Läbi elu ülima õpetaja käe all

VANEMATE EESKUJU

1957. aastal emigreerusid mu vanemad Itaaliast Kanadasse Saskatchewani provintsis asuvasse Kindersleysse. Peagi hakkasid nad piiblit uurima ja neist said innukad Jehoova tunnistajad. Mäletan, et lapsena olime koos perega pikki päevi kuulutamas, ja seepärast ütlen vahel naljaga pooleks, et olin juba 8-aastaselt abipioneer.

Kuigi mu vanemad olid vaesed, olid nad valmis Jehoova teenimise nimel ohvreid tooma. Sellega andsid nad mulle head eeskuju. Näiteks 1963. aastal müüsid nad osa oma varast, et minna USA-s California osariigis Pasadenas toimuvale rahvusvahelisele kokkutulekule. 1972. aastal kolisime oma kodukohast umbes 1000 kilomeetri kaugusele Briti Columbia provintsi Traili linna, et kuulutada sealsetele itaalia keelt kõnelevatele inimestele. Mu isa töötas ühes suures toidupoes koristaja ja remondimehena. Talle pakuti mitu korda ametikõrgendust, kuid ta ei võtnud seda vastu, et saaks keskenduda Jehoova teenimisele.

Olen oma vanematele väga tänulik selle hea eeskuju eest, mida nad mulle, mu vennale ja kahele õele andsid. Nad õpetasid mulle midagi olulist: kui sean kuningriigi elus esikohale, siis Jehoova hoolitseb minu eest. Võib öelda, et see oli esimene osa väljaõppest, mida Jehoovat teenides olen saanud. (Matt. 6:33.)

ALUSTAN TÄISAJALIST TEENISTUST

1980. aastal abiellusin kauni õe Debbiega, kes soovis anda Jehoovale oma parima. Me mõlemad tahtsime alustada täisajalist teenistust ja kolm kuud pärast pulmi hakkaski Debbie pioneeriks. Kui olime aasta abielus olnud, kolisime ühte väikesesse kogudusse, kus oli vähe kuulutajaid, ja ka mina alustasin pioneerteenistust.

Mõne aja möödudes ei tundnud me aga seal teenimisest enam rõõmu ja otsustasime ära kolida. Ent kõigepealt rääkisime ringkonnaülevaatajaga. Ta ütles meile lahkelt, kuid otsekoheselt: „Te ise olete osa sellest probleemist. Te keskendute vaid oma olukorra negatiivsetele külgedele. Kui aga püüaksite näha midagi head, siis te seda ka näeksite.” Just sellist nõu me vajasime. (Laul 141:5.) Võtsime teda kuulda ja peagi panime tähele nii mõndagi positiivset. Näiteks soovisid paljud meie koguduse kuulutajad Jehoova heaks rohkem teha, sealhulgas lapsed ja mõned õed, kelle abikaasa polnud Jehoova tunnistaja. See oli meile võimas õppetund. Õppisime igas asjas nägema head ja ootama, kuni Jehoova probleemi lahendab. (Miika 7:7.) Saime oma rõõmu tagasi ja asjad hakkasid laabuma.

Meie esimese pioneeride kooli neljast õpetajast kolm olid teeninud välismaal. Nad näitasid meile sellest pilte ning rääkisid, milliseid raskusi ja õnnistusi nad olid kogenud. See tekitas meiski soovi misjonäriks saada ja seadsime selle endale eesmärgiks.

Et selles suunas liikuda, kolisime 1984. aastal Québeci, mis on Briti Columbiast üle 4000 kilomeetri kaugusel ja kus räägitakse prantsuse keelt. Meil tuli kohaneda uue kultuuriga ja õppida uut keelt. Lisaks olid meil päris sageli näpud põhjas. Mõnda aega olime sunnitud sööma üksnes kartuleid, mida üks talumees lubas meil oma põllult järelnoppida. Debbie aga oli väga leidlik ja valmistas meile maitsvaid kartuliroogi. Raskustest hoolimata püüdsime olla rõõmsad ning oli selge, et Jehoova hoolitseb meie eest. (Laul 64:10.)

Ühel päeval saime ootamatu telefonikõne. Meid kutsuti Kanada peetelisse. Olime varem esitanud Gileadi kooli avaldused ja seetõttu olime veidi segaduses. Ent me võtsime kutse vastu. Peetelis küsisime tollaselt harubürookomitee liikmelt Kenneth Little’ilt, mis saab meie Gileadi kooli avaldustest. Ta vastas: „Seda arutame siis, kui teid sinna kutsutakse.”

See aga juhtus juba nädala pärast. Niisiis tuli meil teha valik. Vend Little ütles: „Mida te ka ei otsustaks, võite vahel ikka tunda, et oleksite võinud teisiti teha. Üks valik pole teisest parem, Jehoova võib mõlemat õnnistada.” Otsustasime minna Gileadi ja aastate jooksul oleme näinud vend Little’i sõnade paikapidavust. Oleme sageli tsiteerinud neid teistele, kel on tulnud mitme ülesande vahel valida.

