Koosolekud kasvatavad usku

Huviliste usu kasvatamisel oli koosolekutel oluline roll. Kauem tões olnud jumalateenijad pakkusid varmalt nende pidamiseks oma kodu. Sama tegid ka äsjaristitud. Kõiki kohaletulijaid võeti südamlikult vastu ja see tugevdas omavahelist armastusesidet.

Kui mitu piibliõpilast oli valmis end ristida laskma, siis korraldati salajane erikoosolek. 1973. aastal peeti üks selline Suhhumi lähedal Musta mere ääres. Kuid need 35, kes olid ristimisele tulnud, ei jõudnudki vette. Koosoleku katkestas miilits, kes arreteeris mõned vennad ja õed, nende hulgas ka Vladimir Gladjuki.

Niipea kui nad vabaks said, võtsid Vladimir ja teised vennad ristida soovijatega ühendust. Nad ristiti kõigest kaks päeva pärast esimest katset. Vladimir meenutab: „Tundsime, et Jehoova on meiega. Ristimise järel esitasime talle koos palve ja tänasime teda.”

Vastupanu aitab head sõnumit levitada

Kaks päeva pärast ristimistalitust arreteeriti Vladimir Gladjuk uuesti. Tema, Itta Sudarenko ja Natela Tšargeišvili pandi hiljem mitmeks aastaks vangi. Ehkki teised kuulutajad olid sellepärast kurvad, jätkasid nad siiski otsusekindlalt kuulutustööd, kuid tegid seda veelgi ettevaatlikumalt.

Võimude tähelepanu vältimiseks kuulutasid nad kaugemates linnades ja külades, mitte oma kodulinnas. Niisiis, vastupanu hoopis soodustas hea sõnumi laia levikut.

Suurtes linnades kuulutati kommunistliku režiimi ajal vaiksetel tänavatel ja parkides. Sageli kohtasid kuulutajad seal neid, kes olid tulnud mujalt sugulastele külla või lihtsalt linna poodi. Kui inimene oli sõnumist huvitatud, küsiti temalt aadressi ja tehti plaane uuesti kokku saada.

Babutsa Jejelava reisis Gruusia lääneosa risti-põiki läbi. Ta jutustab: „Kuna mul elasid igal pool sugulased, ei äratanud mu sagedased reisid tähelepanu. Kahe aasta pärast uurisin Piiblit rohkem kui 20 inimesega Zugdidis ja veel 5 inimesega Tšhorotskus. Nad kõik lasid end ristida.”

Tungiv vajadus gruusiakeelse kirjanduse järele

Peagi tekkis tungiv vajadus gruusiakeelsete väljaannete järele. Korduskülastustel ning piibliuurimistel tundsid kuulutajad suurt puudust Piiblitest ja piibliteemalisest kirjandusest keeles, mida huviline kõige paremini mõistaks.a

Babutsa meenutab, kui raske oli juhatada piibliuurimisi ilma ühegi gruusiakeelse väljaandeta. „Minu Piibel ja muu kirjandus olid vene keeles, sellepärast pidin uurimisosa oma õpilastele sageli tõlkima.” Tal oli üks sõnaraamat ja selle abil tõlkis ta meie ajakirjade artikleid. Lisaks tõlkis Babutsa terve Matteuse evangeeliumi!

Huvilistele olid omakeelsed artiklid nii kallid, et nad olid valmis need endale käsitsi ümber kirjutama. Et gruusiakeelseid Piibleid oli raske kuskilt leida, sai mõnest piibliõpilasest otsekui Jumala sõna nüüdisaegne ümberkirjutaja.

„Kirjutasin päev läbi”

Gruusia keelde tõlgitud väljaanded liikusid vendade-õdede ja huviliste seas käest kätte, nii et kõik said neid lugeda. Igaühel oli väljaande lugemiseks aega vaid mõni päev või mõni nädal. Kui vennad said kuskilt gruusiakeelse Uue Testamendi, otsustas üks pere seda paljundada.

