Jesaja
64 Kui sa ometi oleksid käristanud taeva lõhki ja tulnud alla,
nii et mäed oleksid kõikunud sinu pärast —
2 nagu süüdanuks tuli oksarisu
ja pannuks vee keema —,
siis oleks su nimi saanud kuulsaks su vastaste seas
ja rahvad oleksid värisenud su ees.
3 Kui sa tegid aukartustäratavaid asju, mida me ei söandanud oodatagi,+
tulid sa alla ja mäed rappusid su ees.+
4 Ammustest aegadest saadik pole keegi kuulnud, ükski kõrv pole tähele pannud,
ükski silm pole näinud, et oleks teist Jumalat peale sinu,
5 Sa võtad vastu need, kes rõõmsalt teevad, mis õige,+
kes peavad sind meeles ja järgivad su teid.
Sa vihastusid, kui me patustasime.+
Me käisime kaua patuteel.
Kas peaksime nüüd pääsema?
6 Me kõik oleme otsekui see, kes on ebapuhas,
ja kõik meie õiged teod on nagu menstruatsiooniverelapp.+
Me kõik närtsime nagu lehed
ja meie patud kannavad meid ära otsekui tuul.
7 Mitte keegi ei hüüa su nime,
keegi ei püüa sinust kinni haarata.
Sa oled varjanud meie eest oma palge+
ja lased meil hääbuda meie süütegude tõttu.
8 Ometi oled sina, Jehoova, meie isa.+
Meie oleme savi ja sina oled pottsepp*,+
me kõik oleme sinu kätetöö.
9 Ära vihastu üleliia, Jehoova,+
ära pea igavesti meeles meie süütegusid.
Palun vaata meid, me kõik oleme ju sinu rahvas!
11 Meie püha ja auline koda*,
kus meie esiisad sind ülistasid,
on saanud tuleroaks,+
varemeis on kõik, mis oli meile kallis.
12 Kas sa kõike seda nähes hoiad end veel tagasi, Jehoova?
Kas sa vaikid ja lased meid nii rängalt vaevata?+