Ameerika

Küünlavalgel piibliuurimine põllul

Ühele eripioneeridest abielupaarile, kes kuulutasid Brasiilias kõrvalisel territooriumil, räägiti Valdirast. Selle naisega oli 13 aastat tagasi Piiblit uuritud. Reisinud mööda tolmust sillutamata teed ning ületanud ohte trotsides mitmes kohas jõe, leidsid eripioneerid Valdira, kes tahtis väga Piiblit edasi uurida. Kuna ta elab riigi sellises osas, mis on muudest asulatest kaugel, oli temaga uurimiseks vaja leidlikkust. Olgugi et Valdiral oli mobiil, oli hea levi üksnes ühel põllul tükk maad eemal tema kodust. Peale selle sai Valdira uurida ainult pärast kella üheksat õhtul. Küll see võis ikka vaatepilt olla! Noor naine istub hilisõhtul küünlavalgel üksi põllul ja räägib mobiiliga, kui temaga Piiblit uuritakse.

Mobiili kaudu kuulab Valdira ka pühapäevaseid koosolekuid. Ta läheb põllule, kaasas Piibel, Vahitorn ja laulik. Kui sajab, võtab ta ühes vihmavarju.

2015. aasta märtsis reisis Valdira peaaegu 100 kilomeetri kaugusele, et viibida lähimas kuningriigisaalis erikoosolekul, kus anti välja portugalikeelne uuendatud „Uue maailma tõlge”. Ta oli nii õnnelik, kui sai uue Piibli. Kui teda kiideti selle eest, et ta piibliuurimiseks nii palju vaeva näeb, kostis ta: „Oh, see pole üldsegi raske!”

„Ma teadsin, et ükspäev te tulete”

Jukpad on Ameerika indiaanlased, kes elavad Colombias. Enne kui eripioneer Frank ühte nende kogukonda kuulutama läks, hoiatati teda sealse hõimupealiku John Jairo eest, kes oli minema ajanud mitu evangeelset rühmitust, kes tahtsid seal oma usku levitada. Kord kuulis John, et ühe evangeelse kiriku vaimulik kogub seal kümnist. Vaimuliku eemale peletamiseks tulistas ta mitu lasku õhku, nii et see pistis liduma.

Frank meenutab: „Kui pärale jõudsime, oli esimene inimene, kes meid kuulas, ei keegi muu kui üks John Jairo tütardest. Näitasime talle raamatut „Mida Piibel meile tegelikult õpetab?”, mille peale ta sõnas: „See on religioon, millesse ma tahan kuuluda!” Seejärel lippas ta isa juurde meie tulekust teatama. John Jairo kutsus meid kohe enda juurde. Minnes temaga kohtuma, olime närvis. Enne kui jõudsime suu avada, ütles ta: „Ma tean, et teie religioon on õige. Kaheksa aastat tagasi leidsin ma Becerrili prügimäelt sama raamatu, mis te mu tütrele andsite. Lugesin selle läbi ja olen sellest ajast saadik teid oodanud. Ma teadsin, et ükspäev te tulete. Ma tahan, et te õpetaksite Piiblit mulle, mu perele ja teistele siinsetele inimestele. Meie uksed on teile alati valla.”

Härdusime seda kuuldes pisarateni. Kõik sealsed inimesed tulid kokku, et meid kuulata, ja John Jairo tõlkis meie jutu kohalikku keelde. Kui asutasime end minema, laenas ta meile väikese eesli pagasi tassimiseks. Meil on praegu 47 piibliuurimist eri kogukondadest pärit 120 jukpaga, nende seas John Jairo ja tema tütrega.”

Vaenaja muudab meelt

Endine harras katoliiklane José elab Ecuadoris. Ta kirjutab: „Olin Jehoova tunnistajate vastu püha viha täis. Ma vaenasin neid kümme aastat. Mul oli tavaks kihutada teisigi Jehoova tunnistajate vastu üles, tarvitada nende kallal vägivalda ning süüdistada neid varastamises. Politseijaoskonnas nõudsin sageli, et saaksin isiklikult nende arestikambri ukse tabasse panna. Ühel korral hävitasime ühe Jehoova tunnistaja auto, teisel korral viskasime ühe tunnistaja mootorratta kuristikku.

2010. aastal haigestusin aga seagrippi. Arst soovitas mul lahkuda oma kodust kõrgel Andides ja minna soojema kliimaga rannikualale, et haigusest kosuda. Läksin rannikuäärsesse piirkonda ühte väikesesse tallu, mis kuulus mu sugulasele. Mõne aja pärast pidin hakkama talu eest üksinda hoolt kandma. Tundsin inimestest suurt puudust. Ja kes mu tallu tulid? Jehoova tunnistajad! Kuna mind rõhus üksindus, olin nõus nendega vestlema. Mind hämmastas see, kui oskuslikult nad Piiblit kasutavad. Uudishimust nõustusin Piiblit uurima. Poole aasta pärast käisin esimest korda koosolekul. Sealne lahke ja südamlik vastuvõtt avaldas mulle sügavat muljet. Mõtlesin endamisi, et äkki nad ongi tõelised jumalateenijad. Edenesin tões ja mind ristiti 2014. aasta aprillis.

Mul oli nii kahju, et olin Jehoova tunnistajaid vaenanud. Kuid Jehoova andis mulle võimaluse oma tegusid mingil määral heastada. 4. oktoobril 2014 intervjueeriti mind ringkondlikul kokkutulekul, kus mul paluti rääkida mu minevikust tagakiusajana. Mult küsiti: „Kui sul oleks võimalik paluda andestust kellegi käest, keda sa vaenasid, siis kes see oleks?” Vastasin kohe, et see oleks Edmundo-nimeline vend, aga et mul pole vähimatki aimu, kust teda leida võiks. Mulle teadmata oli ringkonnaülevaataja palunud Edmundol lava taha tulla. Kuulajad olid pisarateni liigutatud, kui me Edmundoga lava peal teineteist embasime ja koos nutsime.”

„Jehoova, palun aita oma tunnistajatel mind leida”

Väljas lõõskas keskpäevapäike, kui Paraguays Asunciónis sai üks rühm õdesid neile määratud territooriumi läbi käidud. Ent nad otsustasid veidi rohkem teha ja kuulutada veel mõnes majas. Üks õde ütles: „Võib-olla keegi just palvetab.” Ühe nurgapealse maja uksel tervitas õdesid naerusui üks noor naine ja küsis, kas nad on Jehoova tunnistajad. Naine selgitas, et oli kuu aega tagasi kolinud töö tõttu Boliiviast Paraguaysse. Enne kolimist oli ta Boliivias Piiblit uurinud. Tema uues kodukohas ei osanud keegi talle öelda, kust ta võiks Jehoova tunnistajaid leida. Seepärast ta palvetas: „Jehoova, palun aita oma tunnistajatel mind leida.” Selsamal päeval tulidki õed tema juurde ja temaga lepiti kokku piibliuurimine.