Töö kandub itta

1953. aastal määrati Peter Vanderhaegen ringkonnatööle. Tema ringkond hõlmas tervet Indoneesiat ning ulatus idast läände umbes 5100 kilomeetrit ja põhjast lõunasse umbes 1800 kilomeetrit. Sel lahmakal territooriumil liikudes oli tal kogemusi, mis tal juuksed püsti ajasid.

1954. aastal reisis vend Vanderhaegen Indoneesia idapoolsetele aladele, religioosselt mitmepalgelisse piirkonda. Ta käis sellistel saartel nagu näiteks Bali, kus elab palju hindusid, Lombok ja Sumbawa, kus on peaasjalikult muslimid, Flores, mis on enamasti katoliiklik, ning Sumba, Alor ja Timor, kus elab palju protestante. Sõites ringi vana paadiloksuga, kuulutas ta lühidalt mitmel saarel, enne kui jõudis Lääne-Timorile Kupangi linna. „Timoril kuulutasin kaks nädalat,” jutustas vend Vanderhaegen. „Tugevast vihmasajust hoolimata levitasin kogu kaasavõetud kirjanduse, sain 34 ajakirjatellimust ning alustasin mitu piibliuurimist.” Eripioneerid võtsid huvilistega pärastpoole ühendust ja rajasid Kupangisse koguduse. Sealt levis hea sõnum naabersaartele Rotile, Alorile, Sumbale ja Floresele.

Kui Kupangi protestandi vaimulikud nägid, et nende kari kuulab Jehoova tunnistajaid, läksid nad kadedusest roheliseks. Üks kõrge vaimulik käskis Thomas Tubulaul, eakal ühe käega plekksepal, tunnistajatega uurimise lõpetada ning ähvardas, et kui ta jätkab teistele õpitu rääkimist, läheb verevalamiseks. Thomas vastas julgelt: „Mitte ükski kristlane ei räägiks eales sellist juttu. Ma ei tõsta enam kordagi jalga sinu kirikusse.” Thomasest sai innukas kuningriigikuulutaja ning tema tütrest eripioneer.

Timori vaimulikud aga olid võtnud nõuks Jehoova tunnistajad vaikima sundida. 1961. aastal õnnestus neil avaldada survet usuasjade ministeeriumile ja kohalikele sõjaväevõimudele, nii et majast majja usulevitamine keelati. Vennad aga lihtsalt muutsid oma kuulutustöömeetodeid. Nad vestlesid inimestega, kes olid turgudel ja kaevude ääres, kaluritega, kes merelt saagiga tulid, ning nendega, kes surnuaias sugulaste haudade eest hoolitsesid. Ühe kuu möödudes muutusid sõjaväevõimud leebemaks ning teatasid raadios, et Timoril on usuvabadus. Kui usuasjade ministeerium väitis, et majast majja kuulutustöö on ikka keelatud, palusid vennad, et neile antaks selle kohta tõend. Ametnikud keeldusid. Niisiis jätkasid vennad majast majja kuulutustöö tegemist takistamatult.

Kui 1962. aastal saabusid Paapuasse misjonärid Piet ja Nell de Jager ning Hans ja Susie van Vuure, olid ristiusu vaimulikud ka nende vastu vaenulikud. Kolm kõrget kirikuõpetajat tulid ja nõudsid, et misjonärid kuulutaksid kusagil mujal. Kantslist, trükisõnas ja raadio kaudu süüdistasid nad Jehoova tunnistajaid valitsuse vastu mässu õhutamises. Samuti üritasid nad ümber veenda, ähvardada või ära osta neid kirikuliikmeid, kes asusid misjonäridega Piiblit uurima. Nad survestasid ka hõimupealikke tunnistajatele vastu töötama.

Kuid neid tabas tõsine tagasilöök, kui üks pealik palus misjonäridel tulla oma külla jutlust pidama. „Pealik kutsus külaelanikud kokku ja me esitasime Pietiga kaks lühikest kõnet, mis selgitasid meie töö iseloomu,” meenutas Hans. „Seepeale näitasid meie abikaasad, kuidas me kuulutustööd teeme: koputame inimeste ustele, astume nende lahkel loal sisse ja räägime neile lühidalt Piiblist. Pealikule ja külaelanikele meeldis meie ettekanne ning nad lubasid meil vabalt kuulutada.”

Sama lugu kordus ikka ja jälle. Muslimid osutasid meie kuulutustööle vastupanu väga harva, kuid ristiusu vaimulikud tegid seda alatasa. Nii on see tänini.

„Teid viiakse ... maavalitsejate ja kuningate ette ning te saate anda tunnistust”

Jeesus ütles jüngritele: „Teid viiakse minu pärast maavalitsejate ja kuningate ette ning te saate anda tunnistust neile, samuti teistele rahvastele.” (Matt. 10:18.) Need sõnad on Indoneesias korduvalt täide läinud.

1960. aastal üllitas üks Jakartas elav kuulus Hollandi teoloog raamatu, kus ta nimetas Jehoova tunnistajaid valekristlasteks. Seepeale hakkasid paljud vaimulikud tunnistajaid poriga pilduma. Näiteks kirjutasid ühe linna vaimulikud usuasjade ministeeriumile ning süüdistasid tunnistajaid kirikuliikmete eksitamises. Kui ametnikud kutsusid vennad aru andma, oli noil võimalus selgitada, kuidas asjalood tegelikult on, ning anda head tunnistust. Üks ministeeriumi ametnik andis oma kolleegile nõu: „Jäta Jehoova tunnistajad rahule. Nad äratavad üles uniseid protestante.”

1964. aastal pöördusid protestandi vaimulikud Paapuas parlamendi usuasjade- ja sotsiaalkomisjoni poole, et Jehoova tunnistajate tegevus keelustataks. Harubüroo vennad palusid omakorda luba end komisjoni ees kaitsta. „Rääkisime komisjoniliikmetega umbes tund aega ning selgitasime, milles meie piibliharidustöö seisneb,” ütles Tagor Hutasoit. „Üks protestandist poliitik, kes oli meie vastu, süüdistas meid valelikult Paapuas usurahutuste tekitamises. Enamik muslimitest komisjoniliikmeid olid aga sõbralikud. Nad ütlesid: „Põhiseadus garanteerib usuvabaduse, niisiis on teil õigus teha kuulutustööd.”” Pärast seda kohtumist teatas üks tähtis Paapua valitsusametnik: „Uus valitsus ... toetab usuvabadust ja see kehtib ka uususundite kohta.”