Hoosea
13 „Kui Efraim rääkis, värisesid kõik,
ta oli Iisraelis mõjukas.+
Aga ta oli süüdi Baali kummardamises+ ja suri.
2 Nüüd patustavad nad veelgi rohkem
ja valavad endale hõbedast kujusid,+
valmistavad osavalt ebajumalaid — need kõik on meistrimehe kätetöö.
Nad ütlevad: „Ohverdajad suudelgu vasikaid.”+
3 Seepärast on nad otsekui hommikused pilved,
nagu kaste, mis varakult haihtub,
otsekui aganad, mille tuul viljapeksuplatsilt ära viib,
nagu katuseaugust tõusev suits.
4 Ent mina olen Jehoova, sinu Jumal, Egiptusemaa päevist alates.+
Sa ei tundnud peale minu ühtki teist Jumalat,
pole muud päästjat kui mina.+
5 Mina tundsin sind kõrbes,+ põuasel maal.
6 Oma karjamaadel said nad kõhud täis,+
said kõhud täis ja nende süda läks ülbeks.
Ja nii nad unustasid minu.+
7 Minust saab neile otsekui noor lõvi,+
nagu tee ääres varitsev leopard.
8 Ma ründan neid nagu karu, kes on poegadest ilma jäänud,
rebin lõhki nende rinna.
Ma neelan nad alla nagu lõvi;
metsloom kisub nad tükkideks.
9 Sa hävid, Iisrael,
sest sa oled astunud minu, oma aitaja vastu.
10 Kus siis on su kuningas, et ta päästaks sind kõigis su linnades,+
kus on su valitsejad*, keda sa nõudsid, öeldes mulle:
„Anna mulle kuningas ja peamehed”?+
12 Efraimi süü on sisse pakitud*,
tema patt on tallele pandud.
13 Tema pärast tulevad sünnitusvalud.
Kuid ta on rumal laps,
ta ei tule välja, kui on aeg sündida.
14 Surmavalla* võimusest ma vabastan nad,
surmast toon ma nad tagasi.+
Surm, kus on sinu astel?+
Surmavald, kus on sinu hävitusjõud?+
Ometi on kaastunne peidus mu silme eest.*
15 Isegi kui ta peaks õitsema pilliroos,
tõuseb idatuul, Jehoova tuul,
see tuleb kõrbest ning teeb veetuks tema kaevu ja kuivatab allika.
See rüüstab ta varakambri kõigi ta väärisesemetega.+