Taaniel
10 Pärsia kuninga Kyrose+ kolmandal aastal anti Taanielile, kelle nimeks oli pandud Beltsassar,+ üks ilmutus. See oli tõene sõnum ühe suure konflikti kohta. Ta mõistis sõnumit ja tal aidati nähtust aru saada.
2 Neil päevil olin mina, Taaniel, kolm nädalat järjest sügavalt kurb.+ 3 Rammusat rooga ma ei söönud ning liha ja veini ei võtnud ma suu sissegi, ka ei võidnud ma end nende kolme nädala jooksul. 4 Esimese kuu kahekümne neljandal päeval, kui ma olin suure jõe, Tigrise*+ kaldal, 5 vaatasin ma üles ja nägin üht linastes riietes+ meest, kellel oli Uufase kullast vöö vööl. 6 Tema ihu oli nagu krüsoliit,+ nägu välgu sarnane, silmad otsekui põlevad tõrvikud, käsivarred ja jalad nagu läikima löödud vask+ ning ta sõnad kõlasid otsekui rahvahulga hääl. 7 Üksnes mina, Taaniel, nägin seda nägemust, minuga koos olnud mehed seda ei näinud.+ Ometi hakkasid nad kõvasti värisema ja jooksid peitu.
8 Ma jäin üksi. Kui ma seda võimsat nägemust nägin, rauges mu jõud, mu väärikast välimusest ei jäänud midagi järele ja ma jäin jõuetuks.+ 9 Siis ma kuulsin, et ta kõneleb. Aga kui ma ta häält kuulsin, jäin ma sügavalt magama, olles silmili maas.+ 10 Kuid siis puudutas mind kellegi käsi+ ja äratas mu üles ning ma tõusin käpukile. 11 Ta ütles mulle:
„Taaniel, kes sa oled Jumalale väga kallis,*+ pane tähele neid sõnu, mis ma sulle räägin. Tõuse püsti, sest mind on saadetud sinu juurde.”
Kui ta oli seda mulle öelnud, tõusin ma vabisedes püsti.
12 Ta ütles mulle: „Ära karda,+ Taaniel, sest esimesest päevast peale, kui sa püüdsid kogu südamest neid asju mõista ja alandusid oma Jumala ees, võeti su sõnu kuulda ning ma olengi tulnud sinu sõnade pärast.+ 13 Aga Pärsia kuninglike valduste vürst+ seisis mulle vastu 21 päeva. Kuid siis tuli Miikael*,+ üks tähtsamaid vürste, mulle appi ning ma jäin sinna Pärsia kuningate juurde. 14 Ma olen tulnud, et aidata sul mõista, mis juhtub sinu rahvaga viimseil päevil,+ sest see nägemus käib tuleviku kohta.”+
15 Kui ta minuga rääkis, langetasin ma pea ja jäin sõnatuks. 16 Siis puudutas keegi, kes nägi välja nagu inimene, mu huuli+ ning ma avasin suu ja ütlesin sellele, kes mu ees seisis: „Mu isand, nägemus pani mind värisema ja mul pole enam jõudu.+ 17 Kuidas siis mina, su sulane, suudaksin oma isandaga rääkida?+ Ei ole minus jõudu ega ole minusse jäänud hingeõhkugi.”+
18 See, kes nägi välja nagu inimene, puudutas mind jälle ja andis mulle jõudu.+ 19 Seejärel ta lausus: „Sina, kes sa oled Jumalale väga kallis,+ ära karda.+ Rahu sulle!+ Ole tugev, jah, ole tugev!” Kui ta oli mulle seda öelnud, tundsin ma endas jõudu ja ütlesin: „Mu isand rääkigu, sest sa oled andnud mulle jõudu.”
20 Siis ta ütles: „Kas sa tead, miks ma su juurde tulin? Ma lähen nüüd tagasi võitlema Pärsia vürstiga,+ ja kui ma lähen, tuleb ka Kreeka vürst. 21 Ometi räägin ma sulle, mis on kirjutatud tõeraamatusse. Mind ei toeta neis asjus mitte keegi peale teie vürsti+ Miikaeli.+