Õnnistused „nii soodsal kui ka ebasoodsal ajal” (2. Tim. 4:2)

KUULUTAJATE ja huviliste arv Gruusias hakkas tormiliselt kasvama 1990-ndate teises pooles. 1998. aastal viibis mälestusõhtul 32 409 inimest.

Paljud kuulutajad, ka kogudusevanemad, olid tões alles suhteliselt lühikest aega ja üpris kogenematud. Kristliku teenistuse erinevates valdkondades vajas enamik väljaõpet. Kuidas seda saada?

Jehoova organisatsiooni abi suureneb

1998. aasta märtsis määrati Gruusiasse Arno ja Sonja Tüngler, kes olid lõpetanud Gileadi lisakooli Saksamaal. Samal aastal andis juhtiv kogu loa avada Gruusia büroo Venemaa harubüroo järelevaatuse all.

Kuulutustööd hakkas juhtima maakomitee. Kui Jehoova tunnistajate töö oli registreeritud, hakati piibliainelist kirjandust tooma Saksamaa harubüroost. Juriidiline staatus võimaldas nüüd osta maad ja kinnisvara, et ehitada kuningriigisaale ja harubüroo.

Vaimne väljaõpe

Nõukogude režiimi ajal ei saanud Jehoova tunnistajad keelu tõttu ukselt uksele kuulutada. Arno Tüngler jutustab: „Kuulutajad tegid palju tänavatööd, nad polnud harjunud käima majast majja ja korduskülastusi tegema.”

Davit Devidze, kes määrati 1999. aasta mais teenima äsjarajatud büroosse, räägib: „Kuulutustööpõllul ja Peetelis oli tohutult tööd. Nii mõnegi asja kohta olime lugenud, kuid meil polnud aimugi, kuidas seda teha. Niisiis me jälgisime vendi, kelle juhtiv kogu oli saatnud, ning õppisime neilt.”

Gruusia Jehoova tunnistajatel algas intensiivne õpiaeg. Vennad-õed, kes kolivad teise riiki appi, annavad küll teistele väljaõpet, kuid õpivad ka ise kohalikelt väga palju. (Õpet. 27:17.) Nii oli ka Gruusias.

Kohalike kaunid omadused

Arnol ja Sonjal on liigutavad mälestused sellest, kui soojalt neid Gruusias vastu võeti. Kohalikud tunnistajad tegid kõik võimaliku, et nad tunneksid end uut ülesannet täites hästi.

Sonjal on meeles vendade-õdede külalislahkus. Ta räägib: „Meie naabruses elaval abielupaaril oli kombeks tuua meile väga maitsvat toitu. Õde võttis meid kuulutustööle kaasa, tutvustas meid uuele kogudusele ja rääkis palju Gruusia tavade kohta. Üks teine õde õpetas meile kannatlikult gruusia keelt.”

Warren ja Leslie Shewfelt Kanadast, kes määrati Gruusiasse 1999. aastal, räägivad: „Meid liigutas sügavalt ja tegi alandlikuks kiindumus, mida osutasid meile Gruusia vennad ja õed. Nad kõik, noored kaasa arvatud, avaldasid vabalt oma tundeid ja väljendasid armastust.”

Need, kes teistest riikidest Gruusiasse määrati, ei keskendunud raskustele, vaid kohalike kaunitele omadustele. Misjonäride alandlikkus ja soojus tegi nad Gruusia vendadele-õdedele kiiresti väga kalliks.

Jumalakartlikud inimesed võtavad kuulda Piibli tõde

1990-ndatel aastatel võtsid paljud siirad inimesed tõesõnumi omaks. Ainuüksi aastal 1998 ristiti 1724 inimest. Miks huvitusid nii paljud grusiinid tõest?

Tamazi Biblaia, kes teenis aastaid reisiva ülevaatajana, selgitab: „Jumalakartus on väärtus, mis on põlvkonniti istutatud grusiinide südamesse. Kui neile Piibli sõnumit rääkida, võtavad nad selle loomupäraselt omaks.”

Davit Samharadze, kuningriigi kuulutajate kooli õpetaja, märgib: „Kui inimene hakkab Piiblit uurima, sekkuvad sageli pereliikmed ja naabrid. Tihtipeale juhtub, et nad üritavad piibliõpilast ümber veenda, kuid lõpuks hakkavad ka ise Piiblit uurima.”

Kuningriigisõnum levis ja muutis paljude elu. 1999. aasta aprillis käis mälestusõhtul rekordarv inimesi – 36 669!

„On ka palju vastaseid”

Apostel Paulus kirjutas kuulutustöö kohta muistses Efesoses: „Mulle on siin avanenud suur tööpõld, kuigi on ka palju vastaseid.” (1. Kor. 16:9.) Tema sõnad kirjeldavad hästi Jehoova tunnistajate olukorda Gruusias vaid mõned kuud pärast märgilist mälestusõhtut aastal 1999.

Sama aasta augustis korraldas Thbilisis üks äärmuslik õigeusurühmitus eesotsas tagandatud preestri Vasili Mkalavišviliga rahvakoosoleku, kus põletati avalikult meie kirjandust. See vallandas tagakiusamislaine, mis kestis neli aastat.

17. oktoobril 1999 tungisid mõned usufanaatikud koos 200-pealise rahvajõuguga Thbilisis Gldani koguduse koosolekule. Nad ründasid kohalolijaid kurikate ja raudristidega, nii et mitu inimest tuli viia haiglasse.

Ründajaid kahjuks vahi alla ei võetud ning rünnakud Jehoova tunnistajate vastu jätkusid. Valitsusametnikud ja ka president Ševardnadze mõistsid sellise vägivalla selgesõnaliselt hukka, kuid midagi konkreetset ei tehtud. Tegelikult oli nii, et politsei saabus alati alles hulk aega pärast intsidenti.

Samal ajal algatas parlamendiliige Guram Šaradze ennenägematu laimukampaania tunnistajate vastu. Ta väitis, et Jehoova tunnistajad on üliohtlikud. Tundus, et soodus aeg kuulutamiseks on möödas.

Jehoova organisatsioon sekkub tagakiusamisse

Jehoova organisatsioon tuli otsekohe Gruusia tunnistajatele appi. Vendi-õdesid juhendati, kuidas rünnakute korral tegutseda. Neile tuletati meelde, miks õigupoolest kristlasi aeg-ajalt taga kiusatakse. (2. Tim. 3:12.)

Jehoova organisatsioon rakendas ka õiguslikke meetmeid, et meie omasid kohtus kaitsta. Vend, kes teenis Gruusia harubüroo juriidilises osakonnas, meenutab: „Nende nelja aasta jooksul esitasime Vasili Mkalavišvili juhitud rühmituse vastu üle 800 kaebuse. Palusime abi ametnikelt ja inimõiguste organisatsioonidelt, peakorter algatas ulatusliku teavituskampaania, kuid rünnakuid ei lõpetanud miski.”a