Laulud (Psalmid)

 2 Jumalatu ajab ülbelt abitut taga,+

kuid ta püütakse lõksu tema enda sepitsustega.+

 3 Jumalatu hoopleb oma isekate himudega,+

ta õnnistab ahnet*

נ [nun]

 4 Jumalatu oma kõrkuses ei otsi Jumalat,

tema ainus mõte on: „Jumalat ei ole.”*+

 5 Tema käigud õnnestuvad,+

su seadused aga jäävad talle kaugeks.+

Ta irvitab kõigi oma vaenlaste üle.

 6 Ta mõtleb oma südames: „Ei mina eales kõigu.

Inimpõlvest inimpõlve

mina õnnetust ei näe.”+

 7 Tema suu on täis needusi, valet ja ähvardusi,+

tema keele all on häda ja ülekohus.+

 8 Ta varitseb asulate lähedal,

oma peidupaigast tapab ta süütu.+

ע [ajin]

Ta silmad otsivad õnnetut ohvrit.+

 9 Ta ootab peidus nagu lõvi oma pesapaigas.+

Ta varitseb, et tabada abitut.

Ta tababki tema, kui tirib kinni oma võrgu.+

10 Ta purustab ohvri ja surub ta põrmu,

armetud langevad ta küüsi.

Ta on pööranud ära oma palge,

ta ei märka ealeski.”+

14 Sina aga näed muret ja vaeva,

pead seda silmas ja võtad asja käsile.+

Sinu poole pöördub õnnetu ohver,+

sina aitad isata last.+

15 Murra jumalatu ja kurja käsivars.+

Karista teda ta kurjuse eest,

kuni sa seda enam ei leia.

16 Jehoova on kuningas ikka ja igavesti.+

Rahvad on hävinud maa pealt.+

17 Sa kuuled tasaste palvet, Jehoova,+

sa kinnitad nende südant,+ paned neid tähele.+

18 Sa mõistad õigust isatule ja rõhutule,+

põrmust tehtud surelik ei heiduta neid enam.+