Sada aastat tagasi – 1917

VAHITORN 1. jaanuar 1917 ütles: „Uus aasta koidab kesk sõda, rahutusi ja verevalamist.” Euroopas käis Esimene maailmasõda, ülemaailmsed tapatalgud, mida tunti ka nime all Suur sõda.

Ehkki piibliuurijad ei mõistnud tol ajal täielikult kristliku neutraalsuse põhimõtet, tegid paljud, mis oskasid, et hoiduda veresüüst. Näiteks otsustas neutraalseks jääda 19-aastane Stanley Willis Inglismaalt. Enne kui ta selle seisukoha pärast sõjatribunali ette saadeti, kirjutas ta: „Pean seda suureks auks, et saan sel viisil Jehoova kohta tunnistust anda. Kolonel teatas hommikul, et pean kandma mundrit, ja kui ma keeldun, lähen sõjakohtu alla.”

Stanley ei loobunud oma seisukohast ja ta mõisteti sunnitööle. Tema aga jäi positiivseks. Kaks kuud hiljem kirjutas ta: „Tänu jõule, mille annab Tõde, suudan kannatlikult ... taluda seda, mis teistele on palju raskem taluda.” Stanley kasutas aega vanglas targalt. Ta jätkas: „Nende katsumuste juures on üheks suurimaks õnnistuseks see, et mul on üksjagu vaikseid hetki palvetamiseks, mõtisklemiseks ja uurimiseks.”

Peagi haarati sõtta ka Ameerika Ühendriigid. 1917. aasta 2. aprillil kõneles president Woodrow Wilson USA kongressi ees ja kuulutas Saksamaale sõja. Neli päeva hiljem astusid Ühendriigid sõtta. Ka sealsed kristlased seisid peagi silmitsi neutraalsusküsimusega.

Ühendriigid vajasid kiiresti palju sõdureid, mistõttu anti mais välja sõjaväeseadus, mille alusel hakati mehi mobiliseerima. Kuu hiljem kehtestati spionaažiseadus. Esimene seadus võimaldas valitsusel saata väeteenistusse tuhandeid mehi ja teine muutis selle takistamise kuriteoks. Peagi haudusid tõevastased nende seaduste varjus kurja rahumeelsete Jehoova teenijate vastu. (Laul 94:20.)

Piibliuurijaid ei üllatanud sõjakeerisest haaratud maailmas valitsev kaos. Aastakümneid olid nad juhtinud tähelepanu Piibli prohvetiennustustele, mis selliseid sündmusi ette kuulutasid. Kuid seda üllatavam oli vastasseis, mis peagi puhkes Jehoova rahva seas.

Katsed ja sõelumine

Ameerika Ühendriikides algasid lahkhelid peagi pärast Charles Taze Russelli surma. Küsimuse all oli Jehoova rahva edasine juhtimine. Vend Russell oli 1884. aastal rajanud Siioni Vahitorni Traktaatide Ühingu ja ta oli selle korporatsiooni president kuni oma surmani 1916. aasta oktoobris. Kui töö etteotsa asus Joseph F. Rutherford, hakkasid mõned organisatsioonis tuntud mehed ihaldama võimu, nende hulgas ka neli juhatuse liiget.

Neile ei meeldinud vend Rutherfordi juhtimisstiil. Üks vaidlusküsimus puudutas Paul S. L. Johnsoni, kes teenis pilgrimi ehk reisiva ülevaatajana.

Vahetult enne oma surma oli vend Russell määranud Paul Johnsoni Inglismaale organisatsiooni reisivaks esindajaks. Ta pidi kuulutama head sõnumit, külastama kogudusi ja andma aru seal tehtavast tööst. Kui Paul Johnson 1916. aasta novembris Inglismaale saabus, võtsid vennad ta soojalt vastu. Kahjuks aga muutis selline tähelepanu ta uhkeks ja ta hakkas arvama, et sobib ise kõige paremini täitma vend Russelli ametikohta.

