Aasia ja Lähis-Ida

Lühike vestlus, palju uurimisi

Filipiinidel ootas Jonathan kokkulepitud kohtumist arstiga. Naine registratuuris pani tähele tema kena ja hoolitsetud välimust ning küsis, kas ta on kindlustusfirmast. Jonathan ütles, et ta on Jehoova tunnistaja ja tuli sinna toeks usukaaslasele, kes vajas arstiabi. Registraator Lailale tundus see tähelepanuväärne ja ta rääkis Jonathanile, et tema hiljuti surnud isa oli Vahitorni lugeja. Jonathan näitas talle piiblikohta Johannese 5:28, 29 ja andis voldiku „Mis lootus on surnud omastel?”

Järgmiste haiglaskäikude ajal tõi Jonathan Lailale veel lugemist ning viis ta kokku ühe õega, kes hakkas temaga Piiblit uurima. Varsti ühinesid uurimisega ka Laila mees, õde ja ema – kõik, kes elasid temaga koos.

Laila naaber Rose küsis, miks Lailal nii palju külalisi käib. Laila rääkis, et uurib Jehoova tunnistajatega Piiblit. Ka Rose hakkas Piiblit uurima ning kui ta kodukanti oma õele külla sõitis, rääkis õhinal, mida ta õpib. Tema õde Abigail huvitus kuuldust ja avaldas samuti soovi Piiblit uurida. Rose’i emagi asus uurima.

Ühel viimastest üldkokkutulekutest Laila ristiti. Nüüdseks on ristitud ka tema ema. Naaber Rose ja tolle õde ristiti eelmisel aastal. Rose’i ema käib koosolekutel. Laila mitu pereliiget jätkavad piibliuurimist. Kõik see sai alguse ühest vestlusest haiglas.

Riigiametnik tänab

Mongoolia õed-vennad kuulutavad aktiivselt stendiga väljas, isegi kui õhutemperatuur langeb alla 30 miinuskraadi. Üks valitsusametnik võttis stendilt väljaandeid ja kirjutas seejärel tänuavalduse. Seal seisab: „Ma olen budist. Kuid olen huvitatud ka teistest liikumistest, sest mul on põhimõte, et me ei peaks käima ainult üht teed, vaid uurima ka teisi. Lugesin väljaandeid, mida te inimestele jagate, ja otsustasin kirjutada oma tunnetest. Näen, kui palju te kulutate aega ja energiat, et varustada teisi kasuliku infoga. Üks asi, mida ma teie kirjanduse põhjal mõistsin, on see, et Piiblit peab lugema. See raamat on tõde. Piibel pakub meile elus ainuõiget juhatust. Soovin tänada kõiki neid, kes annavad oma aega ja jõudu, tõlkides seda kirjandust mongoolia keelde. Samuti soovin tänada kõiki neid, kes seda jagavad, olgu väljas pakane või leitsak.”

Tema palvet võeti kuulda

Hongkongis andis pioneerist vend Brett ühele 20-ndates aastates noormehele voldiku „Mis teeb pereelu õnnelikuks?”. Voldikule pilku heites läksid mehel silmad märjaks. Ta ütles, et on Jehoova tunnistajate peres üles kasvanud, kuid 16-aastasena jooksis ta kodunt minema. Järgmised viis aastat elas ta narkosõltlasena tänaval, kuni üks abiorganisatsioon ta leidis.

Noormees ütles, et tol hommikul, mil ta meie venda kohtas, oli ta palvetanud: „Kui mu lapsepõlve usk on õige, siis palun anna mulle täna sellest märku.” Ta tundis, et oli palvele vastuse saanud. Nad läksid lähimasse kohvikusse ja arutasid mõtteid brošüürist „Jehoova ootab sind tagasi”. Noormees pidi samal õhtul Prantsusmaale naasma. Nad vahetasid kontaktandmeid. Pärast kirjutas see noormees Bretile: „Kallis vend, Jehoova vastas mu palvetele. Lähen pühapäeval lähimasse kuningriigisaali.” Ta otsis Prantsusmaal Jehoova tunnistajad üles, hakkas Piiblit uurima ja käib koosolekutel.