Algusaegade tõeotsijad

JUBA 1920. aastatel hakkasid piibliuurijad jagama Gruusias siirastele inimestele tõesõnumit. Aastal 1924 avati Beirutis Liibanoni büroo, et juhtida kuulutustööd Süürias, Türgis, Armeenias ja Gruusias.

Ehkki juba sellal külvati Gruusias nii mõnigi tõeseeme, polnud sel kohe nähtavat tulemust. (Matt. 13:33.) Aja jooksul aga kuningriigisõnum ikkagi levis ja muutis märkimisväärselt paljude inimeste elu Gruusias.

Janu õigluse järele

Teise maailmasõja puhkedes oli Vaso Kveniašvili teismeline. Tol ajal oli Gruusia osa Nõukogude Liidust, mistõttu mobiliseeriti Vaso isa peagi Nõukogude armeesse. Tema ema oli tollal juba surnud. Vaso hakkas varastama, et endal ja oma noorematel õdedel-vendadel hinge sees hoida, sest ta oli pere vanim laps.

Vaso liitus tänavajõuguga ning peagi oli ta haaratud organiseeritud kuritegevusse. „Mulle tundus, et kriminaalide maailmas on rohkem õiglust kui valitsuses või ühiskonnas,” jutustab ta. Peagi Vaso mõistis, et otsib midagi enamat, kui inimühiskond pakkuda suudab. „Ma janunesin õigluse järele,” ütleb ta.

Vaso arreteeriti lõpuks oma kuritegude eest ja saadeti Siberi sunnitöölaagrisse. Seal kohtas ta Jehoova tunnistajat, kes oli vangistatud usu tõttu. „Viimaks ometi leidsin, mida olin otsinud,” ütleb Vaso. „Kirjandust meil polnud; tegin mis võisin, et õppida venna räägitust.”

Kui Vaso 1964. aastal vabanes, naasis ta Gruusiasse ja asus otsima Jehoova tunnistajaid. Ka hoidis ta kirja teel ühendust endise vanglakaaslasega. Kahjuks too ustav sõber suri ning Vasol polnud Jumala rahvaga enam mingit kokkupuudet. Alles paarikümne aasta pärast sai ta Jehoova tunnistajatega uuesti kokku. Räägime temast hiljem veel.

Viletsusest sai õnnistus

Noorele grusiinlannale Valentina Miminošvilile osutus natside koonduslaagrisse sattumine hoopis õnnistuseks. Ta kohtas seal Jehoova tunnistajaid. Nende vankumatu usk avaldas talle muljet. Teda puudutas sügavalt see, mida nad talle Piiblist õpetasid.

Kui Valentina pärast sõda koju sai, hakkas ta oma vastleitud usust teistele rääkima. Peagi äratas tema tegevus kohalike võimude tähelepanu. Valentina saadeti 10 aastaks Venemaale sunnitöölaagrisse. Seal sai ta jälle Jehoova tunnistajatega kokku ja ristiti lõpuks.

Valentina vabanes laagrist 1967. aastal ja kolis Lääne-Gruusiasse. Seal tegi ta ettevaatlikult kuulutustööd. Ta ei teadnud, et peagi vastab Jehoova kellegi anumisele just tema kaudu.

Jehoova vastus palvetele

1962. aastal kolis õde Antonina Gudadze ühes oma uskmatu mehega Siberist ära mehe kodumaale Gruusiasse. Antonina oli kuulnud piiblitõest Siberisse küüditatud Jehoova tunnistajatelt. Nüüd Lääne-Gruusias Hašuri linnas elades oli ta kaasusklikest ära lõigatud.

Antonina jutustab, kuidas Jehoova ta palvetele vastas: „Kord sain Siberist oma emalt paki, kuhu oli väga nutikalt peidetud piiblikirjandust. Niiviisi sain vaimutoitu järgmised kuus aastat. Iga kord tänasin Jehoovat juhatuse, innustuse ja hoolitsuse eest.”

Kuid ikkagi oli Antonina üksi. „Anusin Jehoovat, et ta aitaks mul leida vendi ja õdesid. Ühel päeval sisenesid kaks naist kauplusse, kus ma müüjana töötasin. Nad küsisid, kas mina olen Antonina. Nende leebest ilmest sain kohe aru, et tegu on mu vaimsete õdedega. Kallistasime üksteist pisarsilmi,” räägib ta.