MISJONÄRIELU

Meil oli rõõm õppida Gileadi kooli 83. kursusel. Kool algas 1987. aasta aprillikuus New Yorgis Brooklynis ja kokku oli meid 24 õpilast. Meid õpetasid enamasti vennad Ulysses Glass ja Jack Redford. Viis kuud möödus kui lennates ja 6. septembril 1987 lõpetasime kooli. Meid määrati koos John ja Marie Goode’iga Haitile.

Misjonäre polnud seal olnud aastast 1962, mil viimased maalt välja saadeti. Kolm nädalat pärast lõpetamist olime juba Haitil ühes väikeses koguduses, kus oli 35 kuulutajat ja mis asus kaugel mägedes. Olime noored ja kogenematud ning elasime misjonikodus vaid kahekesi. Inimesed olid väga vaesed ning paljud neist ei osanud lugeda. Nägime seal rahvarahutusi, riigipöördeid, barrikaadide põletamist ja orkaane.

Haiti vennad-õed olid väga rõõmsad ja vastupidavad ning meile suureks eeskujuks. Paljudel neist oli raske elu, kuid nad armastasid Jehoovat ja kuulutustööd. Näiteks ei osanud üks eakas õde lugeda, kuid ta teadis peast umbes 150 piiblisalmi. See, mida me iga päev nägime, tekitas meis veel suurema soovi rääkida teistele kuningriigist, mis on ainus lahendus inimkonna probleemidele. Meil on rõõm näha, et mõned meie piibliõpilased teenivad nüüd pioneeride, eripioneeride ja kogudusevanematena.

Haitil kohtusin noore mormooni misjonäri Trevoriga ja me saime nii mõnelgi korral piibli teemadel vestelda. Aastaid hiljem sain temalt ootamatult kirja. Ta kirjutas: „Ma lähen järgmisel kokkutulekul ristimisele. Soovin Haitile tagasi tulla ja teenida eripioneerina sealsamas, kus olin mormooni misjonär.” Seda ta koos oma naisega palju aastaid tegigi.

EUROOPASSE JA SIIS AAFRIKASSE

Järgmisena määrati meid Euroopasse, piirkonda, kus meie töö oli olnud keelu all ja kus sai hakata vabamalt kuulutustööd tegema. 1992. aastal saabusime Sloveeniasse Ljubljanasse, selle paiga lähedale, kus mu vanemad olid enne Itaaliasse kolimist elanud. Endise Jugoslaavia aladel käis sõda ja sealset kuulutustööd korraldasid Austrias Viinis asuv harubüroo ning Horvaatias Zagrebis ja Serbias Belgradis asuvad bürood. Praegu on kõigis endistes Jugoslaavia maades oma peetel või büroo.

Pidime taas kohanema uue kultuuriga ja õppima uut keelt. Kohalikel oli sloveeni keele kohta tavaks öelda „Jezik je težek”, mis tähendab, et see keel on keeruline. Ja seda see tõesti oli. Sealsed vennad-õed olid varmalt valmis kaasa minema meie organisatsioonis tehtavate muudatustega. See avaldas meile sügavat muljet ja oli selge, et Jehoova õnnistas neid. Taas nägime, kuidas ta seadis kõik asjad korda, ja seda just õigel ajal. Varasemad õppetunnid aitasid meil Sloveenias raskustega toime tulla ja õppisime seal ka nii mõndagi uut.

Tulemas oli aga veelgi muudatusi. Aastal 2000 määrati meid Lääne-Aafrikasse Elevandiluurannikule. Ent kodusõja tõttu evakueeriti meid 2002. aasta novembris Sierra Leonesse. Seal oli 11 aastat kestnud kodusõda just lõppenud. Oli raske nii järsku Elevandiluurannikult lahkuda. Kuid varem õpitu aitas meil Jehoovat rõõmuga edasi teenida.

Püüdsime keskenduda positiivsele. Paljud sealsed inimesed soovisid piiblit uurida. Samuti kohtusime vendade-õdedega, kes olid sõja-aastatel ustavalt Jehoovat teeninud. Nad olid küll vaesed, ent soovisid jagada teistega seda, mis neil oli. Näiteks pakkus üks õde Debbiele mõningaid riideesemeid. Debbie kõhkles esialgu neid vastu võtta, kuid õde ütles: „Sõja ajal toetasid meid teiste maade usukaaslased. Nüüd on meie kord aidata.” Soovisime olla sama ohvrimeelsed nagu nemad.

