Nehemja
2 Niisanikuul* kuningas Artaxerxese+ 20. aastal+ oli kuninga ette pandud vein, ja nagu tavaliselt, võtsin ma veini ning ulatasin talle.+ Kunagi varem aga polnud ma tema ees kurb olnud. 2 Seepärast küsis kuningas minult: „Miks sa oled nii kurva näoga? Sa pole ju haige. See ei saa olla muud kui südame kurbus.” Seda kuuldes hakkasin ma väga kartma.
3 Ma ütlesin kuningale: „Kuningas elagu igavesti! Miks ma ei peaks kurb olema, kui linn, kuhu on maetud mu esiisad, on varemetes ja selle väravad maha põletatud!”+ 4 Kuningas küsis: „Mida sa siis tahad teha?” Otsekohe palusin ma taeva Jumalat.+ 5 Siis ütlesin ma kuningale: „Kui see on kuninga silmis hea ja kui su sulane on sulle meelepärane, siis saada mind Juudasse sellesse linna, kuhu on maetud mu esiisad, et ma võiksin selle üles ehitada.”+ 6 Kuningas, kelle kõrval istus tema kuninglik kaasa, küsis minult seepeale: „Kui kaua su reis kestab ja millal sa tagasi tuled?” Niisiis oli kuningas valmis mind teele saatma+ ning ma andsin talle teada aja.+
7 Seejärel ütlesin ma kuningale: „Kui see on kuninga silmis hea, siis antagu mulle kaasa kirjad suure jõe taguse piirkonna*+ maavalitsejatele, et nad laseksid mu takistamatult oma maalt läbi ja ma jõuaksin Juudasse, 8 samuti kiri kuninga metsavahile Aasafile, et ta annaks mulle puid templi juurde kuuluva kindluse+ väravate, linnamüüri+ ja ka maja jaoks, kuhu ma elama asun.” Kuningas andiski need mulle,+ sest minu peal oli mu Jumala hea käsi.+
9 Kui ma jõudsin suure jõe taguse piirkonna maavalitsejate juurde, andsin ma neile üle kuninga kirjad. Kuningas oli saatnud minuga kaasa väepealikke ja ratsanikke. 10 Kui hooronlane Sanballat+ ja ammonlasest+ ametnik Toobija+ sellest kuulsid, said nad väga pahaseks, et keegi on tulnud Iisraeli rahvale head tegema.
11 Viimaks jõudsin ma Jeruusalemma ja olin seal kolm päeva. 12 Ma tõusin öösel üles ja võtsin endaga mõned mehed, aga ma ei öelnud mitte kellelegi, mis mu Jumal oli pannud mulle südamesse Jeruusalemma heaks teha. Loomadest oli mul kaasas üksnes see, kelle seljas ma ratsutasin. 13 Ma läksin öösel välja läbi Oruvärava,+ möödusin Suure Mao allikast* ja tulin Tuhahunnikuvärava*+ juurde. Ma uurisin Jeruusalemma müüre, mis olid maha lõhutud, ja selle väravaid, mis olid ära põletatud.+ 14 Edasi läksin ma Allikavärava+ ja Kuningatiigi juurde, aga seal polnud piisavalt ruumi, et looma seljas edasi ratsutada. 15 Siiski tõusin ma sel ööl mööda vadit+ üha ülespoole ja uurisin müüri. Seejärel pöördusin ma tagasi ja tulin Oruvärava kaudu linna.
16 Asevalitsejad+ aga ei teadnud, kus ma olin käinud ja mis mul teoksil oli, sest ma polnud juutidele, preestritele, ülikutele, asevalitsejatele ega teistele, kes seda tööd pidid tegema hakkama, veel midagi öelnud. 17 Lõpuks ma ütlesin neile: „Te näete, millises kohutavas olukorras me oleme, et Jeruusalemm on varemeis ja selle väravad maha põletatud. Ehitame Jeruusalemma müürid üles, et sellele häbile lõpp teha!” 18 Siis ma rääkisin neile, kuidas mu Jumala hea käsi on olnud minu peal+ ja mida kuningas mulle oli öelnud.+ Seepeale nad ütlesid: „Hakkame ehitama!” ja julgustasid üksteist, et selle hea tööga pihta hakata.+
19 Kui nüüd hooronlane Sanballat, ammonlasest+ ametnik Toobija+ ja araablane+ Gesem sellest kuulsid, hakkasid nad meid pilkama+ ja ütlesid põlastavalt: „Mida te oma arust teete? Kas mässate kuninga vastu?”+ 20 Kuid ma vastasin neile: „Taeva Jumal laseb meil selle asja korda minna.+ Meie, tema teenijad, võtame kätte ja ehitame, teil aga pole Jeruusalemmaga mingit tegemist, teil pole siin mingit õigust ning teil pole selle ajaloos mingit osa.”+