Iiob
2 Mida oleks mul sel juhul oodata Jumalalt ülal,
mis oleks mu pärand Kõikvõimsalt kõrgustes?
3 Eks taba häda ülekohtutegijat,
õnnetus neid, kes teevad kurja?+
4 Eks näe ta kõiki mu teid,+
arva kokku kõik mu sammud?
7 Kui mu jalad on kaldunud teelt kõrvale+
või mu süda järgnenud silmadele+
või mu käed rüvetunud,
8 siis söögu mu külvatut keegi teine+
ja mu istutatu* juuritagu välja.
9 Kui mu süda on ahvatlenud mind mõne naise poole+
ja ma olen varitsenud+ oma ligimese ukse taga,
10 siis jahvatagu mu naine võõrale mehele
ja heitku tema peale teised.+
11 Oleks see ju häbitu tegu,
kuritöö, mis väärib kohtunikelt karistust.+
12 See oleks tuli, mis neelab ja hävitab,+
sööb kogu mu saagi juurteni välja.
13 Kui ma poleks oma sulast ja teenijannat õiglaselt kohelnud,
kui neil oli minu vastu kaebust,
14 siis mida ma teeksin, kui Jumal minuga silmitsi seisaks?
Mida ma talle vastaksin, kui ta minult aru nõuaks?+
15 Eks ole see, kes valmistas mind emaüsas, loonud ka teda?+
Eks ole üks ja sama valmistanud meid enne meie sündi?+
16 Kui ma olen jätnud täitmata vaeste soovid+
ja olen kurvastanud lesknaise silmi,+
17 kui olen söönud oma palukest üksi,
ilma et oleksin jaganud seda orvuga+
18 (kuigi ta kasvas mu juures üles mu noorusest peale ja ma olin talle isa eest
ning kuigi lapsepõlvest saadik ma olen aidanud leske),
19 kui olen näinud kedagi hukkumas riiete puudusel
või ehk vaest, kel polnud end millegagi katta,+
20 kui ta pole saanud mind õnnistada,+
sest pole saanud soojendada end mu lammaste villas,
21 kui olen viibutanud rusikat orvu poole,+
22 siis langegu mu õlg liigesest välja,
murdugu mu käsi küünarnukist katki.
23 Sest ma kartsin õnnetust Jumalalt
ega oleks suutnud seista tema ülevuse ees.
24 Kui oleksin lootnud kullale
või öelnud parimale kullale: „Sina oled mu kindlus!”,+
25 kui oleksin rõõmustanud oma suure rikkuse üle,+
et olen soetanud palju vara,+
26 kui oleksin vaadanud päikest säramas
ja kuud oma hiilguses rändamas+
27 ning lasknud oma südant salamisi ahvatleda
ja oleksin neid kummardanud, saates neile õhusuudlusi,+
28 siis oleks see olnud kuritöö, mis väärib kohtunikelt karistust,
sest nii oleksin ju salanud Jumala, kes on ülal.
29 Kas olen kunagi rõõmustanud oma vaenlase hukkumise üle,+
tundnud kahjurõõmu teda tabanud õnnetuse üle?
30 Ma pole eales lubanud oma suul patustada,
nii et oleksin teda neednud.+
31 Eks mu telgis räägitud:
„Kas leidub kedagi, kes poleks tema toidust kõhtu täis saanud?”?+
32 Ükski võõras pole pidanud ööbima väljas,+
ma avasin rändurile oma uksed.
33 Kas olen püüdnud oma üleastumisi kinni katta nagu teised+
ja varjanud patte oma põues?
34 Kas olen kartnud rahvahulga arvamust
või tundnud hirmu teiste perede põlguse ees,
nii et oleksin vaikinud ega oleks julgenud välja minna?
35 Kuulaks mind ometi keegi!+
Ma kirjutaksin oma sõnadele alla.*
Kõikvõimas vastaku mulle!+
Oleks mu süüdistaja ometi kirjutanud mulle süüdistuskirja!
36 Ma kannaksin seda õla peal,
paneksin selle pähe kui krooni.
37 Ma annaksin talle aru kõigist oma sammudest,
ligineksin talle julgelt nagu valitseja.