Viimaks läksime tagasi Elevandiluurannikule, kuid sealne olukord muutus taas pingeliseks ja vägivaldseks. Seetõttu evakueeriti meid 2004. aasta novembris helikopteriga, kusjuures saime kumbki kaasa võtta vaid ühe 10-kilose koti. Veetsime öö Prantsuse sõjaväebaasi põrandal ja järgmisel päeval lennutati meid Šveitsi. Kesköö paiku jõudsime sealsesse harubüroosse, kus meid võtsid vastu harubürookomitee liikmed ja teenistusväljaõppe kooli õpetajad koos abikaasadega. Nad embasid meid, pakkusid sooja toitu ja kinkisid meile palju Šveitsi šokolaadi. See liigutas meid väga.

Meid määrati ajutiselt Ghanasse. Ja kui rahvarahutused Elevandiluurannikul vaibusid, saime sinna naasta. Vendade-õdede armastus aitas meil kõigi nende evakueerimiste ja ajutiste määramistega toime tulla. Ja kuigi me oleme alati teadnud, et Jehoova rahva seas valitseb armastus, võtsime nõuks seda mitte kunagi endastmõistetavaks pidada. Hiljem mõistsime, et ka neil rahutuil aegadel kogetu oli väärtuslik osa meie väljaõppest.

LÄHIS-ITTA

2006. aastal saime peakorterist kirja, millest saime teada, et meid on määratud Lähis-Itta. Meid ootasid taas ees uued seiklused ja väljakutsed. Pidime õppima uusi keeli ja kohanema uute kultuuridega. Selles piirkonnas oli rohkesti poliitilisi ja religioosseid pingeid ning seal teenimine õpetas meile palju. Meile meeldis, et kogudustes oli eri rahvusest vendi-õdesid, kes rääkisid eri keeli. Kuna nad järgisid organisatsiooni juhendeid, valitses nende seas ühtsus. Oli muljetavaldav, kui vapralt nad talusid sugulaste, kooli- ja töökaaslaste ning naabrite vastuseisu.

2012. aastal käisime Iisraelis Tel Avivis erikokkutulekul. Nii suur hulk Jehoova teenijaid polnud selles piirkonnas kokku saanud 33. aasta nädalatepühast saadik. See oli tõesti meeldejääv sündmus.

Neil aastail saadeti meid külastama üht riiki, kus meie tööle olid seatud piirangud. Viisime sinna kirjandust, osalesime kuulutustöös ja käisime väikestel kokkutulekutel. Kõikjal olid hambuni relvastatud sõdurid ja kontrollpunktid. Ent me tundsime end turvaliselt, kui koos mõne venna ja õega ettevaatlikult ringi liikusime.

TAGASI AAFRIKASSE

2013. aastal toimus meie elus jälle suur muutus: meid määrati teenima Kongo harubüroosse Kinshasas. Kongo on suur riik, kus on kaunis loodus. Ent selle elanikud on äärmiselt vaesed ja riiki on räsinud sõjad. Esialgu me ütlesime: „Me juba teame, milline on elu Aafrikas. Me oleme valmis.” Kuid peagi sai selgeks, et meil on veel üht-teist õppida. Näiteks polnud me varem reisinud piirkondades, kus polnud ei teid ega sildu. Siiski püüdsime keskenduda positiivsele: sellele, kui vastupidavad ja rõõmsad on vennad-õed hoolimata majanduslikest raskustest, kui väga nad armastavad kuulutustööd ning milliseid pingutusi nad teevad, et käia koosolekutel ja kokkutulekutel. Tänu Jehoova õnnistusele läks kuningriigitöö hoogsalt edasi. Saime Kongos teenitud aastate jooksul palju olulisi õppetunde ja ka suurel hulgal uusi sõpru, kes on meile otsekui pere.

2017. aasta lõpus määrati meid Lõuna-Aafrika Vabariigi peetelisse. See on suurim harubüroo, kus oleme teeninud. Ja töö, mille seal saime, oli meile täiesti uus. Varasemad kogemused olid küll abiks, ent meil oli ikkagi palju õppida. Oleme tutvunud vendade ja õdedega, kes on aastakümneid ustavalt Jehoovat teeninud, ja nad on meile väga kalliks saanud. On lausa hämmastav näha, kui ühtne on peetelipere, kuigi seal on inimesi eri rassidest ja kultuuridest. On selge, et Jehoova annab oma rahvale rahu, kui nad riietuvad uude isiksusse ja järgivad piibli põhimõtteid.

Oleme Debbiega aastate jooksul saanud põnevaid ülesandeid, kohanenud eri kultuuridega ja õppinud uusi keeli. See pole küll alati kerge olnud, ent oleme tundnud Jehoova organisatsiooni ja vendade-õdede kaudu tema truud armastust. (Laul 144:2.) Täisajalises teenistuses saadud väljaõpe on meist teinud paremad Jehoova teenijad.

Ma olen väga tänulik oma vanematele, kes on mind õpetanud, oma kaasale Debbiele ning vendadele-õdedele üle maailma, kellega mul on olnud võimalik kohtuda ja kes on mulle heaks eeskujuks. Oleme Debbiega valmis ka edaspidi võtma vastu väljaõpet, mida pakub meie ülim õpetaja.