Iiob

 2 „Ka täna kaeblen ma trotslikult*.+

Mu jõud on ohkamisest raugenud.

 3 Kui ma vaid teaksin, kust Jumalat leida!+

Küll ma siis läheksin tema elupaika.+

 4 Ma viiksin oma kaebuse tema ette,

täidaksin oma suu kaitsekõnega.

 5 Ma saaksin teada, mida ta mulle vastab,

paneksin tähele, mida ta ütleb.

 6 Kas ta hakkaks oma suure jõuga minuga heitlema?

Ei, ta kuulaks mind kindlasti ära.+

 7 Seal seaks ausameelne oma asjad temaga korda,

mu kohtumõistja mõistaks mind lõplikult õigeks.

 8 Kui ma lähen itta, pole teda seal,

kui pöördun tagasi, ei leia ma teda.

 9 Kui ta tegutseb vasakul, ei silma ma teda,

kui ta pöördub paremale, ei näe ma teda ikka.

10 Kuid tema teab, mis teed ma käin.+

Kui ta on mind läbi proovinud, väljun ma nagu puhas kuld.+

11 Mu jalad astuvad hoolsalt tema jälgedes,

ma olen käinud tema teel kõrvale kaldumata.+

12 Tema huulte käskudest ma pole taganenud.

Tema ütlemisi+ olen ma talletanud enamgi, kui minult on oodatud.

13 Kui tema on otsustanud, kes suudaks talle vastu seista?+

Mida ta soovib teha, seda ta ka teeb.+

14 Ta viib täide kõik, mis ta minu kohta on otsustanud,

ja selliseid asju on tal varuks veel palju.

15 Seetõttu olen ma tema ees rahutu,

kui ma temale mõtlen, mu kartus kasvab.

16 Jumal on teinud mu südame araks,

Kõikvõimas on tekitanud minus hirmu.

17 Kuid isegi pimedus pole pannud mind vaikima

ega ka süngus, mis on katnud mu näo.