Laulud (Psalmid)

39 Ma ütlesin: „Ma valvan oma samme,

et ma ei patustaks oma keelega.+

Ma valvan oma suud, talitsen seda,+

kuni jumalatu on mu ees.”

 2 Ma olin sõnatu ja vaikisin,+

ei rääkinud isegi head,

kuid mu piin oli suur*.

 3 Süda mu sees hõõgus,

tuli leegitses mus mõtiskelu ajal.

Siis lausus mu keel:

 4 „Oo, Jehoova, anna mulle aimu, millal tuleb mu lõpp,

mis on mu elupäevade pikkus,+

et võiksin teada oma elu lühidust*.

 5 Tõesti, päevi oled sa andnud mulle pisut,*+

mu eluiga su ees on tühine.+

Kui inimene paistabki tugev ja kindel, on ta vaid hingeõhk.+ (sela)

 6 Inimene kõnnib varjuna,

tormab asjata ringi,*

kuhjab rikkust ega tea, kes saab seda nautida.+

 7 Millele saan siis loota, Jehoova?

Sina oled mu ainuke lootus.

 8 Vabasta mind kõigist mu üleastumistest.+

Ära lase rumalal mind põlualuseks teha.

 9 Ma olen sõnatu

ega suuda avada suud,+

sest sina oled kõike seda teinud.+

10 Võta oma nuhtlus mu pealt.

Ma olen su käelöökidest kurnatud.

11 Sa manitsed inimest, karistad teda eksimuse eest,+

hävitad tema kalli vara, nii nagu teeb seda koi.

Tõesti, inimene pole muud kui hingeõhk.+ (sela)

12 Kuula mu palvet, Jehoova,

pane tähele mu appihüüdu.+

Ärgu jäägu sul märkamata mu pisarad.

Sest ma olen sulle kui muulane,+

läbirändaja* nagu kõik mu esiisad.+

13 Pööra minult oma karm pilk, et võiksin taas rõõmus olla,

enne kui kaon ja mind pole enam.”