Jeremija
20 Preester Pashur, Immeri poeg, kes oli ka ülevaataja Jehoova kojas, kuulas Jeremija prohvetlikke sõnu. 2 Siis Pashur lõi prohvet Jeremijat ja pani ta jalapakku*+ Benjamini ülaväravas Jehoova koja juures. 3 Aga järgmisel päeval, kui Pashur vabastas Jeremija jalapakust, ütles Jeremija talle:
„Jehoova ei nimeta sind enam Pashuriks, vaid su nimi on Hirm Kõikjal.+ 4 Sest nii ütleb Jehoova: „Ma teen su kohutavaks vaatepildiks sulle endale ja kõigile su sõpradele ning nad langevad sinu silme all vaenlaste mõõga läbi.+ Ma annan kogu Juuda Babüloni kuninga kätte ning ta pagendab selle elanikud Babüloni ja lööb nad mõõgaga maha.+ 5 Ma annan kogu selle linna varanduse, kõik tagavarad, kõik kallid asjad ja kõik Juuda kuningate aarded nende vaenlaste kätte,+ kes röövivad need, võtavad enda valdusse ja viivad Babüloni.+ 6 Aga sina, Pashur, ja kõik su kodakondsed lähete vangi. Sa lähed Babüloni ja sured seal ning sind maetakse koos kõigi su sõpradega, sest sa oled kuulutanud neile valet.””+
7 Sa kasutasid mu vastu kavalust,* Jehoova, sa kavaldasid mu üle.
Sa olid minust tugevam ja võitsid.+
Kogu päeva olen ma teistele naeruks,
kõik pilkavad mind.+
8 Iga kord, kui ma räägin, pean ma hüüdma ja kuulutama:
„Vägivald ja laastamine!”
Jehoova sõna pärast kannatan ma iga päev teotust ja pilkeid.+
9 Seepärast ma ütlesin: „Ma ei räägi enam temast
ega kõnele tema nimel.”+
Kuid ta sõna oli mu südames nagu põletav tuli, suletud mu luudesse-kontidesse.
Ma ei suutnud seda enam enda sees hoida
ega vaikida.+
10 Ma kuulsin palju laimujutte,
olukord mu ümber oli hirmutav.+
„Anname ta üles, anname ta üles!”
Igaüks, kes soovis mulle rahu, ootas mu langemist:+
„Ehk teeb ta mõne rumala vea,
nii et saame temast võitu ja maksame talle kätte.”
11 Kuid Jehoova oli minuga nagu kardetav sõdalane.+
Seepärast komistavad mu tagakiusajad ega saa võimust.+
Nad jäävad suurde häbisse, sest neil pole edu.
Nende alandus on igavene, seda ei unustata.+
12 Kuid sina, vägede Jehoova, uurid läbi õige,
Lase mul näha, kuidas sa neile kätte maksad,+
sest sinu hoolde olen ma usaldanud oma kohtuasja.+
13 Laulge Jehoovale! Kiitke Jehoovat!
Sest tema on vabastanud vaese kurjategijate käest.
14 Neetud olgu päev, mil ma sündisin!
Jäägu õnnistuseta päev, mil ema mu ilmale kandis!+
15 Neetud olgu mees, kes tõi mu isale hea sõnumi:
„Sulle sündis poeg!”
ning rõõmustas teda väga.
16 Saagu see mees linnade sarnaseks, mille Jehoova kahjutundeta segi paiskas.
Kuulgu ta hädakisa hommikul ja häiresignaali keskpäeval.
17 Miks ei surmanud ta mind emaihus,
et mu ema oleks saanud mulle hauaks
ja tema üsk oleks alatiseks jäänud lapseootele?+