Ilma volituseta vallandas Johnson mõned Inglismaa Peeteli pere liikmed, kes polnud temaga sama meelt. Ta püüdis ka saada kontrolli organisatsiooni pangaarve üle Londonis. Siis aga kutsus vend Rutherford ta tagasi Ühendriikidesse.

Paul Johnson naasis Brooklynisse. Kuid selle asemel, et alandlikult end noomida lasta, püüdis ta vend Rutherfordi korduvalt nõusse rääkida, et too ta Inglismaale tagasi saadaks. See tal aga ei õnnestunud. Siis püüdis ta mõjutada juhatuse liikmeid, kellest neli asusid tema poolele.

Oli ette näha, et need mehed püüavad saada kontrolli organisatsiooni varade üle USA-s, nii nagu Johnson oli üritanud seda teha Inglismaal. Sellepärast eemaldas vend Rutherford nad juhatusest. Seaduse järgi pidi iga liige olema korporatsiooni aastakoosolekul uuesti valitud. Kuid 6. jaanuaril 1917 toimunud koosolekul valiti ära ainult kolm juhatuse liiget: Joseph F. Rutherford, Andrew N. Pierson ja William E. Van Amburgh. Nad täitsid presidendi, asepresidendi ja varahoidja ametikohad. Nelja juhatuseliikme ümbervalimist ei korraldatud. Need vastalised mehed olid juhatusse valitud varem ning mõned arvasid, et eluks ajaks. Kuna aga neid aastakoosolekul tagasi ei valitud, siis ametlikult polnud nad enam juhatuse liikmed. Niisiis, juulis 1917 kasutas vend Rutherford oma vastavat õigust ja määras nende asemele ustavad mehed.

Ootuspäraselt olid neli tagandatud liiget maruvihased ning alustasid võitlust oma kaotatud positsiooni eest. Nad ei saavutanud midagi. Ehkki mõned neid toetasid ja nad rajasid uusi ühinguid, jäi enamik piibliuurijaid ustavaks.

Töö jätkub vastupanust hoolimata

Samal ajal jätkasid vend Rutherford ja teised ustavad Peeteli vennad kuningriigitööd. Pilgrimite ehk reisivate ülevaatajate arv kasvas 69-lt 93-ni, kolportööride ehk pioneeride arv 372-lt 461-ni. Esmakordselt määrati ametisse erikolportöörid ehk abipioneerid. Mõnes koguduses oli selliseid usinaid kuulutajaid saja ringis.

17. juulil 1917 anti välja raamat „Lõpetatud saladus” („The Finished Mystery”). Aasta lõpuks olid kõik raamatud otsas ja trükikojalt telliti juurde 850 000 eksemplari.a

1917. aastal jõudis lõpule Peeteli töö ümberkorraldamine, millega vend Russell oli 1916. aastal algust teinud. Selle aasta detsembri Vahitorn kirjutas: „Büroo töö ... on ümber korraldatud. Kõik kulgeb sujuvalt ja tõhusalt, nagu peakski olema igas hästi juhitud asutuses. ... Büroo töötajad mõistavad, et siin teenida on au, mitte õigus.”

1917. aasta septembri Vahitorn kirjutas: „Alates 1. jaanuarist on igal kuul jagatud rohkem kirjandust kui 1916. aasta samal ajal ... See on jõuliseks tõendiks, et Isand õnnistab tööd, mida siin Brooklynis tehakse.”

Katsed ja sõelumine ei lõppenud veel

Vastupanijad eemaldati organisatsioonist. Kogudustes korraldati küsitlus, mille tulemused avaldati Vahitornis. Sai kinnitust, et enamik kuulutajaid toetas vend Rutherfordi ja teisi ustavaid Peeteli vendi. Kuid nende meeste läbi proovimine polnud veel lõppenud. Ehkki 1918. aasta algas hästi, oli tulekul meie nüüdisajaloo kõige süngem aeg.