Raul Kartšava oli vaid 13-aastane, kui isa palus tal Uue Testamendi ümber kirjutada. Ta jutustab: „Isa tõi mulle hunniku vihikuid ja igasugu pliiatseid, et mind innustada. Ülesanne tundus küll mäekõrgune, kuid asusin asja kallale. Kirjutasin päev läbi, vaid vahel puhkasin veidi käsi.”

Rauli pere oli ülirõõmus, kui vennad olid valmis jätma selle nõutud Uue Testamendi nende kätte veel mõneks nädalaks, et Raul saaks oma hiigelettevõtmise lõpule viia. Kahe kuuga kirjutas ta ümber kõik 27 raamatut!

Hoolimata ümberkirjutajate kõvast tööst ei suudetud sammu pidada üha lisanduvate piibliõpilaste tõejanuga. Tungiva vajaduse leevendamiseks võtsid julged vennad-õed riski paljundada ja hoida piibliainelisi väljaandeid oma kodus.

Kuulutustöö Lääne-Gruusias sai hoogu juurde. Kuidas olid aga lood riigi idaosas? Kas pealinnas Thbilisis leidus kedagi, kes võinuks aidata siiraid tõeotsijaid, nagu oli Vaso Kveniašvili, kellest varem rääkisime?

Piiblitõde jõuab pealinna

1970. aastatel püüdsid Nõukogude võimud Jehoova tunnistajate vaimu murda ning ajasid neid kodudest minema ühes linnas teise järel. See sündis ka ukrainlastest abielupaari Oleksii ja Lidia Kurdasega. Nad kolisid Thbilisisse. Usu pärast olid nad olnud aastaid Nõukogude sunnitöölaagrites.

Kurdased rääkisid Piiblist usklikule paarile Zaur ja Eteri Kessajevile. Nende tütar Larissa – tollal 15-aastane – räägib esimesest kohtumisest Oleksii ja Lidiaga: „Püüdsime tõestada, et ortodoksi kirik on ainuõige. Pärast mitut vestlust olid meie argumendid otsas, nemad aga jätkasid arutlemist Piibli põhjal.”

Larissa räägib edasi: „Kirikus lugesin alati kümmet käsku, mis olid kirjutatud kahe pühapildi vahele seinale. Kui aga ühel õhtul luges Oleksii meile kirjakoha 2. Moosese 20:4, 5, olin rabatud. Ma ei saanud sel ööl und. Juurdlesin, kas tõesti on võimalik, et ikoonide kummardamisega rikume tegelikult Jumala seadust.”

Suurest soovist asjas selgust saada jooksis Larissa varahommikul kirikusse ja luges uuesti käsku „Sa ei tohi teha endale nikerdatud kuju ... Sa ei tohi nende ette kummardada”. Esimest korda elus mõistis ta selle Jumala käsu mõtet. Larissa ja tema vanemad lasid end ristida ning neist said ühed esimesed Jehoova tunnistajad Thbilisis.

Janu õiguse järele sai kustutatud

Umbes 20 aastat pärast esmakokkupuudet Jumala rahvaga kohtus Vaso Kveniašvili inimesega, kes käis Jehoova tunnistajate koosolekul Thbilisis. Vaso oli ülirõõmus, et sai jälle tunnistajatega kokku – ta oli seda nii kaua oodanud.

Alul ei võtnud kohalikud Jehoova tunnistajad teda omaks, sest Vaso kriminaalne taust oli kurikuulus. Mõned isegi arvasid, et Nõukogude võim saatis ta tunnistajate järele nuhkima. Neli aastat ei lubatud teda seetõttu koosolekule.

Kui sai selgeks, et Vaso motiivid on puhtad, lubati tal liituda kogudusega ja lasta end ristida. Lõpuks ometi sai Vaso hakata lähenema „õiguse Jumalale”, keda oli otsinud noorest east peale. (Jes. 30:18.) Ta teenis Jehoovat vankumatu vaimuga kuni oma surmani 2014. aastal.

1990. aastaks oli piiblitõde kanda kinnitanud nii Gruusia lääne- kui ka idaosas. Umbes 900 Jehoova tunnistajat juhatas sel ajal 942 piibliuurimist. Järgnevaks tohutuks kasvuks oli alus rajatud.