Üks neist õdedest oli Valentina Miminošvili. Antonina läks elevile, kui kuulis, et Lääne-Gruusias toimuvad koosolekud. Ta käis iga kuu korra koosolekul, ehkki neid peeti tema kodust 300 km kaugusel.

Tõde ajab Lääne-Gruusias juuri

1960. aastatel liikusid mõned Nõukogude võimu poolt taga kiusatud Jehoova tunnistajad piirkondadesse, kus olukord oli veidi rahulikum. Näiteks innukas ja energiline vend Vladimir Gladjuk kolis 1969. aastal Ukrainast Lääne-Gruusiasse Zugdidi.

Esialgu juhatasid Gruusiasse tulnud vennad koosolekuid vene keeles. Kuna aga neist võttis osa üha rohkem grusiine, hakati koosolekuid pidama ka gruusia keeles. Kuulutustöö kandis head vilja, nii et augustis 1970 ristiti 12 kohalikku venda-õde.

1972. aasta kevadel kolis Vladimir oma perega kaugemale läände, Musta mere rannikule Suhhumisse. Vladimir jutustab: „Tundsime end vaimselt toidetuna ja olime Jehoovale tänulikud tema headuse eest. Sealne kogudus kasvas väga kiiresti.” Tolle aasta kevadel peeti Suhhumis esmakordselt mälestusõhtut ja kohal oli 45 inimest.

„Ma lausa ahmisin nende sõnu”

Praegu 90-aastane Babutsa Jejelava oli üks esimesi, kes Suhhumis 1973. aasta alguses Jehoova tunnistajaks sai. Ta meenutab: „Kord märkasin nelja naist elavalt midagi arutamas. Kaks neist olid nunnad ja teised kaks, nagu hiljem teada sain, olid Jehoova tunnistajad.” Üks õdedest oli Vladimir Gladjuki naine Ljuba, teine Itta Sudarenko, tulihingeline pioneer Ukrainast.

Babutsa räägib, mida ta tundis nende juttu pealt kuulates: „Ma lausa ahmisin nende sõnu.” Kui ta kuulis, et Jumalal on nimi, sekkus ta vestlusse ja küsis seda Piiblist näha. Ta esitas nii palju küsimusi, et vestlus venis kolmetunniseks.

Babutsa kartis, et ei näegi enam Jehoova tunnistajaid. Sestap ta küsis: „Ongi kõik või?”

Õed vastasid: „Ei, kaugeltki mitte. Me tuleme järgmisel laupäeval tagasi.”

Saabus laupäev. Babutsa suureks rõõmuks õed tulidki. Otsekohe hakati Piiblit uurima. Vestluse lõpus vajas Babutsa uuesti kinnitust, et kontakt Jumala rahvaga jääb alles. Ta mõtles endamisi: „Ma leidsin need inimesed. Ma ei tohi neid kaotada.”

Babutsa sepitses plaani. Ta jutustab: „Teadsin, et Ljuba on abielus. Kuid küsisin siis Ittalt, kas ka tema on abielus. Itta vastas, et ei ole. „Koli minu juurde,” pakkusin ma talle. „Mul on kaks voodit ja nende vahel lamp. Saame lambivalgel Piiblit lugeda ja kas või poole ööni rääkida.”” Itta oli pakkumisega päri ja koliski Babutsa juurde elama.

Babutsa meenutab: „Mõnikord ei saanud ma öösel und, aina mõtlesin selle üle, mida olin teada saanud. Sageli turgatas mulle mõni küsimus pähe, mispeale ajasin Itta üles ja käskisin tal Piibli lahti lüüa. Itta hõõrus silmi ja vastas: „Hea küll, kullake,” avas Piibli ja näitas mulle vastust.” Kõigest kolm päeva pärast Itta sissekolimist hakkas Babutsa head sõnumit kuulutama.

Babutsal oli hea sõbranna Natela Tšargeišvili. Babutsa räägib: „Ta oli rikas. Sellepärast ma arvasin, et ta lükkab tõesõnumi tagasi. Õnneks eksisin. Juba esimesel vestlusel lõi tõde ta südames leegitsema.” Peagi jagasid mõlemad innukalt oma lootust sõprade, töökaaslaste ja naabritega.