„Jumal andis kasvu” (1. Kor. 3:6)

GRUUSIA sai iseseisvaks aastal 1991, kui Nõukogude Liit lagunes. Kuid poliitiliste muudatuste ja rahvarahutuste tõttu läks elu järsult halvemaks. Genadi Gudadze, kes oli neil aastail reisiv ülevaataja, meenutab, et inimesed seisid terveid päevi leivasabas.

Oli üsna tavaline, et kuulutajad jagasid piiblisõnumit hulgale järjekorras seisjatele. „Neil rasketel aastatel tundus, et tõde meeldib kõigile,” räägib Genadi. „Saime sadu lipikuid inimeste aadressidega, kes kõik tahtsid Piiblit uurida.”

Iga koosoleku lõpus lugesid vennad ette nende nimed ja aadressid, kes soovisid külastust. Kuulutajad andsid teada, kellel on võimalik nende inimeste juurde minna.

Vend Levani Sabašvili, kes oli tol ajal Thbilisis kogudusevanem, meenutab üht huvitatud abielupaari. Ta jutustab: „Kõik teised aadressid olid kuulutajatele välja jagatud, ainult nende oma polnud keegi võtnud. Nad elasid kaugel ja paljudel meist oli juba paras hulk piibliuurimisi.”

Paar kuud hiljem tuletas see abielupaar end uuesti meelde. Nad kirjutasid veel ka kolmandat korda. Sel korral nad otse anusid tunnistajaid, et nood jääksid puhtaks veresüüst. (Ap. t. 20:26, 27.) Levani jätkab: „Oli aastalõpu pühade aeg ja tavaliselt me sel ajal inimeste poole ei läinud. Kuid selle pere külastamist ei saanud enam edasi lükata.”

See tõejanus abielupaar, Roini ja Nana Grigalašvili, ei uskunud oma silmi, kui nägid ühel jahedal hommikul ukselävel Levanit koos ühe teise vennaga. Nad hakkasid kohe Piiblit uurima. Roini ja Nana ning nende lapsed on praegu pioneerid.

Väsimatult huvilistele kuulutamas

Piibli tõe vastu võtnud inimesed tundsid suurt tänulikkust. Nad ohverdasid oma aega, jõudu ja vara, et omakorda head sõnumit teistega jagada. Badri ja Marina Kopaliani reisisid perekohustuste kõrval väsimatult kaugetesse külakestesse, et aidata siiraid inimesi.

Nädalalõppudel tegid nad koos teismeliste poegade Gotša ja Levaniga väljasõite Thbilisist põhja poole kaunisse mägipiirkonda Dušethisse. Vahel sõitsid nad 150 kilomeetrit mööda käänulisi teid mõnda kaugesse külla.

Üks naine kutsus kord Badri ja ta abikaasa oma töö juurde. Badri jutustab: „Astusime suurde ruumi, kus meid ootas 50 inimest! Ma olin jahmunud. Tegin aga kiiresti Jehoovale palve ja asusin arutama Matteuse 24. peatükki, mis räägib viimsete päevade tunnusjoontest. Üks kuulaja imestas: „Miks preestrid meile seda ei räägi?”

Mälestusõhtu tekitab huvi

Paljudel siirastel grusiinidel oli võimalus tõesõnumit kuulda ka Jeesuse surma mälestusõhtul. 1990. aastal Thbilisis õde Ia Badridze kodus toimunud mälestusõhtu äratas naabruskonnas suurt huvi.

Õde Badridze pakkus mälestusõhtu pidamiseks oma korterit. Laste abiga tegi ta elutoa tühjaks, et oleks ruumi. Kust aga leida külalistele toole? Gruusias on tavaks suurte kogunemiste ajal laudu ja toole üürida. Kuna tema aga üüris üksnes toole, siis imestati: „Aga lauad? Kust te siis sööte?”

Õde Badridze mahutas ära kõik, kes tulid mälestusõhtule tema 13. korrusel asuvasse korterisse. Kokku 200 inimest! Pole ime, et nii mõnelgi naabril tekkis Jehoova tunnistajate kohta küsimusi.

Mälestusväärne mälestusõhtu

1992. aastal üüriti mälestusõhtu tähistamiseks üle riigi suuri saale. Tollal Goris elanud Davit Samharadze meenutab, et reisiv ülevaataja päris, kus seal kandis mälestusõhtut peetakse.

Kuulnud, et plaanitakse koguneda ühte eramajja, küsis ta: „Kas selles linnas mõnd suurt saali pole? Üürige see.” Saal mahutas üle 1000 inimese, kuid kohalikke tunnistajaid oli saja ringis. Nii suur ruum tundus tarbetu.

Reisiv ülevaataja aga ütles: „Kui iga kuulutaja kutse peale tuleks kohale 10 inimest, siis on saal täis.” Mõte tundus algul ebarealistlik, kuid kuulutajad püüdsid seda järgida. Nende üllatuseks ja rõõmuks tuli mälestusõhtule ei rohkem ega vähem kui 1036 inimest!a

Innukad pioneerid siirduvad uutele territooriumidele

Aastal 1992 oli Gruusias piirkondi, kus Jehoova tunnistajad polnud veel head sõnumit kuulutanud. Kuidas laiendada kuulutustööd sügava majanduskriisi ajal?

Tamazi Biblaia, kes tollal elas Lääne-Gruusias, meenutab: „Reisiv ülevaataja kutsus mõned vennad kokku, et asja arutada. Me ei teadnud eriti, kuidas korraldada eripioneeride tööd, kuid me teadsime, et tuleb kuulutada head sõnumit.” (2. Tim. 4:2.) Valiti 16 pioneeri, keda saata viieks kuuks eri piirkondadesse üle kogu riigi. (Vaata kaarti.)

1992. aasta mais toimus Thbilisis nende pioneeride julgustamiseks kolmetunnine koosolek. Kogudusevanemad pidid neid iga kuu külastama, neile vaimset tuge ning vajadusel materiaalset abi pakkuma.

Kaks pioneerist õde, Mania Aduašvili ja Nazy Žvania, määrati Ozurgethi linna. Sellal 60-aastane Mania meenutab: „Teadsime, et Ozurgethi lähedal elab üks huviline. Kohale jõudes andsime talle kohe teada, et tuleme külla. Tema juures ootas meid ees 30 inimest, kelle ta oli sinna kutsunud. Alustasime sel päeval mitu piibliuurimist.”

Järgnevad kuud olid sama viljakad. Viie kuu pärast oli 12 inimest valmis end ristida laskma.

Ennastohverdav vaim saab tasutud

Vennad Pavle Abdušelišvili ja Paata Morbedadze määrati Tsagerisse. Selles piirkonnas on iidsed traditsioonid tihedalt põimunud ristiusuõpetustega.

Karm talv oli tulekul ja pioneeride viiekuuline teenistusaeg hakkas lõppema. Paata kutsuti teise linna tõlketööd tegema. Pavle pidi otsustama, mida tema edasi teeb. Ta jutustab: „Teadsin, et talv Tsageris tuleks raske, kuid piibliõpilased vajasid abi. Seetõttu otsustasin sinna jääda.”

„Elasin ühe pere juures,” räägib Pavle. „Olin päevad läbi kuulutamas. Õhtuti aga istusin koos perega allkorruse elutoas ahju ääres. Kui tuli aeg magama minna, läksin üles, tõmbasin karvamütsi pähe ja pugesin paksu teki alla.”

Kui kogudusevanemad kevadel Pavlet külastama pääsesid, oli seal 11 inimest valmis saama ristimata kuulutajaks. Peagi nad kõik ristiti.