning vaimulikud olid oma käitumisega teda juba varem vihastanud, nii et ta ei võtnud hoiatust kuulda. Ta koguni ütles preestrile, et tal poleks midagi selle vastu, kui ta kirikust välja heidetaks. Ta kinnitas meile, et me võime vabalt jääda nii kauaks, kui soovime.

LUGUPEETUD KODANIK SAAB JEHOOVA TUNNISTAJAKS

Pealinnas San Salvadoris uuris üks misjonär Piiblit naisega, kelle mees oli insener Baltasar Perla. See heasüdamlik mees oli kaotanud usu Jumalasse pärast seda, kui oli näinud usujuhtide silmakirjalikkust. Kui me plaanisime ehitada harubürood, pakkus Baltasar, kes polnud veel ristitudki, end seda hoonet projekteerima ja ehitama, ilma mingit tasu nõudmata.

Ehitustöödel Jehoova rahvaga koostööd tehes veendus Baltasar, et on leidnud õige religiooni. Ta ristiti 1955. aasta 22. juulil ning peatselt ristiti ka tema naine Paulina. Mõlemad nende lapsed teenivad ustavalt Jehoovat. Nende poeg Baltasar juunior on teeninud 49 aastat Brooklyni Peetelis, kus ta toetab järjest kasvavat ülemaailmset kuulutustööd ja teenib praegu USA harubüroo komitees.c

Kui San Salvadoris hakati kokkutulekuid korraldama, saime tänu vend Perlale kasutada suurt spordisaali. Esialgu vajasime üsna vähe istekohti, kuid Jehoova õnnistusel kasvasid meie read aasta-aastalt, kuni saal sai täis ja jäi kitsakski! Nendel rõõmuküllastel sündmustel kohtusin ma inimestega, kellega olin varem Piiblit uurinud. Kujutle vaid, mida ma tundsin, kui nad tutvustasid mulle mu „lapselapsi” — uusi ristituid, kellega nemad olid uurinud!

Ühel kokkutulekul tuli minu juurde üks vend ja ütles, et tahab minult vabandust paluda. Ma ei tundnud teda ära ja olin uudishimulik. Ta ütles, et on üks neist poistest, kes meid Santa Anas kividega loopis. Nüüd aga teenis ta koos minuga Jehoovat! Mu süda täitus rõõmuga. See vestlus kinnitas mulle, et täisajaline teenistus on kõige tasutoovam töö, mida valida.

RAHULDUSTPAKKUVAD VALIKUD

Teenisin El Salvadoris ligi 29 aastat misjonärina, esmalt Santa Anas, seejärel Sonsonates, siis Santa Teclas ning lõpuks San Salvadoris. 1975. aastal otsustasin pärast palvemeelset mõtisklemist lahkuda misjonitöölt ja minna tagasi USA-sse Spokane’i, kus mu eakad vanemad vajasid minu abi.

Pärast mu isa surma aastal 1979 hoolitsesin oma ema eest, kes jäi järjest põduramaks. Ta elas veel kaheksa aastat ja suri 94-aastasena. Sel raskel ajal olin füüsiliselt ja emotsionaalselt täiesti kurnatud. Stressi tõttu tekkis mul piinarikas vöötohatis. Palved ja Jehoova armastav hool hoidsid mind jalul ning ma pidasin selles katsumuses vastu. Täitusid Jehoova sõnad: „Hallide juusteni ma kannan teid ... mina kannan ja päästan!” (Jes. 46:4).

1990. aastal kolisin Washingtoni osariiki Omaki linna. Seal tundsin end hispaaniakeelses koguduses taas vajalikuna ning mitu mu piibliõpilast lasi end ristida. 2007. aasta novembris, kui ma enam ei suutnud oma maja eest Omakis hoolt kanda, kolisin ma korterisse lähedalasuvas Chelani linnas. Hispaaniakeelne kogudus on siiani mu eest hästi hoolitsenud, mille eest olen väga tänulik. Kuna olen oma koguduses ainus eakas tunnistaja, on vennad ja õed mu lahkelt „adopteerinud” kui oma „vanaema”.

Kuigi ma olen otsustanud mitte abielluda ja lapsi saada, et teenida Jehoovat, „ilma et miski tähelepanu hajutaks”, on mul palju vaimseid lapsi (1. Kor. 7:34, 35). Olen mõelnud, et praeguses elus ei saa ma endale kõike lubada. Seega olen pannud esikohale esmatähtsad asjad: oma otsuse teenida Jehoovat kogu südamest. Uues maailmas on palju aega nautida kõiki muid meeldivaid tegevusi. Minu lemmikkirjakoht on Laul 145:16, mis kinnitab, et Jehoova täidab kõigi elavate soovid.

Praegu 91-aastasena on mul ikka veel hea tervis ja ma teenin pioneerina. Pioneerteenistus aitab mul tunda end südames noorena ja annab mu elule eesmärgi. Kui ma esimest korda El Salvadori jõudsin, oli kuulutustöö just hoogu saamas. Hoolimata Saatana lakkamatust vastupanust on sel maal nüüd rohkem kui 39 000 kuulutajat. See on kõvasti tugevdanud mu usku. Tõesti, pole kahtlustki, et Jehoova rahva jõupingutuste taga on tema vaim!