Iiob
7 Eks ole sureliku inimese elu maa peal nagu sunnitöö,
tema päevad justkui palgalise päevad?+
2 Otsekui ori igatseb ta varju,
nagu palgaline ootab ta oma tasu.+
3 Nii on saanud mu osaks tühised kuud,
mulle on määratud vaevaööd.+
4 Pikali heites ma küsin: „Millal saan tõusta?”+
Aga öö muudkui venib, ma visklen rahutult koiduni.
7 Pea meeles, et mu elu on tuul,+
ei näe mu silmad enam õnne.
8 Silm, mis mind praegu vaatab, peagi mind enam ei näe.
Su silmad otsivad mind, aga ma olen läinud.+
9 Otsekui pilv hajub ja kaob,
nii ei tule ka see, kes läheb alla surmavalda, sealt tagasi üles.+
10 Ta ei naase enam oma majja,
tema kodupaik unustab ta.+
12 Kas ma olen meri või mereelukas,
et sead valve mu üle?
13 Kui ma mõtlen: „Mu säng lohutab mind,
mu voodi leevendab mu piina”,
14 siis kohutad sa mind unenägudega,
hirmutad nägemustega.
15 Ma parem lämbuksin,
pigem sureksin, kui elaksin edasi sellises kehas.+
17 Mis on surelik inimene, et sa temast hoolid
ja pöörad talle tähelepanu?+
18 Miks uurid teda igal hommikul,
paned proovile igal silmapilgul?+
19 Miks ei pööra sa minult oma pilku
ega jäta mind rahule isegi neelatamise ajaks?+
20 Kui olengi pattu teinud, siis kuidas saaksin sellega sinule kahju teha, sa inimkonna jälgija?+
Miks oled valinud mu oma märklauaks?
Kas olen saanud sulle koormaks?
21 Miks ei andesta sa mu üleastumist
ega unusta mu eksimust?
Peagi ma langen ju põrmu,+
sa otsid mind, kuid mind pole enam.”